Too tants. Viga

KAJA KANN

Kuna too tants on ise üks suur viga, siis ei vaja see õigustust. Ei näidata seal võimekust, pole selget liikumist, harmooniat ega ilu, sageli isegi mitte hinge, ning kindlasti pole seal otseselt jutustatud lugu. Kõik, mida on enamasti peetud silmas tantsu või teatri all, on seal puudu.

Tantsus on lugu küll iseeneslikult olemas. Ükskõik, milline see tantsu­etendus ka välja näeks, kätkeb see endas alati maailma kõige suuremat teemat: elu ja surma. Seda ei pea jutustama ega näitama. Surm on alati kohal vigastuse kaudu. Kui ütelda, et sõnateater räägib inimeste suhetest, siis tantsuteater elust ja surmast, nõnda ei eksi ka kunagi. Füüsilistel vigadel on oht saada vigastuseks – kaalul on elu. Otsene füüsiline risk käib kokku pigem spordiga sarnaste etenduskunstidega nagu tsirkus või ballett ning selle põhjust tuleb otsida keskajast.

Tolles tantsus, mis on sündinud modernismi pinnalt, ei käi mäng elu ja surma peale. Tänapäeval oleme head ja hoolivad, väldime vägivalda ning mõtleme inimeste tulevikule – nii tantsija kui ka vaataja turvalisus on tähtis. Nii pagana vanaaegne on rõhuda veale ja vigastusele. Pigem tegeletakse armi ja armastusega. Seega asuvad tolle tantsu riskid mujal. Kui soovitakse, et tulevik oleks olemas ja üks etendus jõuaks ka lõpuni, ei tohi liiga suuri vigu teha. Puhas, selge ja turvaline alguspunkt, inimkeha kõndimine puhastes tingimustes, näiteks siledal põrandal. Muidugi peab ka keha olema perfektne, mitte liiga ülekaaluline, mitte liiga väsinud, mitte liiga noor ega sportlik, lihtsalt natuke liikunud veatu inimene. Seejärel hakkab koreograaf liikujale takistusi seadma. Selleks, et tekiks väike kurv, on lihtne kasutada lipukesi: tantsija lõpetab otsejoones kõndimise ja on sunnitud mööduma lipukesest, olgu siis paremalt või vasakult. Selleks, et sundida tantsija tagasi pöörduma, saab ehitada teele terve seina ja vastassuunas võib avada ukse ning juhatada tantsija lava taha. Kogu lugu. Viga on lavastatud ja etendus lõppenud.

Kui aga etendus peaks kestma veidi kauem, siis on alati võimalus poetada teele liiva, seejärel vett või õli, ehitada mägesid ja orge. Perfektne kõnd muutub iseenesest kummaliseks, isegi valeks. Kui vett on kümne sentimeetri jagu, asub kõndimisel lisatakistus vaid põrandal, koormus on labajalgadel ja nähtav osa kehast seetõttu veidi pinges. Mäest üles rühkides kallutab kõndija keha veidi ettepoole, alla minnes balansseerib end vastupidi tahapoole, ikka selleks, et keha oleks erisugustes tingimustes tasakaalus. Koreograaf on lavastanud vea, aga vaataja seda kahjuks ei märka, sest ainuõige valik on muuta oma keha asendit, kui on tarvis kõndida eritingimustes. See on tavaline asi, mida igaüks meist on päriselus kogenud. Too tants, mis muudab kontekste, võtab kõik takistused tantsija teelt veel enne, kui lavastus valmis saab, ent jätab alles valesti kõndiva keha. Näitab laval erinevalt liikuvat inimkeha ilma põhjuseta. Nüüd jõuavad vastuolu ja põletavad küsimused ka vaatajani: miks ta nii teeb, mis tal häda on, kust see tuli, mis nii küll saab? Nimetagem seda struktuuriveaks, sest kaalul on rohkem kui elu.

Sellise vea tagajärjed ei avaldu siin ja kohe teatrilaval, pigem kõlavad hoiatusena ja valguvad pärisellu laiali. Vaataja kehitab õlgu ja küsib, et no mis siis, leiab lavastuse olevat igava, sest tantsija panus näib pisike ja veel pisemad näivad koreograafi riskid. Kuna too tants teeb ettepanekuid ja pakub välja ideid, ilmnevad struktuurivigade tagajärjed alles tulevikus. Viga ei saa kuulutada eksimuseks, sest me ei tea tulevikku.

Ja see on tolle tantsu suur jama. Kirjanik ja ajaloolane Andrei Hvostov kirjeldas Vikerraadios Lääne- ja Ida-Euroopa erisugust suhtumist praegusesse sõtta, öeldes, et lääs ei taha enam mitte kunagi sõda ja Ida-Euroopa ei taha enam iial okupatsiooni, et just sellest lähtepunktist tulenebki erilaadne suhtumine ja praegune käitumine.* Hvostovi väljendatust lähtudes tuleb nentida, et too tants on väga-väga-väga läänelik – ei taheta konflikti ega vägivalda. Ja kui vaadata seda idaeurooplase pilguga, kes teab, mis on okupatsioon, siis on kõike liiga vähe. Kui piim ei lähe hapuks, siis ei teki maailma ka kunagi juustu. Too tants ei võta midagi ette, ei riski, isegi arvamust ei avalda. Istub justkui turvaliselt nurgas ja tegeleb ainult konflikti vältimisega, sest ta hoolib.

* Andrei Hvostov, Lääs ei taha Ukraina kõrvulukustavat võitu. – „Vikerhommik“, ERR, Vikerraadio 23. VIII 2023. https://vikerraadio.err.ee/ 1609073132/andrei-hvostov-laas-ei-taha-ukraina-korvulukustavat-voitu