Disain ja ettevõtja

Hiljuti valmis kultuuriministeeriumi tellimusel uuring „Disainikasutus Eesti ettevõtetes ja sihtasutustes“.

MERLE KARRO-KALBERG

Uuringust räägib lähemalt selle üks koostaja, Civitta Eesti uuringute valdkonna juht Piia Viks-Binsol.

Millised on uuringu peamised tulemused?

Üldiselt tuleb välja positiivne joon. Eesti ettevõtted on hakanud agaramalt disaini kasutama, ettevõtjad mõistavad, et disain annab konkurentsieelise. Palju väikseid märke räägivad olukorra paranemisest. Kindlasti ei saa öelda, et praegune seis oleks ideaalne, kaugel sellest. Arenguruumi on väga-väga palju.

Esiteks selgus, et ettevõtted saavad aru, kuidas disain aitab vastata tarbija ja kliendi vajadustele. See on tähtis, sest kui tarbijale ollakse meele järele, siis läheb ka ettevõttel paremini. Saadakse aru, et disain ei tähenda ainult ilusat plakatit või kodulehte.

Teine muutus on see, et ettevõtjad näevad, et disaini kasutamine ei ole kulu, vaid tulu. Mõistetakse, et disaini kaudu jõutakse tarbijani ja see aitab kasvatada äri ja kasumit.

Kolmandaks paistis silma, et disain on protsess, mitte pelgalt ese, ja et seda põimitakse pidevalt ettevõtte tegevusse. Ettevõtjad analüüsivad koos disaineritega, mis on ettevõtte vajadused, kuhupoole liikuma peab, lõpuks lahatakse ka tulemusi.

Millist disaini tellitakse?

Disainiturg on seda paremas seisus, mida enam disainiliike seal esindatud on. See tähendab, et toote- ja graafiline disain ei pea kaduma ja asenduma moodsamate disainiliikidega, näiteks teenuse- või digitaalse disainiga. Oluline on, et ettevõtja mõistaks disainiliikide olemust ja kasu ning oskaks neid sobivas kohas tellida ja kasutada.

Suurt kasvu näeme digitaalses ja interaktsioonidisainis. Seda juba seetõttu, et kõikvõimalike digitaalsete platvormide ja vahendite kasutuselevõtt on kasvanud, näiteks e-poed, veebilehed jne. Hüppeliselt on kasvanud ka teenusedisaini osakaal. Graafiline disain, kommunikatsioonidisain ja tootedisain pole kuskile kadunud. Nende osakaal on võrreldes eelmiste aastatega jäänud enam-vähem samale tasemele.

Sellist uuringut on varem tehtud kaks korda. Esimene 2013, siis 2018 ja nüüd 2024. aastal ilmus kolmas. Esimese ja viimase vahele jääb üle kümne aasta. Mis on muutunud?

Uuringust „Disainikasutus Eesti ettevõtetes ja sihtasutustes“ selgus, kuidas mõistsid disaini ettevõtete juhid kümme aastat tagasi ja kuidas praegu.

Civitta Eesti AS

Disaini olemus on muutunud, see on jõudnud igale poole. Seetõttu oli selle uuringu läbiviimine kümne aasta taguse metoodikaga – mis on vajalik andmete võrdlemiseks – keeruline. Soovitasime ministeeriumil sellise meetodiga uuringut mitte enam tellida.

Väga huvitav oli vestelda mitmete ettevõtjatega, kes vestluse käigus jõudsid arusaamani, et disain on väga lai ja et disaini kasutatakse ka seal, kus seda esmapilgul ei oodatagi. Disaini kasutatakse ettevõtte protsessides, mitte ainult turunduses ja kommunikatsioonis, ka tootmises, juhtimises, ITs.

Huvitav oli avastada, et tekkinud on ettevõtte sisese ja välise disaineri kombinatsioon. Paljud ettevõtjad on palganud n-ö majasisese disaineri, kes tunneb organisatsiooni hingeelu ja tegevusvaldkonda, oskab disainiprotsessi paremini suunata ning vajaduse korral disainimeeskonna appi palgata. Välja tuli mitu edulugu, kuidas selline disainerite koostöö on andnud tulemuseks väga häid tooteid ja strateegiaid.

Kui selline uuring on oma elu ära elanud, siis mida võiks edaspidi selles valdkonnas jälgida?

Kindlasti võiks uurida ka teistpidi: kuidas disainipakkujad ehk disainerid sellel alal toimetavad.

Ettevõtjate osas tuleks edaspidi keskenduda väiksemate ettevõtete uurimisele, küsida, mis on nende vajadused. Uuringust tuli selgelt välja, et keskmisest suurema käibega ja üle 50 töötajaga ettevõtte disainivajadus on hoopis teistsugune kui kahe-kolme kuni viie töötajaga ettevõttel. Uurida tuleks, millised on just selliste ettevõtete vajadused, siis saab ka välja töötada tõhusamad toetusmeetmed.

Kuivõrd aitab disain ettevõtetel edukas olla? Või on nii, et mida edukam on ettevõte, seda enam disainereid kasutatakse?

Mõlemat pidi. Andmetest ei joonistu selget mustrit. Väga hästi on näha, et vahet pole, millises arenguetapis ettevõtja eduelamuse saab. Kui ta mõistab ja näeb disaini kasu, saab positiivse kogemuse, siis see tagab edaspidise disaini kasutamise. Esimene positiivne kogemus võib tulla alguses või ka siis, kui ollakse juba suureks kasvanud.

Millised kitsaskohad välja joonistusid? Miks disaineriteni ei jõuta?

Selgus, et disainerini jõutakse ülekaalukalt tuttavate kaudu, ja see on huvitav tulemus, sest Eestis on päris palju disainerite organisatsioone, disainiagentuuridel on head veebilehed ja nad on väga hästi leitavad. Vaadatakse küll portfooliot ja lastakse proovitöö teha, kuid lõpuks minnakse ikka tuttava soovitatud disaineri juurde. Võib-olla on see mõttekoht erialaliidule ja disaineritele. Kas selline klientide valik rahuldab neid või mitte?

Välja tuli ka vastuolu hariduse osas. Disainerid ja disainiagentuurid peavad haridust ja tausta tähtsaks. Ettevõtetele on olulised tutvus ja varasem kogemus, haridust ei tähtsustata.

Kuidas on lood disaini kui Eesti riigi visiitkaardiga? Kõik teavad soomlaste Iittalat ja Marimekkot. Selle tuntuse taga on riiklik järjepidev töö, mis meil justkui puudub.

See küsimus käis vestlustes ja ekspertide aruteludest pidevalt läbi. Eesti on liiga väike, siin pole nii palju disainereid, et disain jõuaks võrreldavas mahus tööstusse. See muidugi ei tähenda, et meil edulugusid ei ole: meil on ju ka silmapaistvaid ja auhindu võitnud töid.

Paistab, et disaini valdkond on viimastel aastatel ministeeriumide vahele kadunud ja teistesse valdkondadesse hajunud. Ettevõtjale ei paista disain kultuuriministeeriumi haldusalast väga selgelt silma. Esimene koht, kuhu vaadatakse, on ikka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.

Mida ettevõtjad riigilt ootavad?

Soovitasime edasi tegeleda kahe ettevõtjate grupiga. Ühed on need, kes teadlikult disainiga ei tegele. Neile on vaja mõne lihtsa võttega pakkuda eduelamust, lisada disain mõne muu ettevõtjatele suunatud toetuse sisse. Selgelt tuli välja, et edukamad ja kogenumad disainikasutajad ootavad keskmisest kõrgema kvaliteediga disainikoolitusi. Korduvalt toodi heaks näiteks programm „Disainibuldooser“.

Majanduse seis ja ebakindel tulevik paistis samuti silma. Ettevõtjad on murelikud. Võiks mõelda, et disain annab sellises olukorras konkurentsieelise. Kui praegu disaini investeerida, leida miski, mis klienti kõnetab, on keerulisest olukorrast ehk võimalik edukalt väljuda. Eesti ettevõtja paistab aga olevat kaalutlev ja tagasihoidlik, ei tõtta investeerima. Eks kindlasti on neid, kes töötavad välja uusi teenuseid ja tooteid, kuid silma paistab äraootav olukord. Ka see on riigile väljakutse: kuidas sellistes oludes disain ettevõtjani viia?

Mõtlema peaks, millist toetust ettevõtjatele vaja on. Senistest toetusmeetmetest ei olnud kuulnud midagi ligi 60 protsenti küsitletuist. Need, kes disainipädevusi toetavaid meetmeid olid kasutanud, neist omakorda 24 protsenti leidsid, et meetmetest ei olnud midagi kasu. Minu arvates on see olukord tekkinud kultuuriministeeriumi ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vähesest koostööst. Olukorra parandamiseks peavad ministeeriumid endale otsa vaatama.

Või siis disaineri palkama …

Soovitasime luua disainivaldkonna eestvedaja ehk nn riigi disainijuhi ametikoht, et ta aitaks ministeeriumide koostöös disainivaldkonna arengule kaasa. Kindlasti ei tohiks sellist ametikohta uisapäisa looma tõtata, läbi tuleb mõelda, mis on selle disainijuhi ülesanded, vastutus ja eesmärgid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht