Too tants

KAJA KANN

Oli aeg, kui üks seltskond üritas tõsimeeli tantsuliigutused ära tõlkida, ikka selleks, et tantsuetendus oleks arusaadav. Näiteks ülakehast ettepoole küürus olemine tähendab, et tegelane on kurb. Kohe, kui keha oli tahapoole vibus, läks aga juba keerulisemaks. Vaatajad kippusid seda sillaks kutsuma. Kuna aga sild on kõigile teada võimlemisharjutus, siis oli raske sealt mingit muud tähendust välja võtta, kui et too tantsija on ilmselt võimleja. Siit ka põhjus, miks tantsulavastustes ei kiputa silda kui liigutust kasutama.

Ühiskonna ja indiviidi vastandust on väljendatud ikka nii, et grupp tantsijaid liigub enam-vähem sarnaste sammudega ühes tempos ja suunas, aga seal kambas on üks, kes jääb maha või kipub ette, tehes samal ajal täiesti erisuguseid liigutusi. Nii loodi miljoneid tantsulavastusi, milles väljenduti samal teemal, aga veidi erisuguste nurkade alt. Et kas siis indiviid lõpuks sulandus seltskonda või jäi üksikuks. Ka tantsulavastused olid sõnateatrist tuntud teemal – inimestest ja nende elust.

Too tants käitub veidi teisiti. Näiteks kujundatakse lava libedaks basseiniks, kus kaob kontroll keha üle, või asetatakse tantsijad metallkonstruktsioonidesse, kus saab end eesmärgile jõudmise nimel kurnata. Muide, too eesmärk on sageli eesmärgitus. Tutvustavatest tekstidest loen, et teemaks on empaatia, paus, suhted, impulsid või reaalsuse nihestamise kaudu tekitatud paus, mis võimaldaks kogeda kogemust, ilma tähenduseta. Ehk siis, too tants loob tingimused, kus midagi saab hakata juhtuma. Erilist riski tulemuse osas ei ole, sest koreograafil on selge tahe ja plaan. Näiteks, kui lavastus on mõeldud reaktsiooniks valitsevatele apokalüptilistele meeleoludele, siis pakutakse vastu täielikku pehmust.

Too tants räägib rohkem elust, palju vähem inimestest. Sõnateater on palju konkreetsem ja tantsuteater abstraktsem. Näiteks, kui sõnateater loob stseeni, kus perekond sööb laua taga, siis tutvustatakse vaatajale selle kaudu ka tegelasi: ema, isa, onu ja tütar. Jutud, mida laua taga räägitakse, avavad sööjate minevikku, mõne saladuse eilsest päevast. Dialoogide kaudu avatakse inimeste suhteid, ja kui söömine lõpeb, on vaatajal piisavalt infot, et huviga edasi oodata, mis saama hakkab.

Kui tantsuteater ehitab üles tollesama stseeni, siis seal ei ole konkreetseid pereliikmeid. Tavaliselt on lihtsalt neli tantsijat, enamasti samaealised. Tantsijad ei ole tegelased, kes ennast liigutuste kaudu väljendavad või midagi läbi elavad. Nad ei ole ei kurvad ega rõõmsad. See psühholoogiline töö on jäetud vaatajate teha. Tolles tantsus nimetatakse seda kogemiseks. Põletavaks küsimuseks saab, millal keegi sööma tuleb ja kas üldse tuleb, kuhu istub. Kui koreograaf on võtnud teemaks empaatia, siis võib laval näha tunnipikkust olukorda, kus tantsijad pakuvad üksteisele istet. Kui teemaks on paus, siis võivad tantsijad istuda kaetud laua taga terve etenduse. Teema ei arene edasi, pigem suumitakse ühte hetke sisse ja püütakse seal olla.

Koreograafid on hakanud lavastusi tutvustama igavatena. Muidugi võib söögilaua taga istumise vaatamine olla surmigav. Teema ei arene. Isegi vastust küsimusele, kas toit maitses, ei saa teada. Kui aga lisatakse veel teemasid, näiteks intensiivsus, siis hakkab põnevaks minema. Kohe-kohe hakkame sööma, mida süüakse, pole enam koreograafidele oluline.

Kui enne väitsin, et sõnateater on konkreetne ja tantsuteater abstraktne, siis see on vaataja vaatepunktist väidetud. Ülesanne, mida tantsija laval täidab, on lõpmatult konkreetne. Ta hoiab vasakut kätt süles ja paremat laua peal, tõstab vasaku käe sülest lauale, nihutab veidi vasakule, nihutab aeglaselt ja siis kiirelt sülle tagasi. Teine tantsija ei tee samal ajal midagi, kolmas liigutab end sünkroonis esimesega, aga ainult viimased kaks liigutust. Ükski liigutus eraldi ei tähenda midagi. Sõnateatri ja tantsuteatri olemuslik erinevus on selles, et näitleja kannab läbi lavastuse endas teemat, aga tantsija on üks üksik tüüp, ükskõik milline meist, ükskõik kui vana, ükskõik millise minevikuga. Tolles tantsus küsitakse, kuidas juhtus, mitte mis juhtus. Ja vaatajalt nõutakse kogemist, need laval tekitatud pingeväljad või igavuse hetked peab vaataja ise oma ellu paigutama.

Ja tegelikult saab silda vägagi hästi tantsus kasutada, ka sild on lihtsalt miski, nii nagu perekondlik söömaaegki. Koreograafi õudusunenägu, et tantsijast saab võimleja, ei täitu, kui tegelda silda minekuga, mitte silla endaga. Nii nagu Keithy Kuuspu augustis esietenduva lavastuse „Paus istu mine“ kohta ütleb: „… tekib paus ning võimalus tajuda kogemuse tuuma ilma eelnevalt teada oleva tähenduseta“.