Lõpuks on kõik mõjuvõimu küsimus

Andres Alver: „Arhitektuuri tähenduslikkus asub linnaruumis. See on nii näitelava kui ka kunstiteos. Uus kultuur sünnib linnas.“

TRIIN OJARI

Lähen Andres Alveri juurde rääkima tema uuest raamatust „AA. Arhitektuurist“. 25 aastat tagasi andis ta välja eelmise, koos Veljo Kaasiku ja Tiit Trummaliga kirjutatud „Üle majade“, ülimalt täpse ajastu kogumiku, mille tekste tsiteeritakse siiamaani. 300 lehekülje võrra paksemas uues raamatus ta majadest üle ei saa, vahepealsete aastate jooksul on paljud seemned idanema läinud ja maju kasvatanud, ent nagu Alver ise ütleb: lõpuks pole vahet, skaala võib olla erinev, tähtis on ruumi idee. Alveri büroo on juba aastakümneid olnud sama koha peal vanalinnas Laial tänaval, ühes neist vuntsimata majadest, kus iga sopp meenutab jumal teab mis aegu. Sama elu­näinud on Alveri must nahkdiivan kontori eestoas, nähtamatu niidistiku kese, kus on istunud ilmselt kõik Eesti suuremad kinnisvaraarendajad ja muidu mõjukad sõbrad nii kodu- kui ka välismaalt.

Vahetu inimesena ei ole ta nimede puistamisega kitsi: arhitektuur on kunst, mis vajab tellijat (ja tutvusi), aga ka kunst, mis toitub mõttevahetusest, ideede põrgatamisest, maailmaga kursis olemisest.

Uues raamatus on mõned sõpradest ukse sinna isiklikumasse sfääri avanud, sealjuures – kes looritatumalt, kes otsekohesemalt – kiidusõnu kokku hoidmata. Rein Veidemann on Alverist koguni oma romaani „Lastekodu“ ühe peategelase prototüüpinud, arhitekt Kovkini, kes tunneb hirmu aja peatamise ja vormi lõplikkuse ees. Teine viis end noorena hoida on õpetamine: Alver on praegu kunstiakadeemias kõige kauem arhitektuuri õpetanud õppejõud, varsti saab täis 40 aastat! Talle meeldib rääkida ja saada kuulatud, tema sõnumid on selged ja selle intervjuu jaoks eelmisi üle lugedes tõden, et mõtted ei ole ajas väga palju muutunud. Muutunud on rõhuasetused, pikk karjäär on toonud kaasa nii edu kui ka kibestumist, ent Alveri mõtted keerlevad sama teema ümber: linn on kõik, mis meil on. Ainus, milles arhitektuuri tähenduslikkus veel peitub, asub linnaruumis, mis Alveri silmis on nii näitelava (sest reedab rahva olemuse) kui ka kunstiteos (sest teda ei saa lõpuni seletada). Uus kultuur sünnib linnas, sest „maal on elu teistsugune…“. Ta pole kunagi kahelnud, et ruumiloome on sügavalt intellektuaalne tegevus, mis vajab just nimelt arhitekti: „Ajal, mil arhitektuurivalla jõulisemad otsused tehakse teistes kabinettides kui arhitektide omad, on äärmiselt vajalik mitte kaotada silmist ruumi puudutavaid päris eesmärke ja neid ka selgelt artikuleerida. Kas me võiksime ikka veel olulisteks lugeda suuri (ruumilisi) kujundeid, elavat tänavat, põneva ruumiga, emotsionaalselt haaravat linnaväljakut, mille struktuuri, ehk ruumilise paiknemise kunsti peab arhitekt valdama. Siis alles võiksime sinna lisada tõepoolest hädavajalikke pinke ja haljastust, mänguplatse ja värve,“ kirjutab ta aforismilaadseid mõttekilde koondavas peatükis. Alver pole asjata pool elu õpetaja olnud: alustavale arhitektuurihuvilisele sobivad sisse­juhatuseks just need elemendid.

Linnast ja lendamisest

1990. aastate algus oli aeg, kui huvi linna vastu tõukasid tagant nii Eesti enda üleminekuaja kõik-on-äkki-võimalik vabadus kui ka kiire globaliseerumise ajastul rahvusvaheline talentide ja investeeringute võistlus atraktiivse linnaruumi nimel. Just sellest ajast on Alveri lemmikuks samuti nõtke sulega Rem Koolhaas, keda „Üle majade“ raamatus tihti tsiteeritakse, uues enam mitte. Kui hollandlane Koolhaas vaimustus Aasiast ja Aafrika metsikust urbanismist, siis Ida-Euroopas oli kõigi võimaluste linn siinsamas, piisavalt poolik ja piisavalt tühi. Kas lääne vead korduvad nüüd siin? Mida teha, kui kõik on vaba? Hiljuti Digaris vanu ajalehti lapates olin üllatunud, kohates Äripäevas ehk uue ajastu häälekandjas Alverit või Kaasikut neile omase sisendusjõuga 1993. aastal strateegilise linnaplaneerimise ja targa investeerimise seostest rääkimas, veel loodeti võimalusele, et linn ei muutu pelgalt kinnisvaraäri tandriks.

Palun tal toonast aega praegusega võrrelda. Mis on muutunud? „Mõneti olid 1990. aastad võimaluste avanemise aeg. Laiali paiskumine väikesteks büroodeks. Koht, kus linna ühe laua taga vaadati, oli kunstiakadeemia arhitektuuri osakond. Selle juht Veljo Kaasik sai aru, et kui majadega ei õnnestu, neid ei tellita – see sõltub juhusest –, siis saab tegeleda linnaga. Nõukogude ajal oli see ju täiesti põlu all. Linnaehitus oli midagi, millest tuli sellel hetkel rääkida, see tundus andvat palju suurema mõjuvõimu – lõpuks käib enamik inimtegevust võimu ümber. 25 aasta jooksul selgus, et nii edasi liikuda ei saa. Nüüd määrab tellija, kes on saanud kätte suure maatüki ja mõtleb, mida sellega teha. Panna maju täis või teha suurem plaan? Rotermanni kvartali linnaehituslik skeem just nii sündis, arendajad Märt Vooglaid ja Heiki Kivimaa istusid siinsamas diivanil ja ütlesid, et küsi selle eest palju tahad. Samasugune juhus oli Krulli kvartal, kus muinsuskaitse ütles ette kõrguse – 24 meetrit – ja arendaja tiheduse ning nende parameetrite sees saime me vabalt mängida.“

Tükiti arenenud Tallinnas neid nn suure plaani kvartaleid kuigi palju ei ole ning praeguseks valmis saanud Rotermannis on kõige paremini näha, mida Alver ideede olulisusest ja suurte kujundite vajadusest rääkides mõtleb. 2006. aastal koos Trummali ja Kaasikuga tehtud kvartali struktuurplaan pani paika ajaloolisest tööstusmaastiku tihedusest tuletatud reeglid, mida järgides ruumiidee on hiljem oma vormi võtnud. Sealjuures sai Alver sinna lõpuks ainult ühe maja teha! Muidugi ei ole ta rahul: „Rotermanni linnaruum oleks pidanud olema palju mitmekihilisem, 3D, mitte 2D. See Fritz Langi „Metropolise“ kihilisus on sealt puudu.“ Veelgi teravamalt võtab raamatus Rotermanni praeguse näo kokku Tiit Nurklik, selle omaaegne väljaehitaja, pidades viimase kümnendi jooksul rekonstrueeritud maju ahne rumaluse väljenduseks. Siia ei oleks tohtinud teha „nagu igal pool mujal“, tava­pärasest ei piisa: „Kui võrrelda maja kavandamist takistuse (näiteks plangu) ületamisega, siis tavapärane arhitekt leiab teisele poole aeda jõudmiseks sõltuvalt oma kavalusest, alatusest ja osavusest ikka mingi kohale viiva tee: kaevub alt läbi, poeb läbi paari eemaldatud lipi, arukaimad teevad värava, rumalaimad murravad aia maha (üldjuhul edutult). Alver üritab tulemuseni jõudmiseks üle aia lennata, enamjaolt kõrge kaarega, kaare kõrgusest sõltumatult sageli samale aiapoolele maandudes, vahel ka haiget saades, mõnikord ka pärale jõudes. Olulisim seejuures on, et lennates. Ega ta ei jäta, kuigi olen täheldanud (tellija soovidega) kohaldumisvõime lisandumist.“ Alver teeb uue katse Krulli kvartaliga, mille alusidee on kogupinnast välja uuristatud tühi ruum ja konsoolidega kitsamaks kujundatud kesktänav. Aeg on rahutu ja turg muutub kiiresti, nii on siingi arendajad kõrvale palganud arhitektuuribüroo Cobe Taanist ning ilmselt on sebijaid teisigi, Alver alles näeb, kummale poole aeda ta maandub.

Kuna Tallinna planeerimatust on olnud kombeks kõvasti kritiseerida, siis küsin, kuidas ta praegu linna tajub. Kas midagi on ka üle ootuste paremini läinud? Alver on leebe: „Tallinnal on kõvad jõujooned: maastik, Lasnamäe klint, meri, Nõmme männid, Toompea vanalinna kohal jne. Võib-olla siin kohe midagi väga nässu minna ei saagi. Teatud reeglid peavad olema – need olid olemas ka siinsamas vanalinnas. Ja selle juures ei olnud arhitekti!“ Talle imponeerib ka New Yorgi võrkplaani rangus ning kõrgusse jäetud tohutu vabadus: „Piki tänavat vaadates näed alati lõpmatusse. Mäng äärmise piiratuse ja vabaduse vahel. Eestis me ei tarbi linna kui teost, et linn ise pakuks elamust – see on eestlastele võõras. Nii nagu käiakse kontserdil või näitustel.“ Muide, kui Alveri jutust võib jääda mulje, et majad ei olegi tähtsad, lihtsalt rohkem või vähem head klotsid suuremas süsteemis, siis kõik, kes tema maju on näinud, ustest sisenenud või treppidest käinud, aduvad teatud disainerlikku, majade lõpuni komponeerimise ja viimistlemise käsitlusviisi. „Kompositsioon jääb alati salapäraseks ja see on üks õlekõrs, mis hoiab kunstnikke siiani veepinnal …“

Kas arhitekt loob või parandab?

Alveri kujunemisaastad jäid 1980. aastatel poliitiliselt umbsesse aega, mil kohalikus arhitektuuris olid esil üheaegselt nii modernismikriitika kui ka romantika, salapära ja müüdi otsimine ning selleks oli vaja uut tüüpi autorit, loominguliselt vaba kontseptualisti, kes soodsate tingimuste saabudes saaks kanaliseerida oma kunstnikujõu ehitatud keskkonda. „Arhitektuur sünnib inspiratsioonist, meele mõlgutamisest – üksindusest,“ kirjutas oma nähtamatu arhitektuuri manifestis Leonhard Lapin 1978. aastal. Kõige elavamalt on kunstniku positsiooni oma tekstides ja ka arhitektuuris väljendanud Vilen Künnapu, kõige stiilipuhtamalt suur vaikija Jüri Okas, kes mõlemad pidid uue aja tulles hüppama n-ö teisele poole jõge. Alver võtab sellest ajast kaasa ühiskondliku aktiivsuse, võitleva hoiaku ruumipoliitilistes protsessides kaasarääkijana ning usu arhitektiameti unikaalsesse rolli dirigendina (mitte meeskonnamängijana, nagu nüüd öeldakse). Küsin, kas ta usub seda siiamaani. „Ta võiks seda olla. Kust see linnaehitus, need ideed tulevad? Kes neid tellib? Ühiskonna areng paneb paika selle, kuidas viimasel 25 aastal majad on linna tekkinud – seda kujundab majandussüsteem, mille oleme loonud. Ei ole enam üks partei. Elu ise kujundab – inimeste ränne maalt linna, algul Paldiskisse, sealt Lasnamäele ja nii edasi. Lihtsustatult võib öelda, et arhitekti ei ole vaja, kui me ei taha näha sisu, seda päris asja, mis majal n-ö kleidi all on. Arhitekt struktureerib ruumi, see on kõik, mida ta teeb. Enamik maailma ehitatakse ilma igasuguse arhitektuurita.“ Kui õnnestub, saame arhitekti kaasates parema ruumilise koosluse: „Linnas tekkiv ruum ise muutub kihvtiks. Üldiselt inimese keha tunneb ära, kas ruumis on hea olla või mitte. Ma muide küsin neljanda kursuse üliõpilastelt, et milline linn on nende jaoks hea. Üldse ei tule vastuseid …“

Alveri enda jaoks on head ruumid pärit klassikast: Rooma Panteon, Siena raekoja väljak, Püha Markuse väljak Veneetsias, ühesõnaga kaose asemel korrastatud struktuurid. Ühe piazza on ta ju Tallinnagi projekteerinud: „Ruum tahab alati defineerimist. Vabaduse väljaku viga on see, et seal ei ole seinu. Lambipostid püüavad seda ühest küljest piirata.“ Alver, keda sõber Jüri Soolep nimetab „loojakeskse ruumitekke ajastu“ esindajaks ja kes enda sõnul kirjutaski raamatu selleks, et tekiks intriig, on loomulikult selles puudutanud ka teemaderingi, mis nüüd on aktuaalne: rohepööre, maastik, mitteehitamine, pehme linn. Teadagi, iga ehitis peegeldab oma aega ning nii teravmeelitseb ta ühes aforismis: „Milleks see mäng mitte ehitada, või minna tagasi vanasse aega? Või ongi ehitamine ainult mäng …? Kui me mängimise lõpetaksime, mida me siis teeksime? Peataksime aja …“ Vaevalt et aja peatamine õnnestub ja vaevalt et ehitustegevus endiselt auklikus Tallinnas ka peatub, ent teatud veelahe noorema põlvkonnaga siin siiski jookseb – kui Alveri jaoks on majad vahendid suure pildi saavutamiseks, tema ruumi struktureerimise töö on põhimõtteliselt uue ruumi loomine, siis mulle näib, et noorematele on hoolitsus ja olemasoleva parandamine tähtsamad, linnast kui kunstiteosest rohkem paelub neid väike mõõtkava, omaalgatuslikud praktikad ja materjaliringlus – teemad, kus omaenda tahtmisest ja initsiatiivist sõltub palju enam kui niivõrd keerulises süsteemis nagu linnaplaneerimine. Uue aja märksõnad on ka renoveerimine ja infrastruktuuri disain, Alver aga tahab neist tükkidest kokku panna midagi suuremat … Vähemalt esialgu üksteise territooriumile ei tikuta.

Kujutlusvõime kadu

Raamatut lapates võib veenduda, et Alveri büroo on agar arhitektuurivõistlustel osaleja, nende võitja aga (enam) mitte nii väga. Alveri meelest sünnivad tänapäeval ruumiideed teistmoodi: „Kus on ideoloogia? Tänaseid konkursitöid vaadates tundub, et kõik nad on ühe­sugused. Projekt koostatakse teistmoodi. Info üleküllus on nii suur, et sul ei ole vaja enam läbi oma kujutlusvõime lasta seda, millise ruumi sa arvad saavat, vaid sa laenad selle ruumi juba valmis­tükina kuskilt. Pilte omavahel liites saame asja, mida on vaja. Meie oma büroos mõtleme veel selle pildi ise välja enne, kui me selle visualiseerijale anname.“

Siiani jõudnud lugeja ilmselt juba imestab, et pole igavamat ja tehnilisemat tegevust kui detailplaneerimine, juriidiline dokument, mille abil linnu planeeritakse ja mille koostamine on kaugelt tulusam teenus kui mäng kujutusvõimega, mis taandub õiget värvi kastikeste ja viirutuste ees. Selle peale meenutab Alver, et kunagi 1990. aastate algul, kui Irina Raud oli Tallinna pea­arhitekt, tellis ta neilt Trummaliga Pärnu maantee, Tatari tänava ja Sakala tänava vahelise kolmnurkse kvartali detailplaneeringu: „Äsja Nõukogude ajast tulnuna (linnaplaneerimisega tegelesid hoopis teised osakonnad) ei olnud me sellist asja varem teinud. Me tegime ruumilise, kompositsioonilise, läbi­mõtestatud maailma valmis ning andsime linna vormistatuna vaatamiseks. Selgus, et kõik värvid on valed! Detailplaneering koosneb miljonist absurdsest reeglist, millest meil ei olnud aimugi. Meie tööga ei olnud linnal midagi teha. Sealt peale saime aru, et meie detailplaneeringute joonistamisega ei tegele.“ Ideed ja tehniline pool on määratud eri sfääridesse, esimene on nüüd vähemalt raamatusse raiutud.