Too tants. Institutsioon

KAJA KANN

Erateatrite rahastuse tabelist leiab sel aastal neli rohkem või vähem tantsuga tegelevat institutsiooni: Sõltumatu Tantsu Lava (STL), Eesti Tantsuagentuuri (ETA), Kanuti gildi saali, otsapidi võib nende hulka lugeda ka eˉlektroni, ning ühe tantsukompanii – tantsuteatri Fine 5. Kui pidada institutsiooni all silmas asutust või organisatsiooni, kellel on oma kindel struktuur ja töötajad, siis seda eespool nimetatud tõesti on.

Kui võtta aga institutsiooni tavana, siis kuuluvad selle alla ka Zuga ühendatud tantsijad, kes pole ennast ametlikult defineerinud, kuid töötavad sarnaselt Fine 5ga. Neil on omad tegutsemisvormid, nad stimuleerivad tantsukeskkonda ning igal liikmel on kindel roll ja staatus. Erinevuseks on vaid see, et nende töötajad ei ole pidevalt palgal ja nad teevad alati koostööd teiste institutsioonidega.

Seega, võrreldes 1990. aastatega on meie tantsumaailm hoogsalt institutsionaliseerunud. Oleks oivaline, kui tantsija saaks valida endale meeldivaima asutuse ja hakata tantsima. Veel enam, ta võiks suhelda kõigi asutustega ja neid vastavalt vajadusele välja vahetada. Nii tore see kõik siiski ei ole. Institutsioonid on võimupositsioonil, nemad valivad ja määravad, kes lavale pääseb ja kes mitte. Mida võimsam institutsioon, seda rohkem mõjutab ta tervet tantsumaailma. Hea näide on Von Krahli teatri selle hooaja esimene uuslavastus „Giselle“, kus kaks institutsiooni – Tallinna ülikooli koreograafia osakond ja Jaik (mille alla kuulub ka Von Krahli teater) – sõlmisid koostööleppe ning tänu sellele sattusid lavale just need tantsijad.

Koostöös peaks aga mõju olema vastastikune ja sellise heas mõttes vägikaikaveoga tegelevad soolotajad, kes alateadlikult käsitlevad ennast institutsioonina. Nii joonistub välja üks selge erinevus tantsija ja koreograafi vahel. Tantsija on interpreet, kes ootab kutset ja tantsusamme. Koreograaf on autor, kes omanäolise esteetikaga tahab mõjutada tantsumaailma tervikuna.

Institutsionaliseerunud soolotaja vaatab maailma peale, leiab üles, mis on puudu, mis häirib ja mida on vaja teistmoodi teha. Indiviidi silmaring on samuti lai, tema leiab üles endale meeldiva, püüab teha sama, aga paremini. Kui veel kaugemale minna, siis üks loob esialgu struktuure endale, ja kui neid järjepidevalt luua, siis jäävad need hiljem ka teistele kasutamiseks. Teda käivitab võimatu olukord, ta teeb, sest ei saa. Teine tarbib neidsamu loodud struktuure. Miks? Sest saab.

Me elame heaoluühiskonnas ja tänapäeva noored on kui tantsijad, kelle teenindamiseks on kõik struktuurid juba loodud. Ei ole tantsija mure, kui juba kolmandast reast ei ole laval toimuv nähtav. Ei vastuta tantsija naiivse koreograafia eest, ei muretse piletihinna kalliduse üle. Ta ei esita ettepanekuid kultuurkapitali komisjonide mehitamiseks, pole tema asi, et iga trupi tantsija saaks ühesuguse töö eest vastavat tasu. Monitorid on talle tähtsad, aga see, kas heli ka kvaliteetsena tagaritta jõuab, teda ei puuduta. Küsisin noorelt koreograafilt, kas ta on pakkunud oma uue ooperi ideed ka rahvusooperile. Ta vaatas mulle punnis silmadega otsa ja vastas, et pole selle peale tulnudki. Ta ei käi Estonias. Ta tahab muuta ooperit, mitte suurt ja vägevat teatriinstitutsiooni.

Üks asi on vastutus, aga veel tähtsam on mõju. Iga tantsija võiks endalt küsida, mis on minu mõju igas konkreetses projektis. Kas ma suudan teha midagi veel peale nõutud tantsusammude? Kõike tantsija mõjutada ei saa, aga see, mida ta saab teha, on mitte minna lavale, kui tants pole selge. Ta saab kaasa mõelda, teha ettepanekuid, ja kui vaja, ka keelduda totrustest.

Kui nüüd natuke ennast pidurdada, siis seda kõike tuleb nõuda hoopis institutsioonidelt. Eriti nendelt, kes saavad riigilt stabiilset toetust. Kas teater Piip ja Tuut mõjutab oma tegevusega Eesti tsirkusekeskkonda? Püsiva kohaloleku ja järjepideva tööga muudab ta tsirkust oma näo järgi. Kanuti gildi saal on mõjutanud tantsuvälja etenduskunstiks, ETA toob teatrisse tänava- ja show-tantsu elemente, STL ergutab tantsuvaldkonda koostööle Läti ja Leeduga ning eˉlektron sunnib tantsijat ka kaamerasse vaatama.

Aga see kõik kaldub rohkem esteetikasse. Olla tugev, omanäolise esteetikaga organisatsioon – see ei tohiks olla institutsiooni ainus eesmärk. Ülim saavutus on see, kui mina mõjutan oma tegevusega teist. Mitte nii, et kõik muutuksid minusarnaseks, vastupidi, too teine võiks muutuda millekski, mida ka mina veel ei tea.