Saba lahti, nokk kinni

KAISA LING, laulja

Kaisa Ling

Alana Proosa

Hääle tekitamine ei pruugi loomade puhul olla muud kui kopsude tekke kohastumuse kõrvalprodukt.

Kujutlegem iidseid kalu, kes sadu miljoneid aastaid tagasi mudastes järvedes põuaperioodil kuivale jäid – ja kus neil alles tekkis siis kole vajadus hingata! Õnneliku kokkusattumusena leidus nende kehades õrna membraaniga kaetud paunjas ujupõis, mis täitsa hästi ka kopsuks sobis. Vihmaperioodi alguses selgus muidugi, et vette naasmiseks on tarvis vastselt omandatud kohastumust kaitsta: amfiibi kõrri tekkis lihaseline klapp, millega kopsu sulgeda. Kõrvalnähuna võimaldas klapp reguleerida kopsust väljuvat õhuvoogu ning seda erisugusteks auditiivseteks signaalideks muuta. Need osavad isendid, kes põua ajal lõpustesse augud punnitasid, ellu jäid, sugu tegid ja lõpuks õnnest krooksuma kukkusid, on meie – laulupeoraffa – eellased.*

Eoone hiljem pole tõtt-öelda palju muutunud. Mehhanism on sama, aga kohastumus kitsendustest hoolimata määratult detailseks arenenud. Inimkõri pole palju pikem kui pikoloflööt, häälekurrud on vaevu pöidlaküüne-suurused lihasest ja limaskestast jupskid. Kuid nad laulavad, naeravad, deklameerivad, luuletavad, vaidlevad, räpivad, sisistavad ja sajatavad. See õnnelik paraevolutsiooniline mehaanika on – mulle näib – juhtinud inimevolutsiooni hirmsuurel määral ja juhib parasjagu minu keha rohkem kui ükski teine tegur.

Hääl on mu põhiline tööriist ja mida rohkem seda eri viisil kasutan, seda rohkem keha tundma õpin. Juhtus, et hääl oli haige – pinge tekkis näkku ning levis sealt lõua-, kaela-, delta-, külje-, puusa- ja niude-nimmelihase kaudu otsejoones tagumikku, mis koledasti valutama hakkas. Lasin tagumiku lõdvaks, hääl paranes, kangus lõi õlgadesse, kukkusin venitama, vibrato kosus, ent nüüd valutab selg nagu põrguline …

* Nii arvab ka John Colapinto teoses „This Is the Voice“.