Linnaga sidus tööstuskvartal

Tööstuse linnast eemale viimine soodustab ületarbimiskultuuri vohamist ja annab näiliselt puhta südametunnistuse. Aeg on vaadata peeglisse ning elada koos elu köögipoolega.

LINDA LI ARRO

Ajal, mil inimkonna eluviis on muutumas ennasthävitavaks, on siiski otsustatud tagajärgedest mööda vaadata ja teeselda, et probleemi pole olemas. Inimene võõrandus vajalike esemete tootmise ruumist esimese tööstusrevolutsiooni ajal. Tootmisest tekkinud keskkond ei olnud enam elamiseks kõlblik. Tundus, et esialgu piisab töö- ja eluruumide eraldamisest eri linnaosadesse. Ohtu, mida silmaga ei näe või otseselt ei tunneta, tundub asjatu karta.

Lõpuks aga ei piisa enam saasteallikatest kaugemale kolimisest, nähtamatud pilved saavad meid kätte ning vaja on hakata elama ja mõtlema teistmoodi. Alates tööstuse plahvatuslikust arengust on nähtamatu ja lõhnatu kasvuhoonegaasi CO₂ kogus atmosfääris tõusnud viimase 800 000 aasta kõrgeimale tasemele.¹ Prantsuse filosoof Bruno Latour toob raamatus „Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas“ välja uue võimaliku intrigeeriva arengusihi: maisuse. See on alternatiiv ennast ammendanud kolmele suunale: globaliseerumine, endasse sulgumine ja reaalsuse eiramine. Maisuse suund näeb olemist tervikuna, kus inimene, loodus, kultuur ja teadus toimivad üheskoos, üksteisest läbi põimituna. Maisuse suund võtab arvesse, et maailm on tervik, ning arvestab kohalikku konteksti ja toetub sellele. Latour pakub maisuse mõttesuunda võimaliku viisina inimese põhjustatud kliimakriisiga tegeleda.² Mõistlik on lahti lasta valdkondadevahelistest piiridest, mõelda ja elada üleilmse tervikuna. Oleme ennast mõtteliselt ja ruumiliselt lahku arvanud nii loodusest, oma eluviisi tagajärgedest kui ka tööstuse ruumist. Peame õppima asjade käitlemise ruumiga taas koos elama, nägema ja vahetult tajuma oma eluviisiga kaasnevat keskkonda. On aeg peeglisse vaadata ja näha, millist mõju avaldame keskkonnale.

Teesklev linn

Mida kaugemale viime tööstuse tarbimisest, seda kahjulikum on see elukeskkonnale tervikuna. Globaalne ja lineaarne esemeahel on väga suure CO₂-jalajäljega. Transpordikütuse tootmine ja selle põletamine paiskab õhku kasvuhoonegaase. Materjalide ühekordne kasutamine raiskab taastumatuid maavarasid. Paiksem ja ringsem materjalide kasutamine aitaks vähendada veondusega kaasnevat heitmekogust ja maavarasid mõistlikumalt kasutada.

Esemete tootmise ruumi ja eluruumi eraldamine aitab mööda vaadata linliku tarbimiskultuuri keskkonnamõjust. Viimistledes kõik linnapiirkonnad esinduslikeks elamise, kontorite ja poodide koosluseks, muutub linn teesklevaks. Linlasele jääb kaugeks tema tarbimis­harjumustega kaasnev reaalsus, mis rullub lahti nii linna äärealadel kui ka teistel kontinentidel. Ootuspärane reklaamidega ja tummade fassaadidega tänavaruum ei lase aimata, milline on tarbimiskultuuri köögipool. Olukord liitiumikaevanduses Kongos, prügimäed Ghanas või ka oma kodulinna äärealadel jäävad kaugeks. Niikaua, kuni tootmine ja tarbimise ülejäägid on varjatud ja hoomamatus kauguses, ei tundu see ka vahetu murena või olukorrana, mida igaüks saaks muuta.

Igapäevases ruumis nähtav toomistsükkel looks vahetuma sideme linlase ja tema elustiiliga, näitaks tagajärgi ilustamata. Tööstuse arendamise potentsiaali linnas ei teadvustata. Tallinna pea igas linnaosas on hääbuv tööstuskvartal. Need kujundatakse tükk tüki ja lapp lapi haaval ümber elu- ja äripindadeks.

Kristiine linnaosas asuvas Laki tööstuskvartalis lõpetavad sel aastal tootmise Standardi mööblitööstus ja Vivacolori värvitootmine. Talleksi kvartali omanik kavandab sinna elu- ja äripindu. Juba on tööstusala keskmesse rajatud üürimaja. Nii linnal kui ka maa omanikel puudub selge nägemus kinnisvara tulevikust.³ Linn on muutumas üksluiseks tarbimiskeskuseks, mis eirab mõju keskkonnale. Tallinna tihendamine on mõistlik ja elupindade arendamine tulus, kuid vähe on käsitletud praeguste linnatööstusalade mitmekesisust, potentsiaali muuta linnaelu keskkonnahoidlikumaks ja võimendada linnatööstuskvartalite ruumikvaliteeti. Seal lokkab isetekkeline, metsik haljastus ning eklektiline, kuid iseloomuga linnaruum pakub vaheldust ühetaolisele väljapeetud keskkonnale. Leian, et selline ruum on väärtuslik ning seda pole vaja ilustada.

Linnatööstusalad on tänavapildis üksluised, kuid tegelikult mitmekesised töökeskused, mis vajavad nutikaid inimesi. Laki kvartalis on edukaid tööstusettevõtteid, nagu Norma turvavööde tehas, mis pakub töökohta sadadele inimestele. Hoone fassaad aga sellest ei kõnele. Tööstus vajab linnades elavaid talente, et areneda keskkonnasõbralikumaks. Linn on tööstusele ka oluline materjaliallikas, sest just linnas tekib lõviosa jääkidest.⁴ Linnatööstusalad on juba praegu mitmekesised asumid, millel on kasutamata potentsiaali taaskasutuse ja energiasäästu vallas.

Läbimõeldud disain

Linnatööstuse keskkonna elavdamise ja jätkusuutlikkuse potentsiaali realiseerimise näiteks pakun välja kolm hoonetüüpi: varjualune, segamaja ja ringmaja.

Varjualused on tööstusarhitektuurile kohaselt primitiivsed ja optimaalsed. Nende esmaeesmärk on pakkuda tegevusele katusealust. Varjualustes ehk ümberlaadimiskeskustes tõstetakse päeval pakke veokitelt kastiratastele, et vähendada viimase kilomeetri kütusekulu ja liikluskoormust. Õhtusel ajal on varjualused linastele avatud. Selliselt jagatud ruumiga varjualused pakuvad sportimisvõimalusi ja paika, kus kohalikud elanikud võiksid kokku saada, vähendavad mootorsõidukite kasutamisvajadust, aitavad parandada õhukvaliteeti ja kahandada kütusekulu. Varjualune on paindlik ja praktiline.

Segamajade alumisel korrusel asuvad tööstusele vajalikud pinnad ning ülemisel kontori- ja elupinnad. Püsielanikud muudavad tööstuskvartali ööpäev ringi aktiivseks, mis tagab turvalisuse. Tööstusettevõtete heitsoojust saab kasutada elamis- ja kontoripindade kütmiseks, et hoida kokku energiat. Töökoha ja eluaseme kokkutoomine ühte hoonesse elavdab õhtuti välja surevat tööstuskvartalit, tihendab linna ja vähendab energiakulu.

Ringmajad soodustavad materjali ringlust nii tööstuslikul kui ka linlase mõõtkaval ja pakuvad kohta asjade meisterdamiseks ja parandamiseks. Ringmajad peaksid paiknema ettevõtete ja linlaste läheduses ning seega soodustama kasutatud materjali sorteerimist. Materjalide hoiustamise ja sorteerimise eksponeerimine näitab ära tootmise ja tarbimise tagajärjed. Ringmaja juurde kuuluvad töökojad aitavad esemeid tõhusamalt taaskasutusse võtta. Materjali taaskasutusse suunavate ettevõtete paiknemine tarbimise lähedal soodustab paiksemat materjaliringlust.

Tervikliku ja elava linnaruumi seisukohast on oluline tööstusrajatiste ruumiline lahendus ja hoonetevahelise ruumi kvaliteet. Selleks et asjade käitlemise ja tarbimise sümbioos oleks võimalik, tuleb linnatööstuse hoonete kavandamisel arvestada inimese tajudega. Laki kvartalisse kavandatav jäätme­kogumispunkt on igati vajalik ja aitab jääke taaskasutada, kuid tekitab pahameelt, kuna ei arvesta inimesega. Kogumispunkt on kavandatud lahtise hoovina, kust kostab lärm ning paistab visuaalne reostus. Taaskasutuspunkti hoone on kavandatud tänavajoonest eemale ning ala piiratakse müraseinte ja taraga. Selline lahendus ei sobi linnatänavale, sest see pole avatud ja kutsuv ning nii lõigatakse üks piirkond linnakoest välja. Ruumilooja ülesanne on esemete käitlemise koht linastele meeldivaks teha. Taaskasutuse lokaalsema ja ringsema ahela toimimisel on suur roll linlasi arvestavatel lahendustel. Põhilised linnatööstuskvartalite ruumiprobleemid on läbimõeldud disainiga lahendatavad.

Ohutu ruumi tekitamiseks on mitu võimalust: suunata suurveokite liikumine kindlatele radadele ning kasutada linnasiseselt kaupade veoks kastirattaid, eraldada liiklejaid kiiruspõhiselt ja kavandada hoonesse pääs sisseastega. Kiiruse alandamiseks saab rajada teekitsendusi, sõiduteedel suunamuutusi ning tõstetud ülekäikudega sidusaid kõnni- ja rattateid. Liikluse läbilaskevõimet saab parandada kõnni- ja jalgrattateede võrgustiku tihendamisega. Kiiremaid otseteid soodustab kruntide piiridelt tarade eemaldamine ja eri iseloomuga läbikäiguteede rajamine.

Tööstuse ja elamise funktsiooni konflikte on võimalik ennetada, luues mitmekesiseid üleminekualasid, kuhu paigutada väiksema ruumivajadusega väheintensiivne tootmine, sportimisvõimalused ja elupaigad teistele liikidele. Tööstuspiirkonda saab muuta kõnekamaks ja avatumaks vaateakende, ronimis- ja kunstiseintega ning taimestatud fassaadidega. Visuaalset lärmi ja müra on võimalik blokeerida tänavaäärse hoonestusega, kavandada alad nii, et tööstusalade hoovid jäävad kvartali sisse või on kaetud. Suurtest katustest ja asfalteeritud hoovialadest tingitud kuumasaari ja liigvett saab jahutada katuseaedade, vihmapeenarde ja -väljakutega, õueala monotoonse kõvakattega pinna saab asendada murukivikatendiga.

Linnas on tööstusel oma koht, läbimõeldud ruumilahendustega linntööstuskvartalid mitmekesistavad linna ja aitavad keskkonnasäästlikumalt tegutseda. Tööstuskvartalite ruum on korrapäratu ja vabastav, see pakub vaheldust väljapeetud linnaruumile. Tootmise ja tarbimise jääkide peitmine ning linnast aina kaugemale viimine soodustab ületarbimiskultuuri vohamist näiliselt puhta südametunnistusega. Aeg on vaadata peeglisse, võtta omaks raiskava elustiili tagajärjed ning püüda elada koos tööstusega. Oluline on seista inimsõbraliku ruumi eest ning mitte hüljata seda ükskõiksusele ja veokijuhtide mugavusele.

Artikkel põhineb autori EKA arhitektuuri osakonna sel kevadel kaitstud magistritööl „Linnaga sidusa tööstuskvartali arendamine: Laki kvartali potentsiaalid rohepöördes“, juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa ja Eik Hermann.

1 How Do We Know Climate Change Is Real? – NASA Global Climate Change. https://climate.nasa.gov/evidence/

2 Bruno Latour, Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas. Tõlkinud Mart Kangur. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2021.

3 Merilin Pärli, Enn Veskimägi, Reedene intervjuu. – Vikerraadio, 5. V 2021.

https://vikerraadio.err.ee/1608956039/reedene-intervjuu-merilin-parli-ja-enn-veskimagi

4 Cities and the Circular Economy. – Circular Cities Declaration. https://circularcitiesdeclaration.eu/cities-and-the-circular-economy/what-is-a-circular-city