XXI sajand Niguliste kirikus ja pühakodade muinsuskaitsealases käsitluses

Vastavatud Niguliste muuseumis peavad intelligentset dialoogi ajalooline ruum ja XXI sajandi tehnoloogia.

LEELE VÄLJA

Niguliste muuseumi klaaslift ja taevakorrus. Arhitektuurilahendus ja kujundus Koko Arhitektid, sisearhitekt Liis Lindvere (Koko Arhitektid). Avati märtsis 2023.

Niguliste kirik on märkimisväärne nii mitmeski mõttes. See on meie üks uhkemaid keskaegseid linnakirikuid, mis Tallinna vanalinnas ainsana sõjapurustuste ohvriks langes. Selle taastamine muuseum-kontserdisaaliks Nõukogude ajal, kui ülejäänud sõjas purustatud linnakirikud kas lammutati – Pärnu Nikolai, Narva Jaani ja Maarja kirik – või jäid varemetena seisma – Tartu Jaani, hilisematest kirikutest ka Tartu Maarja ja Pauluse kirik – on omaette ime süsteemis, kus pühakodasid peeti põlatud ideoloogia esindajaks ja nende kadumine maa pealt oli soositud. Ilmselt mäletab ka enamik kaasaegseid 1982. aastal Niguliste tornis puhkenud tulekahju, mille põhjuste üle on spekuleeritud veel aastakümneid hiljemgi. Hoolimata mitmesugustest vandenõuteooriatest on kõlama jäänud siiski arvamus, et tegemist oli lohakusega. Kurioosne on asjaolu, et tornis toimus tulekahju ka sadakond aastat varem, 1897. aastal toimunud restaureerimistööde ajal.

Lift ja vaherõdu

1983. aastal publikule avatud Niguliste kiriku-kontserdisaali nõukogudeaegne restaureerimiskontseptsioon oli omal ajal väga moodne: keldrikorruse abiruumid, kütte- ja ventilatsioonisüsteemid olid toona parimad. Sisekujundus interpreteeris ajaloolist, istumissuunda ja paigutust vahetada võimaldavad publikupingid olid inspireeritud traditsioonilistest kirikupinkidest ning kuuluvad meie disainiklassikasse.

Eesti kunstimuuseumi käsutuses olevat hoonet on juba aastakümneid kasutatud meie vanema kunsti eksponeerimiseks ja väiksemaid uuendusi on tehtud pidevalt. Nüüd, 30 aastat pärast taasavamist oli aga taas põhjust kirik pidulikult publikule avada. Sirje Helme eestvõttel ja suures osas muuseumi oma vahenditest valmisid torni viiv lift, uus ekspositsioonipind põhjalöövi väikeses kabelis ja uue kuue sai ka kuulus Berndt Notke maal „Surmatants“.

Kiriku uuendamise plaan jõudis mõned aastad tagasi ka ehitismälestiste eksperdinõukogu lauale. Kui liftiga ei tekkinud üldse küsimusi – see oli planeeritud juba nõukogudeaegsete taastamistööde käigus, aga jäi teostamata, ruumiline valmidus oli selleks igati olemas –, siis väikese kabeli vaherõdu tekitas siinkirjutajas vastakaid tundeid. Kuigi kabel oli kaheks jaotatud ka Teise maailmasõja eelselt, mõjus praeguseks kujunenud ruum väärtusena omaette. Avar kirikusaal, kust sõjaaegsetes purustustes oli hävinud kogu sisustus, pakkus hoonest destilleeritud ruumikäsitlust, kus prevaleeris algne ehituslik vorm. Selle, juhuse tahtel meieni jõudnud puhta ehitussubstantsi liigendamine ja hägustamine paistis liigse sekkumisena. Nüüd on siiski põhjust rõõmustada, et kolleegid olid targemad ja innukamalt rõdu poolt: minimalistlik ja delikaatne teostus mõjutab üldist ruumimuljet ülivähe, lisatud näitusepind on leidnud väärikat kasutust ja tänapäevase kihistuse lisandumine sedavõrd delikaatses vormis väärindab ruumi.

Hunnitud vaated

Koko arhitektide loodud uus kihistus esindab meie ajaloolise sakraalarhitektuuri restaureerimis- ja kasutuspraktikas täiesti uut käsitlust. Kui siiani on domineerinud ajalooline või info puudusel ka ajaloolist interpreteeriv lähenemine, siis Niguliste minimalistlik, lifti puhul isegi high-tech’ilik, käsitlus esindab hoopis moodsamat vaatenurka. Varasematel aegadel oleks suure tõenäosusega püütud lifti peita mingite seinte või ekraanide taha, tänapäeva arusaamad lubavad aga tehnosüsteemi, millel on selgelt industriaalne esteetika, hoopis ruumis eksponeerida. Oma osa mängis sellise lahenduse loomisel ka torni idaseinas paiknev suur geomeetrilise kompositsiooniga vitraaž­aken (Rait Prääts, 1980), mis on siiani üks elegantsemaid näiteid tänapäeval sakraalruumi kavandatud vitraažakendest. Selle varjamine kohmaka liftikonstruktsiooniga olnuks mõeldamatu. Lifti lahendus, mis valmis Itaalias eriprojektina, on klaasi ja metalli meisterlik koosmäng ja mõjutab ruumi üldmuljet vaid minimaalselt. Ülakorrustele jõudes avanevad kiriku uued kihistused, mis publiku eest seni varjatud olid. Teisel korrusel on koha leidnud koduta kellade varjupaik. Võimalust kellavalajate tööd lähemalt uurida toetab elegantne ekspositsioon, mis lisab kogu ruumile tänapäevast hõngu. Torni tõmbenumbriks ja lifti ehitamise otseseks põhjuseks on aga torni neljandale, kivikehandi kõrgeimale korrusele rajatud vaateplatvorm, kust linnale avanevad igas suunas hunnitud, seni tundmatute rakurssidega vaated.

Eraldi rõhutamist väärib asjaolu, et väliselt ei ole torni funktsiooni muutus isegi märgatav.

Ilmastiku eest klaasidega kaitstud platvorm on vaatamisväärsus, mis toob kirikusse ka need, kes muidu keskaegse kunsti suhtes ükskõiksed kipuvad olema. Kord juba kirikusse tulnud, vaadatakse kindlasti ära ka meie keskaegse kunsti pärlid: kuulus Niguliste kappaltar Herman Rode töökojast ja Berndt Notke „Surma­tants“. Viimane on saanud uue, eriti elegantse ja väljapeetud turvasüsteemi, mis seda pea märkamatu klaasiga kõigi välismõjutuste eest kaitseb. Siingi on kasutusel tehnoloogia viimane sõna koos filigraanselt minimalistliku kujundusega.

Niguliste kiriku värskeim kihistus toob meile koju kätte mujal maailmas sageli kasutust leidnud võtted, kus ajaloolise substantsi kõrval on praeguse aja vajaduste rahuldamiseks kasutatud moodsaid võimalusi, mis nii tehnoloogiliselt kui kujunduslikult esindavad parimat kvaliteeti. Vastavatud Niguliste muuseumi uus lahendus on väljapeetud uue ja vana vastandumine, mis ärgitab ajaloolist ruumi ja XXI sajandi tehnoloogiat intelligentset dialoogi pidama ja viitab ühtlasi, et nii nagu muutuvad tehnoloogiad ja esteetilised arusaamad, arenevad edasi ka muinsuskaitse ja restaureerimise põhimõtted.