Kohmaka kehaga kooskõlas

JAANIKA ANDERSON, Tartu ülikooli muuseumi teadusdirektor

Jaanika Anderson

Erakogu

Kuhu panna käed? Taskusse, muidugi. Taskuid pole. Käekott ajab ka asja ära, saab käed kasulikuks teha. Vahel saab haarata tooli seljatoest, tassi sangast või panna viimases hädas käed rinnale risti. Ristatud käed mõjuvad uljalt, võib-olla enesekindlalt, kui vaja, siis isegi ülbelt. Jahedas ruumis on käed ümber keha sõlmes, selg kühmus ja keha kõver nagu külmavaresel.

Jalgu pole vaja kuskile panna – seisavad kindlalt all. Istudes on muidugi hea üks jalg üle põlve visata. Jalgade liigutamisega on teine lugu. Seni kuni piisab kõnnisammude seadmisest, on kõik hästi. Liiguvad küll. Aga kaugust hüpates – no ei tõuka need jalad maast lahti ega lennuta liivakasti teise otsa isegi kerget keha. Kõrgust hüpates on sama lugu – ei tõuse jäsemed üle lati. Jookseks nad siis vähemalt. Ei tee sedagi, on millegipärast kohmakad.

Kogu kohmakusega on oma keha ikkagi oma. Tegelikult on see ime, mille sees ma päevast päeva olen. See hoiab koos minu hinge, vaimu ja iseloomu, laseb mul naerda, nutta, kiirustada, paigal püsida, aidata ja tunda. Huvitavad on hetked, kui keha justkui kaob või muutub nii kergeks, et ei tunnegi selle olemasolu, rääkimata kohmakusest. Näiteks lennukis raamatut lugedes jäävad alles vaid silmad, mis liiguvad üle ridade ja keha oma raskusega on kuskil mujal.

Et keha on oluline, teadsid juba vanad egiptlased – seda tuli säilitada eluks teispoolsuses. Soovitavalt tervena ja tervikuna. Mumifitseeritud kehal asendati üles öelnud või puuduvad kehaosad, et elukvaliteet teispoolsuses oleks parem. Praegu on eluiga märkimisväärselt pikem, kui oli 4000 aasta eest egiptlastel. Peame seda keha hoidma ja armastama sellisena, nagu ta on antud, et ta kannaks meid sihtkohta kas või siis, kui käed-jalad on kohmakavõitu.