Maskid 

Jaan Sudak, folklorist ja kirjamees

Jaan Sudak

Erakogu

Hingedeajal on olnud tavaks end maskeerida ja sanditamas käia. Lähen ise samuti hea meelega mänguga kaasa. Folklooris on maskid sageli seotud rituaalide, pidustuste ja üleminekuriitustega. Mask annab võimaluse oma identiteeti ajutiselt vahetada või varjata, keha sotsiaalsetest normidest vabastada ja käituda viisil, mis tavaolukorras oleks kohatu või ebatavaline – näiteks võõrasse perre sisse astuda ja vigureid teha. Rituaal lubab ületada igapäevaelu piirangud, võtta ette midagi lõbusat ja ühtlasi sümboolset. Nii on alati kogukonna hüvesid teenitud, soovitud head teha ja kurja peletada. 

Sama eesmärk oli algselt ka halloween’i tähistajatel, kuid nüüdseks on maskeerimine taandatud röövellikuks identiteedimänguks. Külla saabunud tonte peab kostitama hea-paremaga või muidu … Komm või pomm! Sügavam seos sügistalviste rituaalsete üleminekuriitustega on kadunud, maski abil kehtestatakse vaid oma huve. 

Seda kohtab mujalgi. Digimaailmas käibivad maskidena avatarid või kasutajanimed, mille taga on kerge avaldada ka selliseid mõtteid ja arvamusi, mida paljud näost näkku iialgi ei kuuldavale ei tooks. Someplatvormidel nagu Reddit või 4chan arutatakse varjunimede all paljudel tabuteemadel. Twitteris ja Facebooki kommentaariumides on märkimisväärselt levinud ka küberkiusamine ja trollimine: teisi provotseeritakse, rünnatakse ja halvustatakse.  

Nii digitaalsed kui ka füüsilised maskid aitavad piire ületada, kuid teisi ka ära kasutada. Maski traditsioonilise rolli muutumine peegeldab laiemat sotsiaalset kriisi, kus haprad ühiskondlikud sidemed koos inimese individuaalsuse rõhutamisega võimendavad vastutustundetut käitumist.