Linnud ja inimesed. Konflikti anatoomia

Emotsioonide rohkuse tõttu on esmatähtis mõista konflikti sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnamõjusid, selleks et tungida konflikti olemusse.

MARKO MÄGI

Mitmed linnud põhjustavad inimesele tegelikku või oletatavat kahju, vastandades huvigruppe. Üldiselt keerukas konflikt võib mõjutada looduskaitset ja ühiskondlikku ruumi ning lõppeda linnukaitse ja teiste valdkondade vastandumisega. Tähtis on aduda probleemi erinevat tajumist ja vajadust valdkonnaalaseks koostööks.

Hiljutine kokkuvõte lindudega seotud konfliktidest on väärt lugemine, tuginengi suuresti sellele,* kuid ilmselt leiab lugeja teisigi näiteid, teravaid konflikte on ka imetajatega, nt lendorav, suurkiskjad, sõralised, kassid. Eestis on enim kõlapinda saanud metsanduse ja lindude vastaseis, kus tähelepanu all on eri liigid, nt metsis, kotkad, kuid ka kormoran on paljudele pinnuks silmas. Konfliktide detailid erinevad ja nendesse ma siin ei süüvi, piirdun konflikti teoreetilise käsitlusega.

Lihtsamal juhul piirdub konflikt sõnasõja või aruteluga, on leebe. Üheselt mõistetakse olukorda, kus lind on oht inimelule (nt lennuliiklus), keerulisemad on juhtumid, kus lind häirib (kisav kajakas või laksutav ööbik), levitab haigusi koduloomale või inimesele, rüüstab põlde, murrab kariloomi; vaieldakse, kes peab kandma kulu. Hädavajalik on eristada probleemi – liigi ökoloogiast tulenev mõju, mida tajutakse erinevalt, mis võib kasvada konfliktiks ja viia huvigruppide vastandumiseni. Konflikt tekib ka siis, kui inimene takistab linnu kaitsmist, nt rändlindude küttimine, intensiivpõllundus, metsandus, taristuehitus.

Varasematest otsustest ja tegudest sõltub konflikti määr, mida huvigrupid süvendavad. Iirimaal on konflikti allikaks välja-loorkull: kas kaitsta liigi pesapaiku või kasvatada seal metsa? Konflikti põhjus on aastate eest loodud kaitseala, mille rajamise kriteeriumid ei olnud osalistele arusaadavad. Šotimaal, kus merikotkas XX sajandi alguses välja suri ning 1970ndatel taasasustati, tekkis konflikt talunikega: linnukaitsja nägi naasmist eduloona, talunike seisukohalt oli tegutsetud rutakalt ning kotkas ohustab kariloomi ja nende heaolu; sama on juhtunud ka Iirimaal.

Keerulised on konfliktid, mille põhjused on sügaval või mis puudutavad identiteeti: kompromisse tajutakse isikliku rünnakuna või ohuna rühma identiteedile. Põhja-Ameerikas põrkusid tähnikkaku elupaiga kaitsel vaade, mis väärtustas vana metsa kui vaimset ja looduslikult hinnalist elupaika, ning arusaam, mis pidas kaku kaitsmist ohuks elanikele, sest metsast saadavat tulu nähti sotsiaalse heaolu ja stabiilsuse alusena. Samalaadne väärtuskonflikt on ka Inglismaal, kus vastanduvad kalastajad-jõeelustiku kaitsjad ja kühmnokk-luige kaitsjad. Konflikti keskmes on Kaufmanni särjesilm: 30 aastaga on luige arvukus kahekordistunud ja särjesilm, keda luiged söövad, on ohtu sattunud, taime kadumine ohustab aga vee-elustikku. Luikede kaitset peab tähtsaks väike osa looduskaitsjaist, enamik väärtustab selgeveeliste jõgede püsimist, sest see tagab kalastamise. Seega on saanud kühmnokk-luige arvukuse taastumisest kaalukamaks sellest johtunud konflikt. Sellesarnast arengut võib täheldada Ida-Euroopas karpkalatiikide puhul, mille tulusus sõltub osaliselt kalatoodete turust, kalade ülepüügist, elupaikade muutusest, kuid esmast ohtu tulule ja kultuuripärandile nähakse kormoranis, sest liigi arvukus on suurenenud. Tagajärjeks on konflikt linnukaitsjate ja kalakasvatajate vahel. Ka Eestis on kormoranist saanud konfliktliik. Ökoloogilisest probleemist märksa mõjukamaks on saanud konflikti sotsiaalne tahk, lahendust otsides ei tohi siiski võimalikku ökoloogilist probleemi eirata, see valaks vaid õli tulle.

Konflikti tajumine

Suhted lindudega on isiklikud ning sõltuvad soost, vanusest, kultuurist, keskkonnast ja liigist. Kõik see mõjutab isiku või huvigrupi vaadet. Emotsioonide rohkuse tõttu on esmatähtis mõista konflikti sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnamõjusid, selleks et tungida konflikti olemusse. Konflikti kujundab ka väärtushinnang, looduskaitse tähtsustaja näeb seda teisiti kui majanduskasvu väärtustaja. Uuringud näitavad, et linnukahju kannataja kaldub nägema kahju tegelikust suuremana: arusaama konfliktist kinnistab eelteadmine, kogemus ja väärtushinnang, mis omakorda mõjutab andmete tõlgendamist ja lahenduse leidmist. Viimastel aastatel on Eestis tekkinud konflikt hanedega: põllumees näeb kevadel hanedes ohtu saagile, nõutakse häälekalt hanede ohjeldamist. Samal ajal on sügisel viljasaagid olnud rekordilised (v.a viimane põuane hooaeg), mis viitab, et taju ja tegelikkus võivad olla nihkes. Isiku vaade võib lähtuda kasust ja inimese ülimuslikkusest, mistõttu nähakse inimest loodusest eraldi ning loodust tuluallikana. Kuid vaade võib olla ka mutualistlik: lind on võrdne inimesega ja tal on samad õigused. Väärtushinnangust lähtuv info tõlgendamine mõjutab isiku arusaama ja valmidust nõustuda lahendusega: inimkonna ülistaja nõustub tõenäolisemalt liigi ohjeldamisega, mutualistliku vaate esindajale on ohjeldamine vastukarva.

Väärtushinnanguid ja arusaamu levitatakse. Meedia ja ühismeedia võivad õhutada konflikti, lastes isikul edastada oma sõnumit ja konfliktset emotsiooni. Näiteks Facebooki metsanduse grupis solvab käputäis liikmeid igapäevaselt looduskaitset ja ökolooge, sh ornitolooge, levitades neid halvustavaid vaateid, pookides ühiskonna pahupoole uudistele külge sildi „looduskaitsjate töö tulemus“ või seostades juhtunut looduskaitselise vandenõuga. Lõimejuhtidel on tähtis osa argumenteeritud väitluse tagamisel, kärpides halvustaja tiibu, ja kaugemale ulatuvalt oleks see märkimisväärne samm konflikti leevandamise poole. Vikerraadiost kuuleme pühapäeviti sageli Anvar Samostit ja Huko Aaspõllut looduskaitset kritiseerimas, esimene on irooniline, sageli halvustav, teine tasakaalukam. Õnneks on ERRis „Osoon“ ja Vikerraadios „Ökoskoop“, mis keskkonnateemasid tasakaalukalt kajastavad.

Meedia mõju sõltub edastatava teabe sildistamisest. Kariloomade murdmine nälga kannatava kaeluskotka poolt on meediale atraktiivne, kuid õhutab konflikti, sest negatiivse kuvandiga teave oli saanud rohkem tähelepanu. Dominikaani vabariigis alustati 1980ndatel haridus- ja looduskaitse kavaga, et peatada keiser- ja sinipea-amatsoonpapagoi arvukuse vähenemine. Fookus nihkus keiser-amatsoonile ning sinipea-amatsooni hakati nägema kui liiki, kes on süüdi saagi hävimises ja keda võib nottida. Talunikud kasutasidki seda argumenti vaidlustes sinipea-amatsoonpapagoi kaitse vastu. Konflikti taasmääratlemine võib näidata konflikti uues valguses ja meedial on siin tähtis osa, sest sellest sõltub toetus looduskaitsele. Konflikti lahendaja peaks meediat käsitlema huvigrupina.

Konflikti mõistmine

Kuigi konfliktil on emotsionaalne, eetiline, poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne mõõde, domineerib sageli neist üks. Ressursi majandaja peab lähtuma objektiivsetest teadmistest, kuid isiku otsus linnuga ümber käia ei tugine ainult faktidel, enamik ei suuda eristada ratsionaalsust emotsioonist ja otsus tehakse, enne kui teised kognitiivsed mehhanismid tööle hakkavad. Kuid pädeva otsuseni jõudmiseks on vaja eriteadmisi, mistõttu võtab kaalutletud otsuse tegemine aega. Emotsionaalse konflikti näide on invasiivsed liigid, nt kaelus- ja munkpapagoid. Lõuna-Hispaanias ohustab kaeluspapagoi hiidvidevlast (nahkhiir) ja stepi-tuuletallajat, sest hõivab nende pesaõõnsusi. Mõlemad papagoid on põllukahjurid, neid vaenatakse. Linnades suhtutakse neisse kirevatesse lindudesse siiski hästi ja alustatud papagoide ohjeldamised on avalikkuse survel peatatud, seda vaatamata tõigale, et kohalik elurikkus kannatab. Teisalt võib ainult ökoloogilisele lahendusele lootmine konflikti süvendada, seda juhul, kui tegevust ei nähta loodusliku seisundi saavutamisena, vaid osaliste võimuvõitlusena, nt võidakse elupaikade taastamist käsitada raha oma tasku toppimisena. Sel juhul on esmatähtis tagada, et ökoloogilised tõed oleksid kõigile arusaadavad. Hiljuti peatati Lääne-Euroopas turteltuvide küttimine. Otsus tugines liigi seisundi mudeldamisele, kuid jahimehed olid sellele vastu, sest nad ei uskunud teadlasi, väites, et küttide panus liigi elupaikade parandamisse on suurema mõjuga kui looduskaitse.

Mõnikord aitab haridus lahendada üldsuse või huvigruppide erimeelsusi. Paraku ei ole hariduskavade edu kindel, sest teadmistel ei pruugi olla mõju uskumuse, suhtumise või käitumise muutmisele ning see mõjutab harva väärtushinnangut. Reaalne konflikt on keeruline ja huvigrupi leebumine sõltub nii arusaamade kui ka lahenduste mõistmisest ning on sama tähtis kui liigikaitse.

Määramatus

Määramatus tuleb mängu, kui konflikti kulgemist ei suudeta märgata ja kirjeldada osalistele arusaadavalt. Määramatust saab vähendada paremate tõenditega: see võib olla ökoloogiline tõik, sest looduses on seosed ja protsessid keerukad, näiteks liigi või isendi käitumine, energiatarve, demograafia ja suhted (kes keda sööb) muutuvad ajas ja ruumis. Tähtis on eristada määramatust ja varieeruvust, mis sõltub ruumist (erinevad elupaigad) ja ajast (aastaajad). Määramatust vähendab kirjelduse/mõõtmise täpsustamine, varieeruvust saab mõõta, kuid mitte vähendada.

Ka isiku reaktsioon on prognoosimatu, sest seda mõjutab majanduslik, kultuuriline, sotsiaalne ja poliitiline taust. Tuleb teha vahet määramatusel, mis mõjutab protsesse, ning inimeste ja huvigruppide vahelisel varieeruvusel. Konflikti lahendades on peatähtis, et määramatust selgitataks kõigile arusaadavalt, sellest põhimõttest tuleb lähtuda kogu aeg. Äärmiselt tähtis on see jah-ei otsust langetades, sest läbipaistvus tagab, et otsus tehakse parima teabe põhjal ja et kaalukaid määramatust arvestavaid lahendusi, nt ettevaatusprintsiipi, kohaldatakse parimal moel. Määramatuse roll võib näida väike, kui mõnda aspekti alahinnatakse või ei võeta arvesse. Näiteks on raske mõõta kalapüügi mõju kalatoidulisele linnule, sest lindude, kalade ja kalurite ruumilis-ajaline andmestik on lünklik, ka on keeruline arvestada teiste teguritega, nt kliima, tagatipuks saadakse pelgalt korrelatiivne tulemus, mis ei paljasta põhjuslikku seost.

Tehnilised lahendused

Tehnilised lahendused on unikaalsed ega pruugi sobida teise olukorda, kuid analoogia võib anda ideid lahenduseks. Ühendkuningriigis tõi välja-loorkull poegadele toiduks märksa vähem linde, kui pesa lähedusse oli pandud lisatoiduks surnud laborirotte ja kulli mõju keldi rabapüüle vähenes. Samasugune lahendus võib toimida oludes, kus on soov säilitada rabapüü arvukus jahiks aladel, kus välja-loorkulli arvukus on suur, sest nii leeveneb konflikt kullikaitsjate ja rabapüü jahist huvitatute vahel.

USAs ei ole invasiivse munkpapagoi levikut pidurdanud munade ja pesade hävitamine ega keemiline steriliseerimine, kuid pesitsusedu vähenes, kui liigile anti toiduks sigimist vähendava ainega töödeldud seemneid. Teisalt on munk- ja kaeluspapagoi küttimist peetud tõhusamaks sigivuse pärssimisest.

Tuugeni mõju vähendab selle ajutine seiskamine. Kokkupõrke tõenäosust modelleerides on võimalik paika panna roheenergia arenduste reeglistik, et mõju lindudele oleks väikseim. Tehniline lahendus peab tuginema täpsele lindude ajalis-ruumilisele liikumisele. Nii on võimalik ennustada ka linnakajaka ja inimese teede ristumist ja konflikte ennetada. Kiskja ja linnukaitse konflikti lahendus võib olla kiskjale ebameeldiva pesarüüstet vähendava toidu pakkumine. Lääne-kivikana tehispesades on kasutatud kergelt toksilist ainet, mis ajab rebase oksendama – rebased hakkasid pesadest hoiduma, kivikana sigivus kasvas, vajadus rebast küttida aga kadus. Ka kiskja valelõhnaga linnu pesast eemale juhtimine võib olla tõhusam letaalsest ohjeldamisest. Nii võib ennetada konflikti linnukaitse ja kiskjate (reeglina imetajate) eest seisjate vahel.

Tehniline lahendus ei ole siiski lõplik, sest sageli ei arvesta see konflikti sotsiaalset tahku, nt liigi positiivset kuvandit, kuigi ökoloogiline mõju on negatiivne. Lisaks on letaalsel ohjeldamisel avalikkuse silmis halb maine. Ohjeldamisega on kergem nõustuda, kui eesmärk on legitiimne ja vähendab majanduskahju, tähtis on leida konflikti määrale vastav lahendus. Kui vaidlus käib meetodite üle, nt kas kasutada lennujaamades pistrikke, ei lahendata tõenäoliselt probleemi algpõhjust. Tehniline lahendus võib ka konflikti süvendada, kuna huvigrupid tajuvad, et nende muret pisendatakse või eiratakse. Sageli on kaasamine ja sotsiaalse olukorraga arvestamine ökoloogilisest lahendusest tähtsamgi.

Koostöö ja usaldus

Head suhteid ja usaldus leevendavad konflikti ja selle negatiivset mõju, sest nii on grupid üheaegselt tüüri juures. Šotimaal uuriti huvigruppide teadmisi lindudest, et saada konfliktist ülevaade – teadmiste osas jõuti ühisele arusaamale, tekkisid dialoog ja usaldus. Iirimaal kogunesid 2016. aastal 80 valitsuse, looduskaitse, metsanduse, VVOde, põllumajanduse, energiasektori ja teadlaste esindajat, et leida lahendus Iirimaa suurkoovitajate arvukuse vähenemisele, mis on kestnud viimased 30 aastat. Lepiti kokku kahekümnes lühi-, kesk- ja pikaajalises tegevuses, mida koordineerib juhtgrupp, kes hindab ja kohandab tegevust.

Koostöö ja usalduse aluseks on kaasamine, kuid see on vaja hoolikat läbi mõelda, on vaja teada valitsusasutuste struktuuri ja osapoolte jõujooni. Üha selgemaks on saanud, et kaasamine varases etapis, juba konflikti mõtestamisel, on tõhus. Kui osalised on eri jõupositsioonil, on mõistlik enne ühise laua taha istumist kohtuda väiksemas seltskonnas. Sünergiline lahendus arvestab erinevate arvamustega ja võib viia tehnilise lahenduse, hariduskava, seaduse, rahalise stiimuli, kindlustuse või looduskaitse ja loodushüvede toetuseni. Lahenduse mõju tuleb regulaarselt hinnata, vajadusel kohandada, peegeldada õppetunde või muudatust, sest see juurutab avatust ja koostööd.

Usalduse tekkimine ja lahenduseni jõudmine võtab aega, eelduseks on poolte valmisolek leida lahendus. See tähendab ka kompromissivalmidust, kuid alati seda ei ole. Välja-loorkulli kaitse ja keldi rabapüü küttimise konfliktis usaldus ei paranenud hoolimata püüetest selgitada arusaamu ning uurida sotsiaalset ja ökoloogilist tausta.

Tulevik

Linnukonfliktid põimuvad globaalprobleemidega nagu kliima- ja maakasutuse muutus, toidu- ja energiajulgeolek ning elurikkuse kriis. Seadused, kultuuriline ja sotsiaalne muutus, kliima ja põllumajanduse muutused on Šotimaal soosinud hanede arvukust: lääne- ja põhjasaared on neile soodne elupaik, viimase 20 aastaga on rohumaade seisund paranenud ja talved on soojemad, kuid valgepõsk-lagle jahikeeld ja jahikultuuri hääbumine on põllukahjusid suurendanud. Orkney saarel on hallhaned paikseks jäänud, mis suurendab põllukahjusid veelgi. Olukorra teeb keerukaks ülemaailmne kokkulepe hanesid kaitsta ning Suurbritannial ja Iirimaal on selles tähtis osa.

Kliimaleppest tulenevad konfliktid põllundusega, paraku ei olda valmis maksma saaduste eest õiglast hinda, valmisolek seda teha väheneb Ukraina sõja ja elukalliduse tõusu tõttu. Samal ajal võib põllumees märkimisväärselt elurikkuse kriisi leevendada, harides maad loodussõbralikumalt. Eesolevail aastail sagenevad roheenergia ja linnukaitse konfliktid: arendus võib tõrjuda linnu tema elupaigast, häirida liikumist või tappa, arendused mõjutavad rööv- ja avamaastike linde, kuid ka metsalinde, kui tuugen kerkib metsa. Paljude riikide seadused ei luba roheenergia tootmisel arvestatavalt kahjustada kaitsealuseid liike, 47% linde ohustavatest arendustest asub riikides, kus liikide seisundi halvenemise vältimiseks on kahju korvamine kohustuslik. Näiteks luuakse Suurbritannias merelindudele alasid, kus kalastamise keelamisega soositakse kalade arvukust. Likvideeritakse ka invasiivseid imetajaid, et linnu sigivus ja ellujäämus paraneks, või luuakse tehislikke pesapaiku. Korvamine võib toimida samaaegselt mitme arenduse puhul, kuid see vajab koordineerimist. Kui eesmärk on lindudele eluks vajaliku kalavaru suurendamine, peab arvestama ka sotsiaalset külge, sest piirang mõjutab kalurite heaolu. Nii muutuvad roheenergiaga seotud konfliktid üha keerukamaks. Korvamise ja kahju vältimise probleemiks on mõju tõendamine, samuti mõju ennetamiseks astutud sammude tõendite nappus. Koostöö teadlastega aitab seda lünka täita.

Kokkuvõte

Ornitoloog ja looduskaitsja tegelevad konfliktidega sageli, mistõttu peavad nad paremini mõistma konflikti algpõhjusi ja tegutsema ennetavalt. Pidev koostöö huvigruppidega on peatähtis lahenduse eeldus, sest kiireid ja lõplikke lahendusi on vähe. Kaasamine on vajalik, kuid vajalik on ka koostöö teiste ametite – ökoloog, sotsioloog, ärimees, poliitik, antropoloog – esindajatega, aga veelgi olulisem on, et huvigruppide kaasamine sujuks ja saavutataks lahendus, mis on linnule ja inimesele soodsam. Vahet tuleb teha konfliktidel, kus vastakuti on kohalikud liigid ja invasiivsed: kohalike liikide puhul peab lahendus soosima kooseksisteerimist, invasiivsete korral peab rõhk olema ökosüsteemi toimimisel.

Marko Mägi on linnuökoloog, kes töötab keskkonnaametis ja Tartu ülikoolis ÖMIs.

* Barry J. McMahon, Beatriz Arroyo, Nils Bunnefeld, Martina Carrete, Francis Daunt, Juliette C. Young, Birds and people: from conflict to coexistence. – Ibis 9. VIII 2023.