Maailma muutev sõrmeviibe  

LISANNA LAANSALU, dirigeerimisüliõpilane ja Sirbi autor 

Lisanna Laansalu

Erakogu

Millise muusiku häält te kontserdil ei kuule? Tema liigutuste lihvimiseks kulub peegli ees harjutades aastaid ning tema eriala põhinebki tööl kehaga, kehatunnetuse arendamisel. Kindlasti peab ta oma kehaga hea sõber olema ja teda läbi ja lõhki tundma, kui on ühel eluperioodil iga päev oma käsi peeglist piielnud. Tema keha ja just suunatud liigutus mõjutab inimest. Muidugi mõista on jutt dirigendist.  

Dirigeerimine on selle elukutse juures vaid väike osa. Käte liigutamine ja töö tehnikaga on heal juhul kümnendik kogu tööst, kuid kuulajaskond märkab esmapilgul just seda. Muusika sünnib dirigendi tahte, kuuldu ning füüsilise liikumise ühendamisest. Kuidas aga jõuda muusikute ees seistes spontaanselt oma tahte ja inspiratsioonini? Selleks peab keha ja vaimu puhtana hoidma. Alles siis saan helide suhtes tundlik olla – selle elukutse üks põhilisi eeldusi. Kõrgendatud tähelepanuga iga päev helidega töötamisel on ka omad miinused. Näiteks, kui kõrva juhtub riivama süldimuusika, vali müra või mõni muu kriipiv heli, siis võib mu keha mõne aja pärast tunda end päris näruselt. Kutsehaigus: ma ei taha endale ligi lasta mitte ühtegi heli, millele ei ole keegi enne justkui üht hoolitsevat paid teinud. Selline kõrvakiilu materjal mu kehale ei sobi.  

Muusika mõjutab ka dirigendi keha, mitte ainult vastupidi. Vahel, kui muusika seda nõuab, pean end koosseisu ees füüsiliselt ületama. Üks minut muusika dirigeerimist võib mõjuda mõnikord maratonidistantsi läbimisena. Pingeline on ka olukord, kui iga liigutus ja väiksemgi detail on pikemat aega kõrgendatud tähelepanu all. Kui igal liigutusel on muusikat mõjutav kaal ning orkestrandid hoolitsevad iga mängitud heli eest, mõjub muusika publikule erakordse, kordumatu ja spontaansena. Need hetked võib aga nurjata dirigendi väiksemgi kohatu sõrmeviibe.