Lähenemine Ušbale 

HELMI MARIE LANGSEPP, arhitekt

Helmi Marie Langsepp

David Nadaraia

Kohad avanevad liikumise kaudu. Minu kohad asuvad mägedes. Alpinismis muutub liikumine maastiku kehaliseks ja loominguliseks peegelduseks. Mägedes on aeg tajutav: tuhandete aastate jooksul on vormi võtnud geoloogilised protsessid, samal ajal kui tavapärased laviinid väljendavad kiireid kulminatsioone. Mägedes liikumine aitab dialoogi pidada aja ja ajastute ning valitud marsruut maastiku vormiga. 

Gruusias asuva Ušba tipp köitis mind juba siis, kui ma esimest korda selle mäe äratuntavale siluetile Elbruselt pilgu heitsin. Alles kümme aastat hiljem vaatasin Elbruse laugeid tippe vastu Ušba 4000 meetri kõrgusel asuvalt platoolt. 

Mäele minek algab orust ja esimesel ronimiskatsel ei jõudnud ma oma kahe kaaslasega halva ilma tõttu orust kõrgemale. Äpardunud katse – mis tahes mõistlikel põhjustel – tugevdab vaimu järgmiseks korraks. Seepärast ei lasknud me end järgmisel talvel heidutada, kui kolm kohalikku naist, kes sealkandis ööbimiskohta pidasid, seletasid, et keegi ei roni Ušbale sellise lumega. Räätsadega puusadeni hanges rada tehes tõmbas tee meid endasse ja mägi jäigi lumesajus kaugeks.  

Kolmandal korral läksime ronima sügisel, teel üles kohtasime kolme poola alpinisti, nende sõnul oli üleval taas liiga palju lund ja suur laviinioht. Ronisime üles mööda jäämurdu, poolakad jäid alla, meie selja taha, aga nende tehtud rada oli meie ees. Pärast ööbimist murrus lähenesime platoole, rada oli ammu kinni tuisanud. 

Järgmisel päeval tegime rajavaatluse, muidugi oli poolakatel õigus ja lund oli liiga palju, et tippu minna, aga nägime oma rada: mööda kuluaari üles, edasi harjale, kus lumi kerge vallina karniisiks keerdus.  

Mägedes on tunda, et piirid on tunnetuslikud. See oma koht – kuhu üldse on võimalik minna, ja mis oludes – asub sus eneses, võimatu ja võimaliku piiril.