Prügi väljaviimise õrn poeesia 

KASPAR VIILUP 

Kaspar Viilup

Merit Lehtsalu / Saarte Hääl

Pealtnäha tundub prügi väljaviimine vastik ja räpane tegevus, umbes nagu varbaküünte lõikamine või duši äravoolutrapi puhastamine. Saaks selle jama juba kaelast! Üldse ei viitsiks, aga peab tegema! Õigemini, paljud ilmselt isegi ei mõtle eriti prügi väljaviimisele, on lihtsalt üks tüütus, mis tehakse ära nii muuseas, suvaliselt, teiste asjade kõrvalt. Küll aga annab see otsekui märkamatu rituaal võimaluse igapäevaseks – kuigi üürikeseks – meditatsiooniks. 

Mulle meeldib prügi välja viia öösiti. Tihti ootab prügikott koridoris omamoodi kompvekina paar tundi. Uus kott on juba ammu asemele pandud, aga vana seisab välisukse najal, sest pole veel päriselt õige aeg. Aga siis, hilisel öötunnil, kui kõik normaalsed inimesed juba magavad, on täpselt hea hetk see teekond ette võtta.  

Kohe kerkib esimene küsimus: mis riietega minna prügi viima? Vahel on tore panna korralikult riidesse – võtta mantel, panna sall kaela, saapad korralikult jalga – ja minnagi justkui kodust välja, mis sest, et napilt minutiks-kaheks. Aga vahel võib kiuslikult protestida (ehk hoopis karastada?) ja panna keset süvatalve jalga plätud, selga õhukese kevadjope ja siis niiviisi alarõivastatult rännak ette võtta. Eriti hea, kui on ka lühikesed püksid jalas, siis on õige. 

Minu esimese korruse korterist konteinerini on napilt paarkümmend meetrit. Äkki 30 meetrit? 40? Järgmine kord mõõdan sammudega ära. Jälle üks asi, millele mõelda! Just selliste väikeste mõttepojakeste nämmutamiseks on see lühike rännak – siuhti sinna ja säuhti tagasi – suurepärane. Ja just öösiti toimib see eriti hästi, kõige parem, kui see öö on ikka kohe täitsa sügav öö. Siis saab mõelda, et huvitav, mida see neljanda korruse keskmise trepikoja inimene küll nii hilja teeb. Või kuhu sõidab see ainus auto, mida selle aja jooksul märkad. Või miks mõni hull inimene praegu veel tänaval ringi kõnnib. Vahel on tähed ka taevas, saab mõelda kosmosele ja ajatusele ja veel sajale asjale. Üldse palju jõuab mõelda selle ajaga, üllatavalt palju. 

Vahel võib eriti julgeks minna ja mitte tuldud teed pidi naasta, vaid hoopis kõndida teisele poole maja ja muuta seeläbi prügiviimine erilisemaks. Noh, ja teinekord võib hoovis ka üle muru astuda, teekonda justkui mõne meetri võrra lühendada, aga sellest pehmest vandalismist tekivad jälle järgmised toredad mõtted. 

Seega, järgmine kord, kui prügi välja viite, siis ärge hakake uisapäisa rabistama, vaid kõndige rahulikult, võtke aega ja laske mõttel lennata. Kvaliteetaeg võib muidu vabalt kahe silma vahele jääda.