Heaolutunde looja

Hanna Karits: „Sisearhitektuuris tuleb vaadata pikka perspektiivi, lammutamise asemel luua uusi kihte. Me ei saa otsustada, et tulevased põlved mõnd hoonet ei vaja.“

GRETE TIIGISTE

Sisearhitekt Hanna Karitsa portfooliot läbib märksõnana heaolu. Hanna karjäär on olnud mitmekülgne, kaheksa aasta eest jõudis ta loogilise sündmuste jadana oma büroo loomiseni. Oma ettevõte tähendab vastutust, kuid pakub ka vabadust. Kõik on valikute küsimus.

Hanna Karits pälvis 8. detsembril sisearhitektuuri aastapreemia ning koos arhitekt Mari Hundiga projekteeritud Põro maja sai arhitektide liidu elamu preemia laureaadiks, ühtlasi nomineeriti see moodne talumaja kultuurkapitali arhitektuuri aastapreemiale. Tänavusse aastasse mahub ka vinoteegi Bestwine Studio interööri kujundus ning Wiigi maja sisearhitektuur Haapsalus. Kuigi Hanna Karitsa töölaud on täitunud juba uute projektidega, passib tunnustuste valguses korraks tagasi vaadata.

Miks otsustasid õppida sisearhitektuuri?

Kõik sai alguse Pelgulinna gümnaasiumis, mis on tugeva kunstiharidusega kool. Mu vanemad teadsid, et mind peaks esimesse klassi panema kooli, kus saab tegeleda kunstiga. Käeline tegevus istus mulle varakult, kõik vihikute tagumised kaaned olid täis joonistatud. Tagantjärele on huvitav mõelda, et oma nooruspõlve emotsioonid ja valud n-ö paigutasin kunsti ära. Samal ajal olin suhteliselt püsimatu, mistõttu meeldis mulle palju sporti teha.

Siis jõudsin äratundmisele, et mind huvitavad ruumid, arhitektuur ja ehitamine. Edasi tekkis mõte sisearhitektuurist. Eks oli ka kõrvalekaldeid, mis ikka sõpradega suheldes tulevad, aga õnneks olid mu vanemad sihikindlad ja aitasid ideed ritta seada. Pelgulinna gümnaasiumi töödest sain koostada põhjaliku portfoolio maalidest, joonistustest ja graafikast. Ainult joonestamisega ei tegelenud ma kooli ajal kuigi palju. Siiski otsustasin minna kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist kunstiakadeemiasse sisearhitektuuri eriala katsetele.

Mis õpinguajast meelde on jäänud?

Meil oli päris karm põli, nõudmised olid kõrged. Hindamisi kardeti, nendeks tuli ööd ja päevad vaeva näha ning oma töid viimase hetkeni lihvida. Muidugi ühendab see kursusekaaslasi, kui tundide viisi kogu aeg ühes asja sees ollakse. Me elasimegi koos koolis. Intensiivne lõpuspurt pole praeguseni kuskile kadunud, sisearhitekti töö on loominguline. Projekt saab valmis siis, kui tähtaeg kukub – teen lihtsalt nii kaua, kuni võimalus on. Sellist olukorda pole veel olnud, et töö varem valmis saab.

Siinsel sisearhitektuuri õppel on tugev põhi, mille taga seisab kindel koolkond. Haridus peab toetuma tugevatele traditsioonidele, kuid samal ajal arenema ja muutuma. Kui baas on tugev, siis saab lisada uut – maailm ju muutub kogu aeg.

Oled isegi kunstiakadeemias sisearhitektuuri üliõpilasi juhendanud.

Vedasime koos arhitekt Jan Skolimowskiga avaliku ruumi projekteerimise õppeainet, lahendada tuli rahvusraamatukogu. Üliõpilastel oli võimalus luua hoonele terviklik interjööri kontseptsioon. See oli väga meeldiv kogemus, mille käigus saime tunda, kui raske on õppejõudude ja õpetajate töö, eriti kui seda tehakse muu töö kõrvalt. Pidev tagasisidestamine ja peegeldamine tõmbab tühjaks. Tahtsime olla ühtaegu innustavad, aga teistpidi konkreetsed. Kriitilise meelega ei tohi lämmatada kellegi sisetunnet.

Enne oma büroo asutamist 2015. aastal töötasid koos paljude sisearhitektidega. Üllatavalt oled tegutsenud koguni spordikaupluste valdkonnas.

Minu õpinguaeg langes kokku 2000. aastate majandusbuumiga, mil oli palju tööd, mida ei jõutud ära teha. Enamik kaastudengeid käis kooli kõrvalt tööl ning minagi sattusin sellele rajale. Läksin sõbra soovitusel juhuslikult töövestlusele, millele järgnes kaks aastat tööd Nike esinduses, kus minu ülesanne oli esinduskaupluste disainimine. Rahvusvahelises ettevõttes oli hea võimalus karjääri teha, kuid siiski taipasin õigel hetkel, et hakkan oma teelt kõrvale kalduma ja keskendusin uuesti koolile. Kuna olin juba harjunud tööl käima, siis järgmiseks liitusin Meelis Pressi arhitektuuribürooga, kust sain suures büroos töötamise kogemuse.

Pressi büroo projekteeris toona ju tohutult palju.

Osalesin Swissôteli sisearhitektuuri loomises. See oli suur objekt, palju oli koosolekuid rahvusvaheliste partneritega. See etapp oli kliendiga suhtlemise poolest väga õpetlik. Pärast akadeemia lõpetamist läksin Arro Projekti, kus nägin, kuidas tegutsetakse ühes väikeses büroos. Töötasin koos Annes Arroga pikalt, projekteerisime igasuguseid huvitavaid objekte üle Eesti. Suhelda tuli paljudega, lahendada praktilisi probleeme objektidel ja kontoris.

Kas sealt edasi oli loogiline jõuda oma bürooni?

Tekkis soov ise katsetada, kuidas saaks sisearhitektuuri luua. Iseseisvumiseks hakkasin mõttes planeerima ja püüdsin oma võimetest aru saada. Kasvatasin enesekindlust kuni tulidki tellijad ning võimalus proovida. Alustasin sõprade kontoris väikese laua taga ning sealt edasi on ettevõte orgaaniliselt kasvanud. Mulle ei meeldi teha nelja sammu korraga ega võtta liiga suuri riske. Iga objektiga riskitakse niikuinii, sest kogu aeg tuleb katsetada ja lahendusi väänata. Töö arenes sujuvalt ning unistasin, et kui mul oleks oma büroo, siis võiks see asuda Pärnu maanteel Saarineni majas. Hakkasin tasapisi asja uurima, kuigi ei teadnud, kas saan neid ruume endale lubada. Elus juhtub ikka nii, et tuleb mõte lendu lasta ja asjad hakkavad liikuma. Paari kuu pärast avasingi Saarineni majas oma väikese stuudio.

Kui üldiselt on arhitekti või sisearhitekti meistriteos tema kodu, siis sinu puhul on just Saarineni maja büroo sisearhitektuur identiteedi- ja loomingulise vabaduse kandja.

Stuudio puhul mõtlen Virginia Woolfi „Oma toale“, see on tõesti minu isiklik ruum, kus saan vaikuses ja rahus loominguga tegeleda. Mulle meeldib väga kodus olla ja eelkõige soovin seal oma perega puhata ning neile pühenduda. Kui iga koostöö on kompromiss, siis kodu on samuti kompromiss, sest seda ruumi jagatakse kõige lähedasematega ja kõigil peab seal hea olema. Stuudio on sellega võrreldes kompromissitu ruum, samal ajal ka avalik, sain selle luua just nii, nagu minu seest tuli. Eks stuudio on ka pidevas muutumises, töö käigus tekib materjalikatsetusi ning loomingulist segadust.

Põro maja Lõuna-Eestis Võrumaal on erilise hõnguga moodne maakodu ajalooliste hoonete ansamblis. Projekteerisite selle koos arhitekt Mari Hundiga, vahetasite pidevalt rolle, olete mõlemad selle hoone arhitekt ja sisearhitekt. Kas piir arhitekti ja sisearhitekti töö vahel hakkab hägustuma?

Mingil määral on valdkonna hõlvamine inimeses kinni. Loomulikult võib tegelda ühe nišiga, aga parem on projekteerida laiemalt. Varasemast oli mul Matsi rannamaja loomisest kogemus, kuidas projekteerida terviklikult hoonet ja lahendada ka selle interjöör.

Rõõmustan väga, et Mari Hunt otsustas Põro maja projekteerimisel kaasa lüüa. Püüdsime ühiselt jälgida tervikpilti, mistõttu otsustasime kohe alguses, et teeme mõlemad nii sisearhitektuuri kui projekteerime maja ja vahetame positsioone. Töö hakkas sujuma. Meiega liitus täiesti uskumatu Lõuna-Eesti ehitaja Ain Siska oma meeskonnaga. Temast ajendatuna hakkasid projekti tähtajad sõltuma ilmast ja loodustsüklitest. Tuli olla valmis ajaks, mil saab metsa teha ja puitu kuivatada. See oli väga värskendav kogemus, eks arvuti ja virtuaalsuse tõttu aina kaugeneme päriselust.

Hoone on ehitatud kunagise keldri müürile. See oli paras ülesanne, kuid tulemuseks on hea õhkkonna ja sisemise loogikaga kaunis maja.

Keldrimüürile ehitamise andis ette tellija. Kartsime, et me ei mahu ära, lisaks oli müüri taastamine ja soojustamine keeruline, pidime vältima külmasildade tekkimist. Ühtpidi oli ülesanne keeruline, aga teisalt kaitsesime ideed kiivalt, kuna saime aru, et see on perele oluline. Vanasse keldrisse moosi järele minek tekitab erilise tunde. Põro on paik, kus kohtuvad mitu põlvkonda.

Disainis juhtub tihti, et probleem annab parima lahenduse. Olime sunnitud mõtlema avaramalt ning tänu sellele tekkisid vundamendi piirist eenduvad mahud, mille täitsime siseruumis erilahendusega mööbliga. Sealt edasi jõudsime loogiliselt suurte klaaspindadeni, mis kadreerivad väljavaate. Kui on sõidetud pea kolmsada kilomeetrit Tallinnast Võrumaale on vaja teistest eralduda, et köögis süüa teha, siis oleks sellest kahju. Hoone eenduvad osad loovad võimaluse olla majas sees, aga ka kogu hoov on justkui peopesal.

Loomingu juures on huvitav see hetk, mil tellija laseb protsessi vabaks ja sisearhitekt ning arhitekt saavad oma kogemuste põhjalt viimistleda lahenduse täiuslikuks tervikuks. Tekib loogiline jada ning otsad saavad kokku. Põro projektiga meil vedas – kõik osalised olid ärksad.

Milline on sinu suhe tellijatega? Kas usud, et sisearhitekt pole pelgalt looja või projekteerija, et tema ülesanne on laiem?

Mind väga huvitavad inimesed. Ilma tellija lähteülesandeta seda tööd teha ei saaks, seega pean olema võimeline kuulama niimoodi, et mõistaksin, mis on oluline. Eks see on keeruline, sest alati on kõrvalisi tegureid, mis võivad suunda muuta. Selge suhtlus on vajalik ja mõnikord tuleb olla ka konkreetne. Samal ajal üritan ennast mitte väga tõsiselt võtta ning aeg-ajalt ka hea huumori saatel loomingulisi ideid tutvustada. On meeldiv tabada ruumiloome abil kellegi olemust ja maailmatunnetust.

Ruumi loomise protsess on pikk. Püüan teadlikult valida koostööks inimesi, kellega meil oleks omavahel meeldiv ja tekiks teineteisemõistmine. Soovin inimesele pakkuda paika, kus tal on hea olla. Ruumiga on võimalik tekitada turvatunnet ja mõnus keskkond, mis toetab keerulistel aegadel. Sisearhitekt saab teatud tundeid ja kogemusi ruumi abil võimendada, luua koha rahunemiseks, puhkamiseks või, vastupidi, aktiivseks tegevuseks.

Olen tänulik, et minuga on jäänud püsitellijad – see on tagasiside tehtud tööle. Teisalt otsin pidevalt võimalust teha midagi, mida pole varem teinud. See võib olla kas või uus piirkond. Asukohtade kaudu hakkavad hargnema inimeste lood, millest ma inspiratsiooni saan. Sealt edasi tekib soov panna meeskond hästi tööle ning jõuda parima tulemuseni.

Millised on need hoonetüübid või paigad, millega soovid järgmiseks töötada?

Viimane unistus oli teha hotell, mida nüüd büroos teemegi. Tegu võib olla ka mõne ajastu hoonega, millega ma pole varem kokku puutunud. See pakub võimalust süveneda ajajärkudesse ja teemadesse ning ammutada uusi teadmisi.

Ajaloolised hooned pole sulle võõrad, Wiigi maja Haapsalus pälvis tänavu sisearhitektide liidu tunnustuse.

Selle hoone puhul tuli olemasolevaid kihistusi moodsate võtetega toetada. Wiigi majas tõime nüüdisaegse disainikihi abil esile väärika ajaloolise mööbli- ja kunstikogu. Ma ei arva, et millessegi tuleks kinni jääda ja olnut taasluua, aga igasuguse lammutamise suhtes olen kahtlev. Tuleb näha pikka perspektiivi ning pigem laduda olemasolevale uusi kihte peale. Ma üritan alati projekteerida tulevikku, mitte tänast silmas pidades. Me ei saa siin ja praegu otsustada, et tulevased põlved mingit hoonet või loodusobjekti ei vaja.

Sellised mõtted ja küsimused tekivad, kui loen Tallinna linnavalitsuse plaanidest linnahalliga. Käisin seal viimati „Kaduviku“ näitusel, mis oli tohutult populaarne just noorte hulgas, kes ei näe ehk igal pool kasumit ja kahjumit, nad tunnevad ära, et see arhitektuur on midagi erilist. Nad tulevad linnahalli aega veetma ja pilte tegema. Kuidas siis saame olla meie need, kes otsustavad ideede puuduse tõttu midagi nii märgilist ja ajatut maha lammutada – igaveseks?

Teisalt, interjöörid muutuvad tihti, inimeste vajadused teisenevad.

See on arusaadav ja loogiline, isegi pean arvestama sellega, et minu loodud ruum elab edasi. Sisearhitekti töö ei lõpe kunagi, eriti kui vaatame renoveerimise tähtsuse kasvu tulevikus. Sellest tekib küsimus, millised ruumid on üldse kvaliteetsed ning mida on võimalik ümber mõtestada ja ehitada. Vanem tööstusarhitektuur on hea näide: neis hoonetes asus kõigepealt tootmine, siis, üle saja aastat hiljem, rajati sinna kontorid, korterid ja kohvikud, aga need hooned on võimalik taas tööstuse tarbeks kohandada. Nii mõeldes saame vihjeid selle kohta, mis on kvaliteetne arhitektuur.

Kui palju tuli vaeva näha, et luua vinoteek Fahle kvartali tehase­ruumidesse?

Ühele avatud pinnale sooviti luua kauplus, kontor, konverentsiruum, professionaalne köök ja ruumid õhtuseks ajaveetmiseks. Tehnilisi nüansse oli palju ja ülesandeks osutus võimalikult funktsionaalse, aga vahetu ja kerge ruumi loomine. See oli keeruline töö, aga lõpuks nägime, et nendesse ruumidesse ongi võimalik kokku pakkida mitu otstarvet ning uuel kihistusel on eeldus kaua säilida.

Kas meie sisearhitektuur on heas seisus?

Jah, kindlasti. Meil on tugev koolkond ja taustsüsteem. Kui mujal töötab sisearhitekt tihti arhitektuuribüroos, siis siin ollakse pigem eraldi ning töötatakse arhitektide ja teiste projekti osalistega tihedalt koos. Siin on hea töötada ja loominguliseks eneseteostuseks on palju võimalusi.

Mulle on jäänud mulje, et sulle on tähtis heaolu loomine. Kuidas seda tunnet ruumis saavutada?

Otsin alati mingit tunnet ja see ei ole piiritletud konkreetse ruumiga, vaid kogu piirkonna, hoone ajalooga. Sellest omakorda joonistuvad välja materjalid, valgus ja liikumine – terve rida inspiratsiooniallikaid, mis toetavad uue maailma loomist. Eestis tuleb arvesse võtta ka valgust ning vahelduvaid aastaaegu. Talvel ja suvel kasutame ruume hoopis erineva tunnetuse ja otstarbega. Nii mõeldes projekteerisime Põro maja.

Igasse projekti püüan lisada ka annuse salapära ja üllatusmomendi. Disain peab lisaks funktsionaalsusele olema põnev, lõbus ning fantaasiat kõditav.

Millises ruumis on sul endal hea olla?

See on hea küsimus, millele on kaks vastust. Ühtpidi tahan pidevalt midagi uut kogeda, reisida, erinevaid paiku näha ja nende võimalusi katsetada. Samal ajal tõmbab mind vanavanemate juurde, kus saab nautida aeglast elu. Need on kohad, mis mingist hetkest enam ei muutu ja see ongi mõnus. Need lapsepõlve lõhnad ja ruumid toovad alati tagasi.

Ehk siis ruumis peavad olema otsingud ja mälestused läbisegi.

Just, see peab olema turvaline paik, aga pakkuma võimalust midagi uut avastada. Ja siis pidevalt kaalun nende vahel ning täidan justkui kahte anumat.