Kinnaskeha

KRISTEL ALGVERE, kirjanik ja keeleteaduse nooremteadur

Kristel Algvere

Ekvilibrist

Üks korduv mõttepilt, mis hakkas mind möödunud talvel lumistel-jäistel tänavatel kõndides painama, oli see, kuidas hakkan aegluubis näoli kukkuma. Hetk enne tänavale prantsatamist pööran suust alates oma keha voodri välja, nii et maad ei puutu muu kui üks ümar pehme pallike. Võimalik reaktsioon libedale tänavale, järjekordsele kiirustamisele. Juhul kui all olid veidigi kõrgemad kontsad, käivitus ajus tulevikustsenaariumide loomise mehhanism, et inimest tundmatusest säästa, üllatusi vähendada.  

Selle mõttemängu saaks teostada joonisfilmi või muu selletaolise meediumi valdamisel, aga mul on vaid sõnad, et kirjeldada, kuidas kehast saab hõlpsalt moodustada palli, tõmmates naha (jah, täpselt!) üle kõrvade. Kuidas näeb välja naha üle kõrvade tõmbamine? Miks selline väljend keelde tuli ja jäi? Kellelt seda õigupoolest küsida? Petmisega pole siinkohal pistmist, kukkumisvisioonis juhtub see iseenesest: keha ise tõmbab endal suunurkadest naha esiteks üle kõrvade ja siis üle pea, käte, selja, tagumiku ja lõpuks vupsavad ka jalad nahka.  

Muidugi on meie sees terve trobikond siseelundeid, mis oleksid siis väljas – aga kas oleme kunagi päriselt kohtunud oma maksa, neerude või kopsudega, skeletist rääkimata? Tõele au andes ei ole me nendega üle laua istunud, kohvi joonud ega juttu ajanud. Nad on istunud meie kehas, kui oleme sõpradega kohvikus mõnusasti aega veetnud.  

Ettekujutus, et pööran end aegluubis välja nagu kinda või soki, kukkudes talvises linnas teele, on pannud mind mõtlema ka, et kus asub õieti  keha keskpunkt. Kus peitub „see kirsikivi, see seeme“*? Kas seda üldse on? Alati muutuva, tuksleva ja hingava keha keskpaika ei ole võimalik määrata. Meist käib läbi kõik, söögist-joogist kordumatute ideedeni.  

Rahustav on teadmine, et tegelikult keha pahupidi pöörata ei saa. Meeldiv on aga tunnistada, et meie mõtlemisel, erinevalt kehast, ei ole piire: kinnaskeha on lihtsalt üks mõte, üks fantaasiapilt lõputus loominguliste mõtete meres.  

* Urmas Alender, „Vihma, pimedat vihma“ (sõnad Viivi Luik)