Auto 

KAJA KANN, koreograaf 

Kaja Kann

Alissa Šnaider

Kui mul tütar sündis, lugesin meie mõlema horoskoobid läbi. Sain teada, et nüüd tuleb ehitada võrevoodiäärtest aedik ja ise sinna sisse pugeda. Öeldi, et see on ainus paik, kus vähist emme oma skorpionist tütrest pääseb, ainuke koht, kus omaette olla ja veidigi rahu saada. Ma ei olnud nõus, nii need asjad ei käi – minu tütar, minu reeglid. 

Kahjuks ei käi ilmaasjad nii, nagu mina tahan, ükskõik kui palju ka püüaks. Esimene osa meie kooselust möödus teda süles hoides ja hüpitades, niimoodi üles-alla, et iga hüpitamise käigus tekiks kõhus värinat põhjustav õhuauk. See oli hetk, kui ta korraks röökimise lõpetas. Järgnesid aastad koos mängides, süüa tehes, marju korjates. Seejärel pikad jutuajamised ja jalutuskäigud vanalinna kohvikutes. Isegi tsirkusekooli tegin ma tema pärast. Ikka selleks, et ise natukenegi rahu saada ja talle mõtestatud tegevust organiseerida. Kaheksa-aastasena sai ta valmis. Mõtlesin, et no nüüd, nüüd saab ometi omaette olla. Tutkit. Midagi ei muutu, ikka tuleb su ellu keegi, kes tahab midagi. 

Minu koht on auto. Ainuke koht maailmas, mis on päriselt minu oma. Seal ma istun ja suitsetan. Tuhk kukub sülle. Keegi ei mölise. Auto annab vabaduse. Lahkun seltskonnast täpselt siis, kui ise tahan. Panen Star FMi mängima, Bonnie Tyler laulab ja mina röögin kaasa: „Every now and then I fall apart“, kuni nutan. Keegi ei näe, ei anna hinnangut. Vahel proovin, kas on võimalik sõidu ajal masturbeerida. Tavaliselt on. Kui sõit läheb otse ja kiirus kuni seitsekümmend. Siis keeran metsa vahele, peatan auto ja joon kolm õlut. Tukastan. 

Midagi pean ta heaks ka tegema, näiteks paak olgu bensiini täis, aga see on minu enda pärast, mitte tema. Talvel ei lülita ma seistes mootorit välja, siis on auto ainuke koht, kus on soe. Vihasena ma kihutan. Kihutan Tallinna-Narva maanteel, sirgel neljarajalisel maanteel, ja kujutan ette, et silmapiiril on betoonsein. „Together we can take it to the end of the line“. Vajutan gaasi põhja ja kihutan otse vastu müüri. Kihutan siis, kui olen üksi. Kui olen rahutu, pööran auto ümber, kuulan oma pisarate häält ja põrutan vastassuunas. Auto pole mingi tarbeese. Seal ei veeta lapsi ega rekvisiite. Auto on minu koht.