Hipsterid ja (koha)nimed

Agraarühiskonna mikrotoponüümika asendub teenindus- ja meelelahutusasutuste nimedega, millel on potentsiaali toimida ka kohanimena.

TAAVI PAE

Kohanimed on meie ümber ja me elame nende sees. Kasutame neid igapäevatoimingutes, tihti neile eraldi mõtlemata ja nende tähendustausta teadvustamata. Suur ja põnev teemaring seondub kohanimede etümoloogiaga. Eesti kohanimede päritolu saladuse lahendab paljudel juhtudel internetiski kättesaadav „Eesti kohanimeraamat“. Palju on siiski ka kohanimesid, mille loomislugu kaob ajalukku.

Kohanimede kujunemislugu saab enamasti selgitada ajalooliste andmete põhjal, alates nime esmamainimisest. Paljude Eesti kohanimede päritolu ulatub tagasi kaugele muinasaega. Baltisakslaste ajalugu kinnistas Eesti kohanimedele mõisate näol uue kohanimekihistuse. Pärast Eesti Vabariigi loomist võeti kasutusele eestipärased kohanimed, et vabaneda kõigest võõra­pärasest. Nõukogude aeg tõi meile hoopis uutmoodi kohanimekihistuse: muudeti palju tänavanimesid ja isegi mõni linnanimi. Nii kandis Kuressaare aastatel 1952–1988 Kingissepa nime. Uue nähtusena kattus Eesti majandite võrgustikuga, kus kõrvuti võisid tegutseda näiteks Kalevipoja-, Lenini- ja Tammsaare-nimeline kolhoos või sovhoos ning Kalevipoeg võis niiviisi näiteks sõnnikuveo arvestuses edestada ka Leninit. Ajaloolised tänavanimed taastati valdavalt 1990. aastate alguses ning majandinimed kadusid unustusse iseenesest. Majandinimed pole aga üheselt toponüümid, sest need olid samal ajal ka põllumajandusettevõtte nimeks. Mõnest majandinimest sai ka päris klassikaline kohanimi. Nii näiteks kandis Tallinna-lähedane Jüri nõukogude aja lõpus ametlikult nime Sommerlingi (kommunist Arnold Sommerlingi järgi). See oli seega ühtlasi nii majandi- kui ka majandi keskasula nimi. Ettevõttenimedest pärineb meie nimemaastikul teisigi kohanimesid. Näiteks on Tartus Karete pood ja bussipeatus, mille sulandnimi on saadud kunagise Tartu Katseremonditehase nimetuse liitsõnaosiste esisilpidest. Tallinnast võib tuua näite Rotermanni tänava ja kvartali näol, mis on nimetatud omaniku nime kandnud tehase järgi.

Üks kohanimeuurimisega seostuv teemaring ongi ettevõtete, muude asutuste ja hoonete nimed, mis käituvad sageli ka kohanimedena. Kui Vabaduse väljak Tallinnas on igast otsast vaadates kohanimi, siis Tallinna Kunstihoone, Jaani kirik ja vabadusrist tähistavad pigem asutust, hoonet või rajatist. Samas on neil olemas selged koha­nimetunnused, näiteks saame nende abil linnas orienteeruda. Kui lepime eelmainitud kohtadesse kokku kohtumise, toimub see õiges kohas just seetõttu, et saame üheselt aru, kuhu tuleb minna. Samamoodi toimivad näiteks bensiinijaamad ja kaubanduskeskused sageli tänapäevaste maamärkidena, mille nime teame ja millest juhindume. Ka ajaloolises plaanis olid postijaamad ja maanteekõrtsid oma nime abil nii looduses kui ka kaardil omamoodi maamärgid. Kuigi juhindume igapäevakeeles, liikudes ja ruumis orienteerudes sageli just asutuse- ja hoonenimedest, siis neid nimetüüpe klassikalises mõttes siiski kohanimedeks ei peeta.

Koha nimi võib olla lihtsalt Koht.

Kaarel Tarand

Milliseid kohanimesid on Eesti kaardile sündimas ja kaardilt kadumas XXI sajandi alguses? Linnastumisega on vajunud unustuse hõlma maa-asustuse mikrotoponüümika. Kõige hoogsam kohanimeloome käib uuselamurajoonides, millele tuleb leida nii asuminimi kui ka tänavanimed. Uusasumites kehtib sageli põhimõte, et kohanimi peab olema neutraalne ja rahulolu tekitama. Populaarsed on loodusega seonduvad nimed, rohkesti on tekkinud liitnimesid. Tallinna lähistel rannikuvööndis otsitakse tuge merest. Ka mujal on eelistatud veekoguga seonduvaid kohanimesid. Võib tõdeda, et tänapäeval ongi peamiseks kohanimeloojaks kinnisvarasektor ja nimeloomesse siseneb suurte märgiliste hoonete kaudu ka ettevõtjate panus. Nii mõistame üheselt, kus on Tartus Lõunakeskus või Tallinnas Unibet Arenaks muutuv Saku Suurhall. Viimase näite puhul võime märgata ilmselt Statoili sündroomi, kus hoolimata nimevahetusest jääb rahva hulgas püsima hoone algne nimi.

Omalaadne on üks (koha)nime­tendents, mis on seotud meie uute hipsteripiirkondade ja keskklassistamisprotsessiga, Tartus näiteks Aparaaditehase kvartali ja Tallinnas Telliskivi linnakuga. Viimasest alustades kohtame seal söögi­kohti Juniperium, Koho, La Muu, La Tabla, Literaat, Metsis, Nudist, Purtse Tap Room, The Brick Coffee Roastery, Vaat ja Valmiermuiža pruulikoda. Läbinisti ingliskeelseks võib neist pidada vaid röstikoja nimetust. Artikkel la viitab hispaaniakeelsele naissoo ainsusele. Kui La Tabla pakub Ladina-Ameerika kööki, siis Eesti ökojäätisetootja La Muu brändinime teine osa on läbinisti eestikeelne, viidates ilmselt piimaandja häälitsusele. Seesugune pikk vokaal on eesti keelele omane. Pikavokaalilisse nimerühma kuulub ka kõrtsinimi Vaat, millel on eesti keeles kaks tähendust. Restoran Koho on saanud nime omaniku pere­konnanime järgi. Metsis, Literaat ja Nudist on pigem mõistetavad vaid eestlasele. Tartu Aparaaditehase söögikohad on aga järgmised: Aparaat, Cruffin, Kolm Tilli, talujäätisekohvik Külm, Peninukk, Puhvet, Trikster Tihane ja VLND Burger. Eelmainitutest on ingliskeelne vaid pagariäri Cruffin, mis tähendab croissant’i ja muhvini hübriidi. Ülejäänud on aga puht eestikeelsed nimed ja nõuavad pigem eesti keele nüanssidestki arusaamist (nt Kolm Tilli). Vaadates veel Aparaaditehase teiste majaliste nimenäiteid, siis jäävad silma juuksuri­salong Käär, stuudiopood Karud ja Pojad, riidetootja Hilp, ühemehe kuulimängumasina tööstus Kolm Elu ning salong-peoruum Tagahoov. Neid nimesid seob äratuntavalt nii eristumissoov ja identiteediotsing, sihtrühma sarnasus kui ka keelemäng, mis sageli nõuab eesti keele ja kultuuri süvateadmisi. Nende kohtade nimetaust ja stiil jäävad võõramaalasele pigem arusaamatuks. Kui rahvusvahelises vaates võiks hipsterikultuuri ühisjooneks pidada ingliskeelset suhtlusruumi ja piirideta maailma, siis on huvitav vaadata, et meie hipsteripiirkondades levivad just üdini eestikeelsed nimed. Näiteks turistidele suunatud Tallinna restoranide nimed lähtuvad vastupidiselt pigem rahvusvahelisest arusaadavusest – söögikoha iseloom peab kajastuma selle nimes. Nii leiame itaalia söögikohtade puhul itaaliakeelseid nimesid ja Aasia restoranide puhul midagi asiaatlikku. Kuid ka siin võib kohata erisusi, mis sarnanevad pigem eeltoodud eestipärasuse ja keelemänguga: olgu siin näideteks Aasia restoran Riis Kadriorus või Keskturul paiknev Korea restoran Hanköök. Just pikk vokaal muudab nime sageli eripäraseks ja on kohale turunduslikult kasulik. Lisaks on täpitähed eesti keelele eriomased ja seda võtet kasutatakse asutusenimedes ohtralt. Toompealt leiame näiteks kohviku Nälg ja Janu, Saaremaalt aga restoranid Köht ja Nöges. Viimaste näidete puhul peitub turundustegevuses veel Eesti murdekeele tundmine ja sellega mängimine, mis on mõistetav jällegi vaid hea eesti keele taustaga inimesele. Mõnel juhul võib leida ka kakskeelsena toimiva nime. Nii oli Viimsi poolsaarel Pringis külarestoran Roots ja sama nime kasutab ka kohvibaar Kadriorus. Pikavokaaliline ja eestikeelne on ka Jõhvis tegutsev IT-kolledži Kood/Jõhvi. See eristub nimevalikul selgelt Tartu rakenduslikust kolledžist, mille nimi muudeti hiljaaegu ingliskeelseks lühendiks Voco. Viimase tähendustaust jääb kohalikule elanikule võõrapäraseks ja arusaamatuks. Ingliskeelset nime oleks eelmainituist võinud oodata pigem just Jõhvi IT-kolledži puhul.

Seega on keskklassistunud ühiskonnaga seotud heaolu loovate asutuste või ka toodete nimed, nt käsitööõllede nimed sageli üdini emakeelsed. Selle nähtuse võib seostada glokaliseerumisega: heaolule suunatud läänelik eluviis ühendatakse kohaliku eripäraga, tõstes ausse kohapealse kultuuri ja selle nüansid. Eestikeelsete ja mänguliste nimede kasutus näitab ka keele prestiižsust, mis on iga keele säilimise ja arenemise mõttes tähtis. Seda suunda toetab muu hulgas meie keelepoliitika: Keeleamet koostöös Emakeele Seltsi, Eesti keelenõukogu ning haridus- ja teadusministeeriumiga viib 2016. aastast läbi ettevõttenime võistlust „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi“*. Igapäevakeeles on ajalooline agraarühiskonna mikrotoponüümika asendunud teenindus- ja meelelahutusasutuste nimedega, millel on potentsiaali toimida ka kohanimena. Igatahes märgakem ja tunnustagem neid nutikaid eestikeelseid (koha)nimesid ning mõtelgem nende päritolule, mängulisusele ja võimalusele kasutada neid linnaruumis orienteerumisel.

* Vt https://www.emakeeleselts.ee/ettevottenime-voistlus-ehe-eesti/