Filmihuvilise palve

Eestil on täiesti puudu oma kirjalik filmiajalugu. Kuidas me saakski oodata Eesti filmist lugupidamist, kui Eesti film ise endast lugu ei pea?

EERO EPNER

Elu sättis ennast sellisel moel, et pidin hiljuti tegelema natuke Eesti filmi viimase 50 aasta ajalooga. Ühelt poolt oli see rõõmustavalt kerge. Kõige tähtsam – filmid – on kenasti kõik alles ja tutvusi kasutades on neid võimalik näha. Tõsi, väikeselt ekraanilt ja nii edasi, aga kuna elame niikuinii vingumise ajastul, siis jätaks selle nüansi hetkel kõrvale. Rõõmustagem, et kunstiteosed on alles – erinevalt teatriajaloost, kus kõik kaob juba poolteise tunniga.

Samuti on alles päris palju dokumente. Kui kirjutada arhiivi, pannakse seal liftid tööle ja juba ilmuvadki maa-alustest hoidlatest välja stsenaariumid ja protokollid, arutelud ja vaidlused, isegi omaaegset kriitikat ning fotosid. Ja kui juba rõõmustamiseks läks, siis rõõmustagem ka selle üle, et on ilmunud režissööride ja näitlejate elulugusid (Kaljo Kiisk, käsikirjaliselt Leida Laius, Grigori Kromanov, Arvo Iho, Arvo Kukumägi, Elle Kull, Eve Kivi jne). Võtad lahti ja loed: see ja too film, säärased või siis hoopis teistsugused mälupildid.

Ja olemas on ka mõned ülevaated. Eva Näripea teaduslikud käsitlused, Chris Robinsoni ja Ülo Pikkovi animafilmide käsitlused, Jaak Lõhmus on teinud väga häid telesaateid Eesti mängufilmidest ning käsitletud on ka dokumentaalfilmide ajalugu, rääkimata Õie Orava mahukast Tallinnfilmi ajaloo faktikogumikust¹ ning Tristan Priimäe suurepärasest käsitlusest 101 kõige silmatorkavama filmi kohta². Kuuldavasti on juba üpris varsti kas just kõiki, aga suurt osa neist filmidest võimalik ka vaadata – filmiajalugu saab avalikuks. Juhhei!

Ent paraku siin ka rõõmutuju lõpeb. Sest ühestki korralikult läbi õmmeldud Eesti filmiajaloost ei ole võimalik rääkida. Raamaturiiulil võivad laiutada igasugused entsüklopeediad loomade elu või kulinaaria teemal, aga Eesti filmist ühtegi säärast kirjutatud ei ole. Ikka ja jälle tuli see meelde, torkas silma, andis tunda – ja andis tunda valusalt, sest tuleb välja, et üks kultuurivaldkond on otsustanud ennast Eestis jätta ilma ajaloota, see aga tähendab: elada mitte ainult ilma mälu ja minevikuta, vaid ka võimaluseta ehitada üles laiem filmimõistmise kultuur.

Iga Eesti film tuleb vaatajate ette justkui esmasündinu ja nagu lastegi puhul, mõni on nunnum ja mõni uskumatult kole, aga et see film asetuks teatud aasta­kümnete jooksul loodud ja punutud pesasse, seda ei ole. Ja loogiliselt võttes tähendab mineviku olematus mitte ainult filmimõistmise kultuuri ahenemist – varsti on see juba sajandi jooksul näidanud ennast Eesti filmi süstemaatilise kottimise näol –, vaid ka filmitegijate astumist tunduvalt õhemale pinnasele, kui oleks hea ja kasulik. Hakkad tegema filmi, aga kontekst on lünklik, puudulik.

Eesti filmiajaloo puudumine on seda silmatorkavam, et kõigis teistes kunstivaldkondades on ajalugu olemas. Eesti kunstiajaloo massiivsed köited suudavad täita juba üle meetri, kirjandus- ja teatriajalugu on ilmunud ohtralt, rääkimata arhitektuuriülevaadetest või pilguheitmistest muusikaajalukku. Küsimus ei ole siin ainult teaduslike tekstide tootmises, akadeemiliste ajaloouurimuste vorpimises, vaid tõepoolest milleski, mis mõjutab nii filmidest arusaamist kui ka filmide tegemist. Kuidas peakski niigi paljukannatanud Eesti inimene saama üle lohistatava koera ilkumisest, kui talle ei ole mingil moel räägitud kujundist, režissööri rollist, filmikeele spetsiifikast? Või kuidas saakski Eesti filmis juhtuda see, mis on juhtunud kirjanduses, teatris või kunstis, kus kasutatakse toorainena mineviku teoseid, toetutakse neile, töötatakse need ümber, teisendades sealseid karaktereid või autorit ümbritsevat mütoloogiat?

Kui küsisin filmiasjatundjate käest, kust säärane tühik ja miks ometi ei ole Eesti filmiringkond soovinud saja aasta jooksul välja anda mitte ühtegi (!) hõlmavat filmiajalugu (meeldiva erandina saab rääkida küll animaajaloo heast läbikirjutatusest), siis põhjusi, millest poleks olnud võimalik üle saada, ei öeldud. Tuleb välja, et need pole meditsiinilised, juriidilised ega kliinilised. „Eesti filmiajalugu on täis intriige,“ tunnistas üks tunnustatud filmiasjatundja. Väike maailm, kõik on olnud kõigiga liidus või tülis ja väga keeruline on siin edasi liikuda, ilma et kuuvalgel ööl ilmuks sinu ukse taha solvunud stsenarist-operaator ja nõuaks oma rolli ümberkirjutamist ajaloos. „Pole tegijaid,“ lausus teine inimene, muidugi režissöör. Polevat ajaloolasi ega teadlasi, aga praktikud on hõivatud praktikaga. „Pole raha ja pole organiseerijat,“ kinnitas kolmas inimene. Võimatu on leida selleks vajalikku summat ja keegi ei haara ka juhtpulti enda kätte. Võime küll hüüda „Kelle vastutada on Eesti filmiajalugu?“, aga mis sellestki pateetilisest kõminast kasu?

Seetõttu esitangi siinkohal palve elukohajärgsele filmiringkonnale. Palun, kas oleks võimalik liikuda sinnapoole, et valmiks Eesti filmiajaloo esimene väljaanne? Usun, et see pole mitte mugavusväljalase, vaid seda on tõepoolest vaja – nii fakte kui ka teadmist, mõistmist, arusaamist, silmaringi.

Ja kui tohib soovitada, siis soovitan alustada intervjuudest. Veel on elus mitmed inimesed, kel meeles epohhid ja perioodid – kuid mitte kauaks. Varsti lahkuvad nad muudele võtteplatsidele, võttes endaga kaasa selle teadmise, ilma milleta on üpris võimatu kirjutada Eesti filmiajalugu. Dokumendid säilivad tõesti igavesti, kuid seal peegeldub vaid pool tõde, kui sedagi, sest isegi omavahel räägiti sageli ideoloogiliselt ontlikku juttu. Eesti teatriloolased on suutnud lisaks teatriajaloo käsitlustele avaldada näiteks mitu köidet intervjuusid Eesti lavastajatega või Eesti lavastuskunstnikega. Eesti kunstiajaloolased avaldavad igal aastal monograafiaid ja esinevad konverentsidel ettekannetega, ühiselt antakse välja uurimuste sarja või siis peetakse seminare. Väga sageli kasutatakse seejuures kunstnike mälestusi, detaile, nende räägitut, eneseanalüüsi. Aga Eesti filmiajaloos mitte midagi säärast ei ole. Tee ja filmi autorifilme vaheldumisi Näpi poolsuitsuvorsti reklaamiga, aga et sellest kõigest kellelegi rääkida – kellele?

Eesti film on praegu ilma minevikuta. Juba on terved perioodid, kontekstid, autorid vajunud ajaloo musta auku, kust me neid enam kunagi kätte ei saa. Läinud – ja läinud lõplikult. Üpris varsti vajuvad filmiajaloo kaldad veel rohkem ajaloo merre (labased kujundid on taotluslikud, et tekitada lugejas piinlikkust tegemata tegude pärast). Üpris varsti hakkame terve Nõukogude aja filmi kohta tegema järeldusi ainult partorgide mälestuste põhjal (ka liialdused peaksid süvendama lugeja häbitunnet ja sundima ta töölaua taha). Sest kuidas me saakski oodata Eesti filmist lugupidamist, kui Eesti film ise endast lugu ei pea?

Bravuurika ülbitsemise lõpetuseks esitan veel kord filmihuvilise tagasihoidliku palve: palun, kirjutage Eesti filmiajalugu.

1 Õie Orav, Tallinnfilm. I. Mängufilmid 1947–1976. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003; „Tallinnfilm. II. Mängufilmid 1977–1991, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004.

2 Tristan Priimägi, 101 Eesti filmi. Varrak, 2020.