Veel kord viimased

Samanimelise videomängu põhjal valminud telesari „Viimased meie hulgast“ on õnnestunud, ent jääb siiski mängule alla.

REIN ZOBEL

Telesari „Viimased meie hulgast“ („The Last of Us“, USA 2023), I hooaeg (518 min), autorid-stsenaristid Neil Druckmann ja Craig Mazin, režissöörid Ali Abbasi, Jeremy Webb, Neil Druckmann, Peter Hoar, Liza Johnson, Craig Mazin, Jasmila Žbanić, põhineb samanimelisel videomängul. Osades Pedro Pascal, Bella Ramsey, Nick Offerman, Anna Torv, Storm Reid jt.

Üheksaosaline HBO sari „Viimased meie hulgast“ on esile tõusnud kui alanud aasta üks suuremaid popkultuurihitte. Postapokalüptiline lugu põhineb Play­stationi samanimelisel mängul, mis on võitnud palju fänne ja auhindu ning mida võib isegi pidada kõigi aegade üheks paremaks interaktiivseks teoseks. Ka sari on saanud kiita, aga on iseküsimus, kui vajalik on üldse hea loo adapteerimine teleekraanile.

20 aastat pärast agressiivse seennakkuse levikut on ellu jäänud vaid käputäis inimesi, kes peidavad ennast karantiinilinnakutes seenezombide eest. Joel (Pedro Pascal) on kibestumuses marineeriv salakaubavedaja, kes ühel päeval peab teisele poole Ameerikat toimetama iseäraliku saadetise – ropu suuga teismelise tütarlapse Ellie (Bella Ramsey). Kuna epideemia alguspäevil hukkus Joeli teismeline tütar, otsustab ta oma südame Ellie suhtes eriti kalgiks teha, aga teekonnal juhtuvate sündmuste tõttu hakkab leinav kauboi üles sulama. Koos maailmalõpumaastikke avastades mõistavad Joel ja Ellie, et nendevaheline side ei ole kõigest sõprus või seltsivajadus, vaid nende soov teineteise eest hoolt kanda määratlebki nad inimestena. Seda nii heas kui ka halvas.

Videomäng „Viimased meie hulgast“ ilmus algselt aastal 2013 konsoolile Playstation 3. Lustikasti tehnilistest piirangutest hoolimata suutis stuudio Naughty Dog viimase välja pigistada, et polügonidest koosnevad tegelased ja keskkonnad räägiksid meile usutava ja emotsionaalse loo. Pulti käes hoides sukeldus mängija täielikult mängu rusuvasse atmosfääri ja vaenulikku linnaruumi, mida loodus oli juba hakanud inimeste käest tükkhaaval tagasi haarama. Mängija kontrolli all oli peamiselt Joeli tegelaskuju, kes kolmanda isiku vaates ringi turnis, mööda nurgataguseid hiilis ja vajadusel kas bandiitide või zombidega võitles, Ellie truult kannul.

Nagu mängudes kombeks, on mängu­episoodide vahel nn vahevideod, kus meile tutvustatakse lähemalt maailma ja tegelasi. Kuigi aasta-aastalt on mängude jutustamise ja filmilikkuse tase tõusnud, tõstis „Viimased meie hulgast“ lati absurdselt kõrgele, tehes loovjuht Neil Druckmanni üleöö maailmakuulsaks. Mulle oli see hetk, kui mängumeedium näitas pärast aastate­pikkust filmikunsti sabas sörkimist ja selle imiteerimist, et suudab õigetes oludes ka filmist mööda minna. Esimest osa mängides olin ma filmitudeng, kelle kolmandas tudengifilmis (samuti post­apokalüptiline zombifilm) on korralikult mängust ainest laenatud. Tollastel filmifestivalidel ringi tuuritades nägin, et ma ei olnud sugugi ainus ja mõni autor ei olnud oma laenamises sugugi nii tagasihoidlik kui mina. Aga noh, vahet polnud, sest ega kunstiinimestest komisjoniliikmed ega õppejõud polnud ju kunagi ühtegi mängu mänginud, nii et neile tundus kõik originaalne.

Nüüd on siis jõutud sinnamaani, kus profid on appi toodud ja vahevideotest tehtud päris sari, sajamiljonilise eelarvega ja inimestest näitlejatega. Etteotsa on pandud Craig Mazin (tema „Tšornobõli“* sari on fantastiline ja peaks olema kõigile kohustuslik), aga ka mängu autor Druckmann oli sarja tootmisega tihedalt seotud. Internetilemmikud Pedro Pascal ja Bella Ramsey teevad peaosas hea rollisoorituse, kuigi nende näitlemise toon on pigem irooniline, kui ülitõsine mäng võrdluseks kõrvale panna.

Ja nüüd jõuan paratamatu küsimuse juurde, miks seda kõike vaja on. Kas videomängu „Viimased meie hulgast“ lugu on vaja kuidagi kinnitada seeläbi, et ekraanilt vaatavad üksteisele otsa lihast ja luust näitlejad ja taustal on päris maastikud? Olgugi et maastikud on arvutiefektidega tundmatuseni muudetud, et postapokalüptilisus maha müüa. Kas on mingi arvestatav hulk publikut, kes mänge iga hinna eest väldivad, aga kui sama lugu üles filmida, siis on järsku nõus seda vaatama? Huvitaval kombel ületas „Viimased meie hulgast“ ka mänguna paljude puhul selle barjääri, näiteks Youtube’is on miljoneid vaatamiskordi videotel, kuhu on kokku koondatud mängu vahevideod. Ma ei mäleta ka, et mõne teise mängu mängimise ajal oleks mu elukaaslane olnud minu kõrvale diivanile naelutatud ja nõudnud, et ma edasi mängiksin.

Eriti paradoksaalne on, et mäng on sarjast parem. Esiteks puhttehniliselt: mängu kaamerarakursid on paremini läbi mõeldud, montaaž puhtam, näitlejatöö nüansirohkem, muusikakasutus maitsekam ja nii edasi. Teiseks jõuab ka lugu märksa paremini kohale, kuna seda toetab ja rõhutab ka kõik muu, mis juhtub loobiitide vahepeal. Mängus tuleb oksendamiseni koridorides luusida ja zombisid tappa – aga Joel ja Ellie teevad seda koos ning õpivad selle käigus koos töötama, mis on osa nende lookaarest. Kui mängijat tabab ebaõnn ja ta surma saab, kuuleb ta kaaslase ahastavaid karjeid. Tänu möödaminnes poetatud kommentaarile ujub esile mõni oluline seik tegelaste mineviku kohta, mida sarjas tuleb vaatajale näkku öelda. Tegelased, keda nad tee peal kohtavad, toimivad aga mängus kui hoiatavad näited, kuidas Ellie ja Joeli lugu lõppeda võib. Ja seda nad said ka vaikides seedida.

Neile, kes on mängu mänginud, mõjub sari kohati kui kontsentreeritud fännifilm, kus võetakse ilma vahepealse laagerdumiseta loo tähtsamad momendid kokku. Sari on üldjoontes mängu­truu, lisatud on mõned stseenid või mälestused, mis annavad ka vanadele fännidele rohkem tausta. Tore boonus on ka see, et suurepärastes kõrvalrollides astuvad üles Troy Baker ja Ashley Johnson, kes kehastavad mängus peaosalisi. Mulle mõjusid positiivsemalt just need hetked, kui mängu loost kõrvale kalduti, mitte millisekundi täpsusega mängust maha viksitud dialoogide taaslavastamine.

Lõpuks on mu kriitika aga lihtsalt ühe filmimaailma suhtes kibestunud režissööri turtsumine. Ilmselt seletab see, miks ma mängumaailma üle hüppasin. HBO sari on vaadatav (see on mängu põhjal valminud sarja puhul juba kõrgkvaliteedimärk) ja miljonid inimesed on saanud tänu sellele kogeda videomängu „Viimased meie hulgast“ maailma ja lugu. Teise hooaja tootmine on juba saanud rohelise tule, nii et ka 2020. aasta mängu „Viimased meie hulgast. II osa“ sündmused ja sellega kaasnenud fännide pahameeletorm jõuavad mõne aja pärast televaatajateni. Olge ainult valmis, et see on loona märksa kehvem. Mina ootan eelkõige, et mängu esimese osa uusversioon arvuti peal korda tehtaks, et sama lugu kolmandat korda kuulata-vaadata-kogeda. Aga seda meediumis, mille tarvis see lugu ikkagi mõeldud on.

* „Chernobyl“, Craig Mazin, 2019.