Elu juhused ja valikud

Raoul Kurvitz: „Arhitektuur on niisugune valdkond," et kui oled ree pealt maas, ega siis enam sinna tagasi ei sikuta, aga ma pole ühtegi oma eluvalikut kahetsenud.

MARGIT MUTSO

Kui saan pakkumise teha intervjuu tänavuse Kreisi preemia laureaadi Raoul Kurvitzaga, olen hetke kahtlev: Raoul on küll arhitekti haridusega, aga tegutseb kunstivaldkonnas. Kunstist rääkimist ma pisut pelgan – oht, et teose lahtiharutamisel kaob ära see salapära, mis tast kunsti teeb, on suur. Siis aga meenub Kreisi fondi pressiteade: „Perekond Kreisi kümnenda arhitektuuripreemia laureaat on Raoul Kurvitz, kes läbi aegade on tähtsaimaks pidanud kunsti. Fond tunnustab teda uhkete eluvalikute eest!“ Uhked eluvalikud – see kõlab filmilikult, tekitab uudishimu.

Kuna sa oled selline zen-budisti moodi mees, siis võib sult küsida esimese eluvaliku kohta: kuhu ja kelle juurde otsustasid sündida?

Oletame, et see oli tõesti minu valik … igatahes üks kuradima imelik valik – tüüp valib endale sündimiseks sellise koha nagu Eesti ja veel Nõukogude Eesti, nagu oleks ette teadnud, et ega seda Nõukogude Liitu kauaks enam olegi. Ja see meie perekond … Andsin välja raamatu popkultuurist ja ainuke pilt, mis seal on, on mu isast ja emast. Ema näeb seal välja nagu Marilyn Monroe, blondide lokkide ja peenikese pihaga, isa jälle oleks nagu Elvis Presley vend, tumeda tukaga. Ema oli medõde, samal ajal tulihingeline kunsti ja kirjanduse huviline, luges tohutult palju. Tema ideaal oli muidugi kuskil seal nälgivate impressionistide juures. Isa on elukutseline leiutaja, töötas masinaehituse tehases ja kolm tema leiutatud propellerit on patenteeritud. Vastupidi emale on ta elu jooksul läbi lugenud ehk kolm raamatut, millest kaks on mingid populaarteaduslikud tehnikaüllitised ja üks Adolf Hitleri elulugu. Need kaks inimest ei oleks kunagi tohtinud kokku saada! Nad lahutasid, kui ma olin neljane. See oli väga traumeeriv.

Isapoolne Kurvitsate suguvõsa pärineb Põlvast, see on läbi põimunud Hurtadega, vanaisa sündis kuulsas Hurtade talus, sealsamas kus Jakob Hurt. Z-tähega kirjapilt oli ametlikult kasutusel enne 1923. aastat.

Millal tegid esimese valiku kunsti suunal?

Minu pinginaaber oli Hans H. Luik ja juba esimeses-teises klassis sai arutatud, et mis meist suurena saab. Hansu isa oli kirjanik, käisin neil tihti külas ja see, kuidas elab üks kirjanik, oli väga muljetavaldav. Tahtsin ka saada kirjanikuks, aga Hans ütles esimesena, et temast tuleb kirjanik ja mul ei kõlvanud ju sama tahta. Otsustasin käigupealt, et minust saab kunstnik. Ema pani mu ka VII keskkooli tasulisse kunstiklassi, aga ma olin niisugune pätt, et esimene aasta käisin, teine aasta panin selle raha kõrvale ja kohale ei läinud. See tuli muidugi välja.

VII keskkool oli toona eliitkool, igaüks sinna ei pääsenud.

Pärast vanemate lahutust kolisime Roosikrantsi tänavale, et emal oleks lähedal Tõnismäe polikliinikus tööl käia. Samas kvartalis oli ka VII keskkool, kuhu pääsemine ei sõltunud sellest, kus elad, seal olid sisseastumiskatsed. Vist ühed tähtsamad eksamid mu elus. Kool oli täis kommunistliku nomenklatuuri võsukesi. Sihukesi nagu mina, lihtsa üksikema poeg, seal palju polnud. Katsed õnnestusid suurepäraselt, aga koolis käia oli päris õudne. See, mille kohta öeldakse koolivägivald – seal oli koolikius kuubis! Õpetajad kiusasid, õpilased kiusasid, kaitset ei leidnud kuskilt. Ma olin vaesest perest pärit, raha ei olnud isegi koolisusside ostmiseks ja vanaema õmbles mulle riidest sussid. „Näe, surnu sussid!“ narriti. Vaimne, aga ka füüsiline terror oli igapäevane, kambakad, lõuga sõitmine jne. Mul oli hinges musketäride aukoodeks, koju kituma ka ei läinud.

See jättis jälje?

Jah, see jättis jälje. Siiamaani mõtlen vahel sellele. Lapsed on julmad. Aga keskkoolis asi muutus, siis olime klassiga üksmeelne pätikamp. Oleme siiani suured sõbrad kõigi klassivendadega. Peale ühe.

Edasi on kunstiinstituut loogiline valik, aga miks just arhitektuur?

Teada oli, et kunstiinstituudis need päris kunsti erialad – graafika ja maalikunst – kui sa mingi tähtsa tegelase võsuke ei ole, siis unusta ära võimalus esimesel korral sinna sisse saada. Maali ja graafika erialale astuti viis-kuus korda. Kuulsin kuskilt, et arhitektuuri on kõige lihtsam sisse saada ja tekkis plaan, et astun sinna ning niipea kui võimalik lähen üle graafikasse. Käisin graafikaringis usinasti ja näitasin oma töid graafika kateedri juhatajale, professor Paul Luhteinale. Ta vaatas ja ütles, et detaili tuleb veel harjutada, joonista veel vanalinna laternaid ja ornamente, no siis ma lõin käega. Maali­kunstini juhatas mind hiljem Vilen Künnapu, aga siis olin ma juba viimasel kursusel ja arhitektuur hakkas mind ka huvitama. Tuli postmodernism ja see oli üks igavesti äge värk.

Õppejõududest oli meie absoluutne lemmik Rein Murula, noor arhitekt, väge täis. Ta oli õppinud Krakówis ja mõjus nagu värske sõõm õhku. Tema smugeldas tagauksest ka Vilen Künnapu ja Avo-Himm Looveere meile arhitektuurist rääkima.

Kuidas sa tugevusõpetuse ja teoreetilise mehaanikaga hakkama said?

Kolmandal katsel sain alati tehtud!

Kaks nädalat tagasi saadeti Kaarli kirikus ära Henry Laks. Rääkisin seal ühest täitsa omaette episoodist ERKI ajast, kuidas me tegime Laksiga bändi, aga mitte lihtsalt bändi, vaid meil oli salaordu! Me ei olnud tavalised kristlased, vaid radikaalkristlased, uurisime põhjalikult pühakirja ja mina olin n-ö ordumeister. Võiks arvata, et lastemäng, aga me olime kahekümnesed, võtsime seda täie tõsidusega, kujundasime oma ristigi. Kord teoreetilise mehaanika tunni ajal lugesime Laksiga piiblit. Olime mõlemad süvenenud ja korraga seisis õppejõud Jaan Rohusaar me kõrval: „Nii, poisid, millega teie siis tegelete?“ Mõtlesin, et nüüd on läbi, koolist väljaviskamine, täielik jama. Aga Rohusaar kogus ennast ja ütles kergelt muiates, et nüüd siis paneme selle raamatu ilusasti kõrvale, eks. Ei mingit pahandust. See oli sügav Nõukogude aeg, kui usk ja usklikud olid riigis taga kiusatud. Tõeline džentelmen! Hiljem, aastaid pärast kooli lõppu selgus, et üks meie õppejõud oli kõrge auastmega KGB ohvitser ja teine, üks meie lemmik­õppejõud, vaimne eeskuju lausa, oli kogu selle kooli n-ö ideoloogiline haldur. Aga ERKI tudengite „eksimustele“ vaadati läbi sõrmede.

Ütlesid, et kunsti juurde juhatas su arhitekt Vilen Künnapu? Kus teie teed ristusid?

Henry Laksi isa oli EKE Projektis insener ja tema võttis mu viimasel kursusel EKEsse. Pool aastat oli mu ainukene ülesanne teha Jaan Laksi projekteeritud eramule värvilahendus, valida välja kolm värvi. Lõpuks valis ta need ise. Ma olin Vilen Künnapu ja Ain Padrikuga ühes toas, seal nad mind koolitasid. Neil parajasti mingit konkreetset tööd ei olnudki, olid lõpetanud just Rovaniemi Arktika keskuse konkursi ja ootasid tulemusi – ühesõnaga tegime seal kolmekesi aega parajaks. Rääkisime filosoofiast ja kunstist. Nad käisid seoses selle võistlusega Soomes, aasta oli 1983, kui toimus kuulus „Ars 83 Helsinki“ näitus ja seal oli esindatud täiskomplekt transavangardiste ja neoekspressioniste. Nii kui ma selle kataloogi, see on mul siiamaani nagu püha piibel, avasin, sain ilmutuse. Nägin seal Francesco Clemente hiiglasuuri akvarelle – figuratiivsed maalilised pildid – ja teadsin täpselt, mida ma tegema hakkan! Eestis ei olnud keegi midagi sellist veel uneski näinud, siin oli moes peen maneristlik nokitsemine. Teha seesugused suuri maale, valede proportsioonidega, koledasti, täie hooletusega, aga siiski õrna tundlikkusega – see oli täpselt see, mis mulle sobis nagu rusikas silmaauku. Ja oligi mu eluvalik tehtud.

Sa lõpetasid siiski arhitektuuri erialal, mis sa diplomitööks tegid

Lõputööks valisin ilmselgelt üle jõu käiva ülesande: Estonia puiestee, Tatari ja Sakala tänava vahelise kvartali, kuhu plaanisin Pariisi La Défense’i eeskujul kommunikatsioonikeskuse. Viimased kaks kuud diplomitöö tegemise ajal elasime koolimajas, ei läinud üldse koju. Mu toonane naine Lilian Mosolainen oli kuuendat kuud lapseootel ja see oli suur tragöödia. Meil oli selline tuumikpunt –mina, Urmas Muru ja Kalle Kadalipp – ning meil kujunes traditsioon, et kui keegi midagi valmis sai, fassaadi kompositsioon näiteks, siis tuli kolleegium kokku kritiseerima, et see siin logiseb ja see võiks olla parem. See käis väga metoodiliselt ja me arenesime palju, suur osa sellest, mida praegu Tallinna tehnikaülikooli kompositsiooniloengus õpetan, pärineb just sellest ajast. Mu diplomitöö jäi aga sisuliselt lõpetamata. Avo-Himm Looveer, mu retsensent, võitles, ma arvan, puhtalt heatahtlikkusest mulle nelja välja.

Neli oli ju hea hinne.

See ei olnud nelja väärt.

 

Abiellumissoov tuli väga noorelt?

Lilian oli tulnud kahe sõbrannaga Tartu kunstikoolist Tallinna, neil oli selline oma salaselts, neid kutsuti kolmeks Moiraks: kõik piltilusad, kõrvuni andekad ja sellest ise väga teadlikud. Kutsusin Liliani oma ateljeesse graafikat vaatama ja muusikat kuulama. Lilian vaatas ja ütles, et kui see on nüüd kunst, siis on see ikka üks väga halb kunst. Ma võtsin seda väga tõsiselt. Meil tekkis tugev vaimne suhe ja aprillis 1984 abiellusime. Robert sündis sügisel.

Pärast kooli tuli kohustuslik tööle suunamine. Kas sa said töökoha ise valida?

Ma olin kindel, et ma lähen tööle EKE Projekti. Aga ma sain seal hakkama nii suure käkiga, et mind sinna enam ei tahetud. Kui Reval laiali läks, hakkasin uut bändi tegema ja mulle pakuti lahkelt prooviruumiks EKE parkettpõrandaga koosolekute saali. Selleks et trummid parketil ei libiseks, keerasin need kruviga põrandasse kinni – sellest tuli ikka väga suur pahandus!

Sain suunamise Tööstusprojekti, kuhu keegi minna ei tahtnud. Seal tutvusin Peeter Perega, kellest sai suur sõber ja mõttekaaslane. Künnapu ja Padrik, kes olid endiselt mulle väga suureks eeskujuks, utsitasid kohe konkurssidest osa võtma ja arhitektuur tuli ootamatult väga hästi välja.

Võitsime 1985. aastal Urmas Muruga kergetööstusministeeriumi ja moemaja konkursi, mis pidi tulema praeguse Radissoni hotelli koha peale. Tänu sellele tööle tõsteti meie palk Tööstusprojektis mitmekordseks. Elasime ikka väga laialt, raha ei lugenud, sõitsime taksoga. Paari aasta pärast oli aga näha, et Nõu­kogude Liit hakkab lagunema ja Moskvast enam ehitamiseks raha ei tule. Võtsin Tööstusprojektist veel mõnda aega head palka, aga tegelikult oli selge, et see maja jääb ehitamata ja mind kutsub rohkem kunsti poole. Olin Rühm T-ga tuntust kogunud, mitmel pool välismaal tunti mu teoste vastu huvi ja ma valisin vabakutselise elu. Sain oma teoste eest väga head hinda, elu oli metsik ja kirev.

Rühm T oli taas sinu teadlik valik. Kuidas ühe kunstirühmituse tegemine käib?

1985. aastal toimusid arhitektide rühmituse Tallinna Kooli korraldatud arhitektuurijoonistuste näitused ja meie Urmas Muruga olime alati selle kujundajad. Tegime selliseid postmodernistlikke, väga hullumeelseid kujundusi. Kujundus oli alati omaette teos, installatsioon, sealt saime sellise koolituse, et julgesime oma kunstirühmituse teha. Mul mõlkusid rühmitust komplekteerides meeles sellised nimed nagu Toomas Vint, Sirje Runge, Vilen Künnapu ja paljud teised toonased tegijad, aga kui Künnapule esimesena selle austava ettepaneku tegin, siis ta muigas ja ütles, et otsi ikka omasuguseid. Õigesti ütles, ja nii ma tegingi.

Rühm T arenes tormilise kiirusega, 1985. aasta kevadel käivitasime selle Urmas Muruga. Algkoosseisu kuulusid peale minu Urmas ja Lilian. Künnapu pärandas meile veel linnavalitsuse arhitekti, hilisema linna peakunstniku Urmas Miku.

Kirjutasime oma manifesti, igaüks pidi selle tarvis tegema ettepaneku. Me oleme olemas! Me oleme olemas siin ja praegu! Urmas Mikk pani ette: meie ideaal on üllas ametnik-kunstnik. Selgitasime siis, et Urmas, jah, tore, aga vaat meie ei saa sellele alla kirjutada. See ei läinud manifesti. Meil olid suured plaanid, see pidi olema kardinaalselt innovatiivne kultuuriliikumine. Meie formaat oli kunstinäitus, aga oli ka muusika, arhitektuur ja poeesia. Hasso Krullil, minu koolivennal, oli ilmunud just esikluulekogu „Mustvalge“. Selline karmi futu-punk kiiksuga. Ta esines siis Max Harnooni nime all, temast sai meie viies liige. Hiljem liitusid veel paljud teised.

Kuivõrd arhitektiharidus kunsti tegemisel eeliseid annab?

Suur osa minu loomingust on installatsioonikunst, see on otseselt seotud ruumi ja arhitektuuriga, ehkki hoopis puhtalt kontseptuaalsel tasandil. Lisaks oskus oma teoseid projekteerida, teha mis tahes jooniseid ning juhendada ehitusprotsessi. Ka oskus ning orgaaniline vajadus mõelda suurelt, seda mitte ainult installatsioonide puhul, vaid näiteks maali formaati valides ja ka kõige abstraktsemalt mõelda suurelt.

Su vend oli luuletaja, kas olite lähedased?

Vennaga olime väga erinevad, meil oli neli ja pool aastat vanusevahe, ta sündis vanemate lahutuse ajal ja kui ema uuesti abiellus, siis kasuisa lapsendas ta. Seepärast on meil erinev perekonnanimi. Vanusevahe mängis suurt rolli. Meil ei olnud pikka aega tihedat läbikäimist. Mingi aeg, siis kui orduga Kadriorus isa korteris luuleõhtuid pidasime, käis ta aeg-ajalt läbi. Meil olid karmid üritused, rist käes karjuti: „Mis on hing?!“ Kuulas meid ja üks hetk tuli, et näe, ma siin ka olen teinud väikseid luulekatsetusi. Mis sa arvad? Lugesin ja mul hakkas oma kirjutatud jura pärast häbi. Põletasin ära kõik oma luuletused, lõpetasin päeva­pealt luuletamise ning keskendusin kunstile. Igaüks tegelegu ikka sellega, mis tal kõige paremini välja tuleb.

Esimeses Rühm T koosseisus Andres Allanit ei olnud, kutsusime ta teise koosseisu.

Andres õppis teoloogiat ja oli poole kohaga toomkirikus öövaht. Käisime tal hilistel öötundidel külas, ta hakkas käigupealt seal oma mantrat lugema –avanen ja sulgun, avanen ja sulgun … ja nii me käisime ta järel seal rituaalselt läbi ruumide kuni torni välja, siis taas alla ja altari ette, seal ta tegi mingid oma rituaalid.

Kohtusime sisuliselt viimast korda 1988. aasta kolmandal veebruaril, minu sünnipäeval. See oli mu elu üks ägedamaid sünnipäevi, kogu linn oli koos! Andres oli hästi lahe, rääkisime kõiksugu asjadest, aga edasi läks ta elu allamäge. Andres Allan suri 1988. aasta juulis 22aastasena, kümmekond päeva pärast tütre sündi. See oli tema valik. Nüüd, kui Mamma on surnud, võib sellest rääkida. Ema oli kindel, et seal oli KGB käsi mängus, aga oli hoopis teistmoodi. See toimus meie Roosikrantsi maja katusel, kutid mängisid hoovis, nägid pealt – ta võttis jooksuga hoogu ja … Käisin surnukeha tuvastamas.

Mina mäletan sind koos Maria Avdjuško, Ene-Liis Semperi ja teistega performance’id tegemas. Kust see armastus alguse sai?

Sellessamas kataloogis, millest ennist rääkisin – „ARS 83 Helsinki“– oli kaks osa, teine oli performance’te osa, väike vihik Marina Abramovići ja Joseph Beuysi asjadega, see jäi meelde. 1986. aastal, kui Joseph Beuys suri, tõi Sirje Helme mulle neli tema raamatut, et loe läbi ja kirjuta Beuysist lugu. Kohtusime Sirjega, oli kevadine ilus ilm, ta oli punase mantliga, hallikas tukk laubal, hästi ilus! Lugesin raamatud läbi, sain teada, mis värk see performance on. Rühm T teise näituse avamisel luges Andres Allan oma avamise ja sulgumise mantrat ning mina jooksin peaga vastu seina. Seda võib pidada meie esimeseks performance’iks, me küll nimetasime seda tookord kontserdiks.

Maria Avdjuškoga olime seitse aastat romantiline paar. Üheksakümnendate algul läks maailm lahti, tegime koos performance’eid Eestis, Soomes ja Rootsis. Ene-Liis Semper … mina olin tema valik. Abiellusime, tegime koos kunsti ja see oli väga lõbus aeg! Aga üks hetk sai see otsa. Ene-Liis rääkis, et Raoul läheb ju ära USAsse, mis abielu … see ei olnud päris nii.

Kes sind USAs ootas?

USAs ei oodanud mind keegi. Mul oli üks telefoninumber, mis ei vastanud, ja korterimüügist saadud raha, millest piisas New Yorgis elamiseks umbes kaheks kuuks. Otsisin kõige odavama öömaja, seal lubati korraga elada kaks nädalat kuskil nari peal. Leidsin kiirelt tuttavad, kes aitasid, sain kohe töökoha arvuti­disainerina, korraliku palga ning hakkasin otsima võimalust kunstnikuna läbi lüüa. Võtsin ühendust mitme galeriiga, neist üks tundis huvi. Selleks et USAs läbi lüüa on vaja aega, galerii peab saama tutvustada, promoda, see võtab umbes seitse aastat. Töötasin seal, tegin mitu seeriat, mõned tööd sain ka müüdud ja abiellusin taas – Moskvast pärit kunstniku-poetessiga. Elasime koos seitse aastat.

Sa ei jõudnud Ühendriikides vajalikku seitset aastat ära oodata, tulid juba paari aasta pärast tagasi.

Kaksiktornide rünnak 2001. aastal muutis USAd. Inimesed muutusid närviliseks, halvas mõttes patriootlikuks. Varemalt väga mõistlikud inimesed hakkasid rääkima, et ühe ameeriklase hind on sada moslemit, tekkis võõraviha, mind visati ateljeest välja, üks naine peksis heast peast mu arvuti sodiks. Inimesed läksid täitsa hulluks! See ei olnud enam see koht, kuhu olin läinud. Jagasin kunsti­teosed laiali, suur hulk jäi Keith Siilatsi korterisse, ta müüs korteri ilmselt koos nendega maha, igatahes need on praeguseks minu jaoks kadunud. Terve sari jäi sinna.

Sa olid kaksiktornide langemise ajal New Yorgis?

Olin New York Citys ja nägin tornide kukkumist oma ihusilmaga. Tornid olid täpselt minu tänava sihis, umbes kolme-nelja kilomeetri kaugusel. Astusin koridori ja naaber ütles, et vaata aknast välja. Vaatasin, tornid olid nagu kaks suitsevat sigaretti, mõtlesin, et ilutulestik, aga siis hakkas vasakpoolne võdisema ja sõna otseses mõttes vajus umbes kuue sekundi jooksul maa sisse. Tillukesed mustad täpid lendasid külgedelt välja. Kell näitas täpselt 10.00. Mõtlesin, et see on täistunnile ajastatud lõhkeaine plahvatus, lennukitest ei teadnud ma midagi. Edasi käis peast läbi, et see on mingi suurema tundmatu jama algus. Olin nagu katastroofifilmis.

Nüüd oled tagasi, teed kunsti ja õpetad arhitektuuritudengeid joonistama. On sul ka arhitektuurihuvi alles?

Arhitektuuri ma juba ammu enam tegema ei kipu, aga teiste tegemisi vaatan huviga. Omaaegse partneri Urmas Muru looming on ikka superelegantne, samuti pean väga lugu tehnikaülikooli kolleegide loomingust: Emil Urbel, Jaan Kuusemets, Üllar Amos, Ignar Fjuk.

Päris pöörane on vaadata neid ultra­moodsaid pilvelõhkujate linnu, mis viimased 20 aastat üksteise võidu järjest kerkivad – kes oleks võinud arvata, et asjalood niimoodi kujunevad. Muidugi erutavad mind kõige uuemad trendid. Tohutu põnevusega mõtlen omaaegse lemmiku Zaha Hadidi büroo projekteeritavale Rail Balticu Tallinna terminalile.

Aga näiteks see „miljöösõbralik“ nüüdisaegne aguliarhitektuur Kalamajas, Kassisabas ja mujal linnaosades jääb mulle mõistatuseks – sõredate puitrestide abil hubaseks plangutatud, tegelikult aga üpris tuimad majakarbid. Kujutan elavalt ette, kuidas need välja näevad, kui neilt need restikesed maha koorida, varem või hiljem see paratamatult juhtub. Kõrghoonete monotoonsetele klaaspindadele tahaksin ka näha värskemaid, alternatiivsemaid lahendusi.

Viimati tekkis mul arhitektuurituhin 2004. aastal, kui oli konkurss Linnateatri juurdeehitisele. Sai igati äge ning ka piisavalt originaalne lahendus tehtud, aga tööd konkursile esitada ei õnnestunud. Vahepeal olid tulnud uued nõudmised: pidi olema mingi Retteri registreering, maksuameti tõend ja jumal teab mis veel. Muidugi mul polnud neid. Olen kindel, et mingi preemia oleks sealt tulnud. Arhitektuur on paraku aga niisugune tegevusvaldkond, et kui oled juba ree pealt maas, ega siis naljalt enam sinna tagasi sikutada ei anna.

Oled sa mõnikord oma eluvalikuid kahetsenud ka?

Ei ole! Ei ühtegi! Mitte ühtegi!

Mis sa preemiarahaga teed?

Esimese hooga lähen Nepali! Mul tekkis seal üks tore tuttav, väga ilus, tantsijanna-lauljanna, primadonna, 33 aastat vana. Võib-olla võtan ta naiseks.