Keha ärakasutamise kultuur 

ELO KAALEP, kultuurikriitik 

Elo Kaalep

Andra Rahe

Inimene on alati olnud mõnulembene. Kuigi mustikapeotäis andis korilasele vajaliku vitamiinilaengu, sundis teda sääseparves püsima üksnes võimalus kogeda maitseelamust. Oleks magusasõbrast korilane teadnud, et kunagi aretatakse välja söödav õun, mille kättesaamiseks ei pea isegi koopast lahkuma, siis oleks ta ilmselt kadedusest kinnitanud, et on sündinud „valesse generatsiooni“. 

Meile alles jäänud korilase keha juhindub seniajani naudingutundest. Suhkruroo- ja teraviljakasvatus, alkoholi destilleerimine ning kõigile kättesaadav pornograafia on aga inimese kujunemiskeskkonda kibedasti muutnud. Kunagise mustikametsa virvatuled välguvad nüüd igal vaateaknal, poeriiulil ja hüperseksuaalse kultuuri teetähisel. 

Mõneti on paradoksaalne, et kuigi kogu söömis-, joomis- ja elamiskultuur keerleb ümber keha, on inimese kehaline seis maailma ajaloos halvim. Iialgi pole ta olnud veel nii nõrk, haige ega sõltuvuslik, nagu on praegu. Katkise põhjaga ämbrist tilgub aegamisi põrandale ka hing, mis endast vaimse tervise probleemide kujul märku annab. 

Ajukeemiliselt tekitab klaas veini sama hea tunde kui edukas jahilkäik. Erinevalt jahilkäimisest kaasneb aga keha dopamiinisüsteemi ära kasutavate stiimulainete tarbimisega raske krahh. Keha ärakasutamise kultuur, mis püüab lõputute veiniõhtutega neid krahhe ära hoida, ei saagi olla tugev, terve ega õnnelik. 

Korilase naudinguinstinkt, mis kunagi aitas marjakorjamisel säilitada püsivuse, ei sea nüüd mingeid piire külluse lõputule tarbimisele. Ainult tugev tahe saab nõrga keha supermarketikorilusest päästa. Esimestest päiksekiirtest virguv hästi puhanud ja terve ihu annab vaimule tagasi kõik selle, mida too kord enneolematute naudingute põhjatust kuristikust oli otsinud.