Kaur Riismaa
Kaur Riismaa
on eesti kirjanik. Ta on üks Numu ehk nutimuuseumi idee autoritest ja peamine loominguline arendaja.
Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim ebaõnnestumine või läbikukkumine?
Suurim ja olulisim saab olla ainult üks. Sõnastades küsimuse ümber „milline on Eesti kultuuripoliitika ainus õnnestumine või läbikukkumine?“, jään hätta, kuna ma tõesti ei tea, mis meil kultuuri(poliitika)s nii ainuliselt pekkis või suurepäraline on. Suurele läbikukkumisele järgneb ühiskonnas arutelu, suurest õnnestumisest tehakse samuti oma järeldus. Meie häda on pigem see, et kui tervet rehkendust ei jõua, teeme pool ja asjad jäävad vinduma.
Aastaid juba ootan, et pangakaardi kõrval oleks mul rahakotis midagi soomlaste Museokortti-laadset. Näiteks turistid saavad tasuta muuseumides käia ja ühissõidukitega sõita Tallinn Cardiga, mis kehtib 72 tundi. Kohalikul elanikul pole sellest aga mingit kasu. Miks olen mina tallinlasena halvem kui turist? Meil on nüüd osaliselt maakondadeski tasuta transport, aga see osa rehkendusest, kuhu üldse tasuta bussiga sõita, on tegemata. Kui miski muutub tasuliseks või hoopis tasutuks, peaks kultuuripoliitika muudatusega kaasas käima. Eestis on oma kaks ja poolsada muuseumi, aga otsi neid nagu metsast seeni.
Septembris avaldatud muuseumide külastatavuse uuringust selgus, et muuseumid ei konkureeri mitte omavahel, vaid pigem kino ja spordisaaliga.* See arusaam on muuseumides visa juurduma, soovitakse ise pusida ja tublid olla. Muuseumide muutumine SAdeks annab tublisti iseseisvust juurde. Nüüd tuleb rehkenduse teine pool ka ära teha ja muuseumidele mõista anda, et nad moodustavad kokku ühe n-ö Eesti Muuseumi. Üksi sahmitakse pimeduses. Mehr Licht!