KGB ei fabritseerinud agente

Enn Tarvel

Indrek Jürjo on andnud Eesti lähiajaloo valupunktide uurimisel väga olulise, vajaliku ja püsiva väärtusega tööpanuse.  Kui nüüd meenutame hea kolleegi, ja minule ka sugulase Indrek Jürjo vaimset pärandit, siis peatume tavaliselt ja esmajoones temal kui XVIII -XIX sajandi kultuuriajaloo silmapaistval ja süvenenud uurijal. Samas ei saa kuidagi jätta rõhutamata tema väga suurt panust Eesti lähiajaloo  valupunktide palpeerijana. Indrek Jürjo on lähemalt uurinud NS V Liidu luure, eriti välisluure tegevust KGB (Eesti ja Leedu NS V oma), Eesti Kommunistliku Partei ja Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitee (VEKSA ) arhiivimaterjalide alusel. 1992. aastal köitsid Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi vastse direktori Teet Veispaki tähelepanu VEKSA Ühingu kaudu korraldatud Eesti NSV kultuuritegelaste välisreiside omakäelised  aruanded. Nii mõnedki neist olid pikantsed ja pakkusid mitmes mõttes huvi. Veispak tegi kolleegile, ajaloo instituudi teadurile Jürjole ahvatleva ettepaneku kaasautorsuses avaldada valitud reisiaruannete kommenteeritud publikatsioon. Koostöö viljana ilmus 1993. aastal mõni ajaleheartikkel KGB luuretegevusest ja Balti Instituudist Rootsis.

Teet Veispak, paraku, ei kuulu nende literaatide hulka, kel on tavaks algatatud ja alustatud tööd lõpule viia. Nii jäi Indrek Jürjo peagi  üksi tegelema VEKSA materjalidega. Sealjuures pealegi uurimisülesanne peagi avardus. Endise KGB arhiividokumendid võeti vabariigi valitsuse korralduse põhjal 1993. aasta 19. aprillist üle riiklikku arhiivisüsteemi. Vähe neid materjale oli, sest KGB arhiividokumendid Tallinnas olid ammu korralikult läbi rehitsetud, põhiliselt viidud õigeaegselt üle tema mantlipärija Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) valdusse Uljanovskis. Ja veel läks Eestisse jäänud välisluure  ja operatiivtöö materjalide riismeist mõndagi kaduma arhiivide ametliku ülevõtmise käigus. 1996. aastal ilmus trükist 360 leheküljega Indrek Jürjo raamat „Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EK P ja VEKSA arhiividokumentide põhjal”. Seal on ta käsitlenud KGB nn agentuur-operatiivtööd pagulastega (eriti repatrieeruma meelitamisel) ning Lääne luureteenistustega.

Teine suur temaatiline komplekt on luuretegevus pagulastega kultuurisuhtlemise  raamides VEKSA liinis. Raamatu lisas on põnevaid dokumente: agentuuri ettekandeid, agentuuri õiendeid, mõtlemapanevaid VEKSA reisiaruandeid. Jürjo nendib, et töö eesmärk on tutvustada seni suletud arhiiviainest. See oli seni ainult kuuldustest ja kahtlustustest toidetud avalikkusele mõneski mõttes ilmutuslik. Ta kirjutab, et annab endale autorina täiel määral aru, et KGB dokumentides kajastub ainult see, mida KGB teadis. Nii et kui mõnikord õnnestus  KGB üle kavaldada, ei ole neist juhtumeist midagi kirjas. Seejärel laiendas Indrek Jürjo oma uurijahaaret Leedu NSV KGB välisluure dokumentidele. Neid on säilinud Leedu eriarhiivis 860 toimikut. Need osaliselt säilinud dokumendid annavad ligikaudse ettekujutuse ka ENSV KGB välisluure osakonna töömeetoditest ja dokumentatsioonist, mis pole uurijate käsutuses. Leedu materjalide põhjal valmis Jürjol kaks sisukat  artiklit: „Leedu KGB välisluure dokumendid kui lähiajaloo allikas” (Ajaloolise tõe otsinguil. 20. jaanuaril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi „Eesti lähiajaloo allikakriitilisi probleeme” materjalid. Tallinn 1999, lk 7–24) ning „Nõukogude luure ja teaduse suhetest Eestis ja Baltimaades Nõukogude perioodil” (Luuramisi. Salateenistuste tegevusest Eestis XX sajandil. Artiklite ja dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets. Tallinn 1999, lk 173–219). 

Indrek Jürjo töö KGB dokumentide uurimisel äratas avalikkuses küllaltki suurt tähelepanu. Vastukajad olid üpris vastuolulised: ühelt poolt tunnustavad ja kiitvad, teiselt poolt vähest allikakriitikat ette heitvad. Eriti oma isa Harri Moora kasuks kirjaliku kaitse- ja selgituskõnega esinenud Ann Marksoo (Ajalooline Ajakiri 1999, nr 3-4, lk. 121–140) heidab Jürjole ja teistele temataolistele autoritele ette kergema tee valimist, ühepoolsete KGB allikate kasutamist,  sealjuures eriti endiste agentide ja nende omaste suulise pärimuse kasutamata jätmist. Ta peab luureorganitega seotuse ajaloo uurijate puuduseks isiklike mälestuste puudumist tolle aja Eestist ealistel põhjustel. Suuliste mälestuste napis kasutamises pole midagi kummalist. Kannatanute mälestused ei anna palju teavet nn agentuur-operatiivtöö kohta. KGB juhtivad ametnikud eesotsas kindral Sillariga on ajakirjanduses korduvalt hoobelnud  oma organisatsioonitruudusega. Agentide ja usaldusisikute või nende omaste hulgas esineb harva mehisust kõnelda ausalt ja siiralt, nagu Andres Tarand oma kadunud isast.

Tavaline on see, et kui KGB arhiividokumendid osutavad kellelegi kui seotud isikule, eitab see kogu asja, väites oma nime juhuslikult kartoteeki sattunuvat vms, olgu siis tegemist Eesti tipp-poliitiku Toomas Savi või Läti tippteadlastega Jānis Stradiņši või Juris Zaķisega või paljude teistega. Ja nõuda  psühholoogilist motiivide analüüsi uurimistöö autorilt, kui ta pole ilukirjanik, on liiast. Arhiiviandmete interpreteerimisel on Indrek Jürjo täitnud ajaloolase kutsealase allikakriitika nõudeid ning osutanud vajalikku ettevaatust, näiteks KGB varjunimedega tähistatud isikute identifitseerimisel. Ta märgib, et julgeolek ei fabritseerinud agente (jälitatavad isikud esinevad aruannetes oma nime all) ja ka Indrek Jürjo ei tee seda. Näiteks Jürjo lähenemine Eesti  Evangeelse Luterliku Kiriku ametiisikute käsitlemisel.

Peapiiskop Jaan Kiivit seeniorist kirjutades pole Jürjol kahtlusi tema samastamisel agendiga Jüri. Aga agent Pärna kohta kirjutab ta, et Usukultusasjade Nõukogu voliniku dokumente lugedes ilmneb, et see oli EELK konsistooriumi peasekretär August Leepin; et agendi Rein KGB aruandes ära toodud isikuandmed on lausa äravahetamiseni sarnased hilisema peapiiskopi Kuno Pajula biograafiaga; et KGB aruandes ei ole  agendi Kask nime mainitud, kuid seal esitatud isikuandmed langevad täielikult kokku Elmar Salumaa biograafiaga jne. Tavaliselt on autoril olnud piisavalt allikavälist teavet isikute identifitseerimiseks, kuid ta pole seda tihti kasutanud, ilmselt diskreetsusest ja isikuandmete kaitse põhimõtete respekteerimise pärast. Vähe on sellest, kui mõnd isikut saatis vastav maine. Nii kirjutab ta initsiatiivirikkast KGB usaldusisikust, teadlasest initsiaalidega  P. R. N., tegemata mingeid vihjeid tema identifitseerimiseks. Ning ta annab endale hästi aru, et statistiline teave ei ole rakendatav üksikjuhul. Kui näiteks üks pagulastega suhtlemisel aktiivsust üles näidanud NSVLi Stockholmi saatkonna eesti rahvusest atašee pöördub kohtu poole oma au kaitseks, eitades koostööd luureorganitega, siis ei piisa otsustamiseks mõistagi teadmisest, et üldjuhul Nõukogude diplomaadid tegid taolist tihedat koostööd.

Sama lugu on  teabega, kuidas mõned isikud välismaa teadlastega tihedamalt suhtlesid ja neid NS VL-sisestel reisidel saatsid (nagu akadeemik Stradiņš või mõni teine). Allikavälise teabe kasutamisel ja hindamisel on õpetlikuks näiteks detail Harri Moora biograafiast. Ann Marksoo kirjeldab hingestatult, kuidas Harri Mooral oli külaskäigu ajal Rootsi 1957. aastal õhtupimedas Kungsträdgårdeni pargis võimalus Erik Laidu kui endist kolleegi südametunnistuse  kohaselt informeerida ning saada hingerahu teadmisest, et tema sõbrad teda usaldavad. Selles episoodis osales kaks isikut: 1961. aastal hukkunud Erik Laid ja 1968. aastal surnud Harri Moora. Sündmusele kõige lähemal seisnud isik, Harri Moora Rootsis elav poeg Rein Moora, väitis Indrek Jürjo raamatu arutlusel Stockholmis emotsionaalselt, et tema kõndis julgestuse mõttes kogu aja ümber öise Kungsträdgårdi, kui isa Erik Laiuga vestles. Tema aga vestlust pealt  ei kuulnud ega ole selle sisu kohta allikaks rohkem kui mõni muu perekonnaliige. Võiks ainult järeldada, juhul kui ta siiras oli, et isa temale oma KGB kontaktidest midagi ei avaldanud. Metodoloogiliselt võib selle öise vestluse kohta teha esmajoones kaks järeldust (jättes kõrvale vähereaalsed, näiteks, et kumbki ei lausunud sõnagi): kas Harri Moora paljastas enda kui agendi olemuse ja tegevuse ning KGB luureoperatsiooni või ta ei teinud seda, lugedes  seda endale vähem ohtlikuks. Allikaväline teave ei ole üheselt orienteeritud ning Indrek Jürjo kui ajaloouurija ei saanud lähtuda perekondlikult häälestatud emotsioonidest. Harri Moora pidi väga hästi teadma, et välisteadlastega jms tuli olla ülimalt ettevaatlik, arvestades nende uskumatut naiivsust (?) Murnikovi-taoliste väga meeldivate nõukogude härrasmeestega suhtlemisel.

Välisteadlase elu oli lihtsam. Nagu ütleb Alur Reinans (Jürjo poolt ära toodud sõnadega):  pagulastegelast kiidetakse Eestis vastavalt olukorrale, kas et ta sai juba varakult aru kontaktide tähtsusest ja tuli Eestisse, või et ta jäi vankumatult truuks oma rahvuslikule ideaalile ja külastas kodumaad alles pärast iseseisvuse taastamist. Indrek Jürjo tõi vajalikke täpsustusi kodueestlaste julgeolekuarusaamadesse. Ta näitas usaldusisikute erinevust agentidest. Rahva põlgus oli suunatud agentidele, julgeoleku nuhkidele, aga need olid mõnikord ainult mehikesed, kes näiteks suhkrusabas kuulasid ja fikseerisid tavaliselt üle keskea naiskodanike mõtteavaldusi. Usaldusisikud seevastu olid (KGB käskkirja sõnul) need Nõukogude patrioodid, kes signaliseerivad KGB organitele riikliku julgeoleku kindlustamise seisukohalt tähelepanu väärivatest isikutest ja faktidest, samuti täidavad üksikuid operatiivülesandeid. Usaldusisikult ei võetud salajase koostöö kohta allkirja, talle ei pandud  varjunime, tema kohta ei peetud isikutoimikut. Need olid tavaliselt juhtivad ametiisikud, asutuste juhid ja nende teened KGB organitele olid võrratult olulisemad reanuhkide omadest. Rääkimata partei ja riigi juhtkonnast, kes oli juba ise julgeolekuorganite kamandaja. Või rääkimata igast NLKPsse astunud kodanikust, kes selle sammuga võttis endale kaaskodanike nuhkimise ja koputamise põhimõttelise kohustuse (sõnaselgelt fikseeritud partei XXII kongressil  vastu võetud põhikirjas §2g). Kõik need probleemid kipuvad vajuma järjest enam aegade hämarusse ja unustuse hõlma, eriti isiku tasandil, aga Indrek Jürjo tööde ilmumise ajal olid need praegusest märksa olulisemad. Indrek Jürjo on andnud selles Eesti ajaloo uurimise lõigus väga olulise, vajaliku ja püsiva väärtusega tööpanuse.