Suvila Vääna-Jõesuus

KAUR GARŠNEK, kultuuritöötaja 

Kaur Garšnek

Erakogu

Harva, kui mõni koht mulle kohe muljet avaldab. Enamasti napib mõttevaikust, et ümbritsevat keskkonda selgelt tajuda. Isegi kui õnnestub ratsionaalse mõtlemise haaret lõdvendada ja lasta mölal vaibuda, on üldiselt ikkagi midagi teoksil ja tähendusloome piirjooned ilmuvad alles hiljem. Koha tähendus tekib mul viivitusega ning kohataju on minu meelest eelkõige ikkagi see, kui vaimne ruum assimileerib füüsilise ruumi. Vahel tundub, et on võimalik ka vastupidine, kuid kes neid asju täpselt teab.

Üks selline tähenduslik koht, mida füüsiliselt enam minu jaoks ei eksisteeri, on lapsepõlvesuvila Vääna-Jõesuus. Naasen sinna tihtilugu enne uinumist. Bussi pealt tuli maha tulla Vääna-Jõesuu peatuses. Seal oli peatusepood, kus lisaks hapupiimale ja pesuseebile müüdi täispuhutavaid krokodille ja muud seesugust. Peatusest suvilasse viis käänuline tee läbi männimetsa, kus käisin uudistamas sipelgapesasid. Tee kõrval oli küllalt suurel maa-alal üks pioneerilaager. Hiljem, 1990ndate esimesel poolel oli see maha jäetud ning ronisime ühe varateismeliste seltskonnaga sinna sisse, tõime kaasa punalippe ja Lenini kujukesi.

Mööda teed edasi kõmpides tuli tegelikult veel üks selline laager, taamal kohisemas juba meri. Suvilasse jõudmiseks tuli aga keerata teisele poole ja kõndida läbi sõnajalgade. Vanaisa ehitatud maja asus kooperatiivis „Sääsk“ ning paiknes täpselt metsatuka piiril, nii et krunt oli päikese käes, kuid maja asus varjus ja lõhnas kopituse, kaminatule ja rannast toodud kivikeste järele. Selline valguse ja varju vaheldumine on ka hilisemas elus mind paelunud. Kooperatiivis „Sääsk“ kohtasin elus esimest korda koera. See oli naabrite kolli, kes ei meenutanud Lassiet, sest oli veel sügav Nõukogude aeg. Ta hammustas mind.