Mina ja mõõkvaal

KADRI TAPERSON, kirjutaja ja loomaõiguslane

Kadri Taperson

Erakogu

Mõtteid võin laenata, need ei pruugi minu omad olla, aga keha on. Keha on kõrvalt vaadata lihtne ja imelik. Mida ta küll tahab ja miks ta mind takistab? Minu kehas elab ikka veel minu vaim. Kumbki pole päris terved, aga kellelgi ei ole.

Ma kasvan. Kulunu võiks ju kahaneda, aga kehadega on vahel vastupidi. Mis kulunud, see kasvab – nii juhtub sageli üle viiekümneaastase naise kehaga. Aktivist minus mõtleb vahel, et kas peaks asutama uue liikumise. Eri eluetappidel olen vist õnnetusse põlvkonda sündinuna olnud sunnitud mõtlema: „Miks ma seda varem ei teadnud? Miks seda koolis ei õpetata, raamatuid ei kirjutata? Miks see tabu on?“ Menopausis naiste liikumist pole siiski sündinud, aga kui küsitakse, siis hoiatan: menopaus on teine murdeiga, kuumahood on poisike võrreldes sellega, mis tegelikult toimuma hakkab. Miski ei funktsioneeri enam.

Evolutsiooniteooria järgi ei peagi eriti funktsioneerima, sest ülesanded on täidetud. Aga seda ei saa ju liiga tõsiselt võtta? Pealegi on lisaks inimesele näiteks ka mõõkvaaladega nii, et nad elavad pärast menopausi veel päris kaua. Selle selgitamiseks on välja mõeldud nn vanaemahüpotees, mille järgi elavad inimesed ja mõõkvaalad menopausi järel edasi, et ülejärgmise põlvkonna eest hoolitseda. Ilmselt ei ole see selgitus siiski piisav, sest mõõkvaaladel ei jätku niimoodi alati toitu jne.

Tuleb välja, et ehkki on juhtunud asju, mida ainult keha teab, on mul ikkagi vedanud. Olen inimesena sündinud. Mõtlen selle peale iga päev. Kogu kehaga.