Armidega armastus

Õige natuke jäi painama lavastuse „Arm“ tekst, mis ajaloolise materjali tõttu on eepilisem ja sõnarohkem, kui puhta visuaaliga lavastuse puhul eeldanuks.

AURI JÜRNA

VAT-teatri „Arm“, autorid Helen Rekkor, Maarja Tammemägi ja Silva Pijon, lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Mihkel Seeder, kunstnikud Terje Kähr ja Berta Kelder, helilooja Villem Rootalu, valguskunstnik Terje Kähr, videokunstnik Piret Parrest, koreograaf Raho Aadla. Mängivad Maarja Tammemägi ja Silva Pijon. Esietendus 18. I Sakala 3 teatrimaja suures saalis.

„Eestlased on kõige heterom rahvas maailmas!“ kuulutab ühe tegelase homofoobist isa telefoni kõlarist ning vabastav itsitus lainetab üle esietenduse publiku. Tiraad jätkub samas stiilis kuni järgmise stseenini ning kuigi sellised iganenud mõttekäigud on VAT-teatri lavastuses „Arm“ naljana mõeldud, on igaüks meist kuulnud seda siirast lauset otse või meedia vahendusel mõne kaaskodaniku suust.

Aasta on 2024, Eestis kehtib pärast pikka debatti nüüd abieluvõrdsus ning seksuaalne ja sooline sättumus on ühiskonnas tavaline teema. Aga homofoobia pole paraku kuhugi kadunud, nagu pole kadunud ka võõraviha, sooline ebavõrdsus ja rassism. Ühiskonna ümberõpetamine võtab mitme põlvkonna jagu aega ning kuigi võidakse nuriseda, et harjumatu mõtteviisi juurutamiseks tehakse neil teemadel üleliia palju juttu, on seda siiski vaja. Vaikides oleme oma kõlakodades mõttekaaslastega omaette ja unustame, et homod ja homofoobid on olemas.

See öeldud, tekib küsimus, mil moel peaks samasoolistest suhetest rääkima nüüd, kui abieluvõrdsus on ametlik. Eesmärk peaks olema vähemalt olmelisus – see tähendab, et samasooliste paaride kujutamine laval on nii argine ja tavaline, et lavastuste tutvustuses või arvustuses ei peaks sellest eraldi juttu tegema. Et lava- või kirjandusteoses, filmis või ühiskonnas romantilises suhtes olevate inimeste sugu oleks ebaolulisem kui neid ümbritsev kontekst või loo sündmustik.

Avala loomuga tänapäeva inimesele ongi Helen Rekkori „Arm“ selline, sest loo (või lugude) pearõhk on needusel, mis kaks hinge kokku keevitab ja sunnib neid ümbersündide kaudu aina uuesti ja uuesti teineteist otsima ning valusates olukordades kohtuma. Kiirlend läbi homo sapiens’i ajaloo valitud seikade inimlikkuse, eelarvamuste ja ühiskondliku surve saatel. Kui välja arvata mõned nüansid, ei määra tegelaste sugu nende saatust, ei armastust ega hukku.

Juhuslikult sattusin just lavastuse „Arm“ esietenduse aegu lugema Sven Mikseri „Varedat“ ja sealgi joonistub meeldivalt välja armastajate soo väheolulisus. Rekkori lavastust lesbilooks või Mikseri romaani geiromaaniks lahterdada oleks nende pisendamine, fantaasiarikka ühiskondliku tausta ja värskendava kujunemisloo vähendamine ning oleks mõlema suhtes ülekohtune. Nagu kõigi inimeste puhul, on neis palju muud väärtuslikku peale soo või seksuaalse sättumuse ning harjumus puude taga metsa näha loob võimaluse suuremaks empaatiaks.

Mihkel Seeder: Kas seksistseen on?

Silva Pijon: Seeder, millega sa tegeled?

Helen Rekkor: On ja ei ole. Seks toimub vaataja peas. Kui toimub. Võib vabalt toimuda. Võimalusi selleks anname mitu. Samas julgen soovitada keskenduda siiski loole endale. Kui vähegi ajumahtu jagub. (KesKus, detsember 2023)

Alati on parem, kui lolle küsimusi esitab sõbralik kolleeg ja mitte netitroll, aga selge on see, et iga kord, kui samasooliste suhted jutuks tulevad, voolab seksi-kinnisidee allhoovusena mõtetest läbi. Seda meeldivamad on teosed, milles külgetõmme ja kirg väljenduvad kunstipärasemalt ja kujundlikumalt kui paljas amelemine. Nagu ka eelmainitud Mikseri raamatus pole Rekkori lavastuses ühtki otsest seksistseeni, vaevu paar suudlust, aga suuremad tunded joonistuvad välja teisiti. Mõjuvaimad on näiteks nunnakloostri stseenis pooltantsuline teineteise leidmine ja Londoni psühhiaatriahaigla unenäoline lahti­rabelemine. Eriti kaunis ja südantlõhestav on aga Bütsantsi stseen, mis koosneb ainult kahele pannoole projitseeritud intervjuust vananevate naistega, kelle jutt annab aimu pikast õnnelikult kooselust, millele Justinianuse uus koodeks lõpu teeb. See stseen, küll pooleteise aasta­tuhande kaugusest ajast, on ehk tänapäevale kõige lähedasem ja arusaada­vam ning annab aimu valust, mida mõtlematu homofoobia indiviidile põhjustab. Peresid, mida kivistunud kinnisideede ja aegunud tekstide toel on lõhutud, oli tollal ja on tänapäeval ning ükski tõrvikute valgel karjutud loosung ega väljamõeldud käsk ei too kaotatud kodurahu tagasi.

„Tallinn. Jaanuar. Peaproovid laval. On punutud lugu, mis tulvil armu, arme, reetmist, unustust, andestust. Kas see kedagi päriselt kõnetab? Ei tea veel. Roomajad on teelt haihtunud. Ja minimalistlikust kohvrilavastusest on saanud ambitsioonikas suurejoonelisus. Teel olles ja kogemata. Sõnavaba lavastus? Ei. Nende teemade käsitlemiseks pole ainuüksi füüsis või visuaal pädev. On vaja tugevat sõna ja tugevat olukorda. Iga väline või sisemine takistus loob valusat olustikku, mis kangelannadele end teekonnal ilmutab. Eepilist dramaturgiat.“ (lavastaja Helen Rekkor kavalehel)

Õige natuke jäi painama selle lavastuse tekst (lavastaja, näitlejate ja dramaturg Mihkel Seedri koostöö), mis ajaloolise materjali tõttu püüdis olla eepilisem ja sõnarohkem, kui puhta visuaaliga lavastuse puhul oleksin eeldanud. Ja veidike jäi ka sellele jalgu. „Armus“ (või „Armis“, oleneb tõlgendusest) on tõesti stseene, kus tekstita ei saa ja kus ka väljapeetud vana stiil on omal kohal, kuid on ka stseene, mis oleksid võinud olla ka sõnadeta selged ja ehk emotsionaalsemadki.

Ilmselgelt on Silva Pijon ja Maarja Tammemägi võimekad, tundliku füüsisega näitlejad, kes puhtalt keha ja ilmega suudavad sisemist põlemist edasi anda ning koreograaf Raho Aadla on leidnud neile mõjuvaid viise kõige vajaliku väljendamiseks. Seetõttu jäi hetketi tunne, et sõna hoidis neid tagasi, ei aidanud edasi ning ka vaatajana oleksin soovinud rohkem näha ja tajuda kui kuulda niigi selgetest tunnetest. Lavastaja soov kasutada eepilise loo väljendamiseks pigem rohkem kui vähem sõnu on teinud „Armust/Armist“ ooperliku, peaaegu wagnerliku lavastuse, sest on parimail hetkil tõeliselt ülev ja uhke filosoofiline üldistus, aga kehvemail liigselt seletav ja stiililt ebaühtlane.

Lõpetuseks üks üldisem detail: kuigi teatriloos leidub aeg-ajalt perioode, mil praktikud katsetavad žanripiiridega, on rõõm näha algupärastesse lava­lugudesse taas ilmumas ebarealistlikke stiile. Võib-olla on see filmi mõju, aga võib-olla ka lihtsalt ajastu ja ühiskonna vajadus, aga ulme, fantaasia ja ka õuduse (nt Kellerteatri suurepärasel näitel) toomine traditsioonilise psühholoogilise realismiga harjunud publiku ette pole ei tehnilisest ega retseptsiooni vaatenurgast sugugi kerge, kuid olen veendunud, et põhjapanev tulemus saavutatakse pikemas perspektiivis. Kõikvõimalikud stiilieksperimendid ja mõttemängud rikastavad tuleviku teatrit ning see, et noore ja kõige noorema põlvkonna lavastajad-näitlejad-näitekirjanikud end traditsioonidest kammitseda ei lase, on silmanähtav ja tervitatav.