Mäluarhitektuuri looja

Tszwai So: „Kollektiivsed emotsioonid on eksistentsi osa ja neil peaks olema koht meie elukeskkonna kujundamises, ka arhitektuuris.“

ANU SOOJÄRV

Tszwai So (s 1981) on Briti Hongkongist pärit arhitekt, kellele on südamelähedane mälupaikade projekteerimine ja mõtestamine. Kohtusin Soga Eesti Mälu Instituudi rahvusvahelisel konverentsil „Kommunistliku terrori nekropol“, kus arhitekt tutvustas oma viimatist suurprojekti: esimese üleeuroopalise XX sajandi totalitarismiohvrite memoriaali kavandit „An Echo in Time“ ehk „Kaja ajas“, mis võitis 2018. aastal Euroopa Mälu ja Südametunnistuse Platvormi korraldatud ideekonkursi. Rääkisime Soga mäluarhitektuurist, mäletamisest ja mälestamisest ega saanud üle ega ümber ka punamonumentide teemast.

Oled öelnud, et sinu loomingus on oluline roll emotsioonidel.

Uurijad on ajalugu perioodideks jaganud ikka sündmuste ja ühiskonna ilmingute põhjal: Prantsuse revolutsioon, romantism ja nõnda edasi. Aga keegi pole veel koostanud ajalookirjutust, mis tugineks emotsioonidel. Kogeme aja jooksul väga erinevad kollektiivsed emotsioone. Näiteks Inglismaal on ühiskondlikud emotsioonid enne ja pärast Brexitit täiesti erisugused. Emotsioonid praeguses Hongkongis on teistsugused kui kümme aastat tagasi. Ka laulev revolutsioon 1980. aastate lõpus oli harukordne tunde­elamuslik aktsioon, mis liigutas paljusid väljaspool Balti riike. Kollektiivsed emotsioonid käivad inimeksistentsiga alati käsikäes. Seega peaks emotsioonidel olema koht ka meie elukeskkonna kujundamisel, ka arhitektuuris.

Mälupaik kui selline on ju suuresti seotud emotsioonidega. Kuidas kavandada mõjusat memoriaali?

Esemed ja paigad on meile olulised väga mitmekihilistel põhjustel. Tundlike projektide puhul, nagu seda on mälupaik, ei kasuta ma kunagi tüüplahendusi, vaid püüan tabada emotsioonide, mälu ja identiteedi olulisi seoseid.

Kui kavandasin kabelit valgevene diasporaale¹ Londonis, oli selge, et sihipäraselt toimivast kirikust olulisemgi oli luua paik, mis kuulutaks valgevenelaste kultuurilist identiteeti ja kollektiivseid emotsioone. Alustasin projektiga töötamist sellest, et sõitsin pikaks ajaks Valgevenesse, intervjueerisin kohalikke, sõbrunesin nendega, tegin ülesjoonistusi. Üritasin isegi valgevene keelt õppida, küll üpris edutult. Olin seal pigem uuriva ajakirjaniku kui arhitekti rollis. Kabeli kavandamine oli 99 protsenti kuulamine ja jälgimine, konteksti tundma õppimine ja ühe protsendi ulatuses disain. Tuntud filmirežissöör Hou Hsiao-hsien on öelnud, et teiste innustamiseks peab esmalt ise innustuma,² ja minu arvates on see õige.

Kuidas see kabel sinu hinnangul õnnestus? Kas Londoni valgevenelased on selle omaks võtnud?

Loodan küll. On selline mälunähtus nagu praiming³, mis tähendab, et seosed tekivad kergemini selliste objektide ja olukordade puhul, millega on juba eelnev kokkupuude. Kabelit kavandades soovisin jõuda võimalikult paljude valgevenelasteni, aga selleks oli vaja tuvastada see õige emotsionaalne seos, käivitaja, millest pidi saama kabeli n-ö ehitusmaterjal. Valgevene kunst ja kirjandus on suuresti melanhoolne ja kurblik. Hakkasin uurima, mis on sellise rahvusliku kurbuse põhjustanud, ja avastasin, et Valgevene ajalugu koosneb enamasti kannatustest. Nende territoorium liideti XVIII sajandil Vene tsaaririigiga, seejärel laamendas seal Stalin, siis natsid ja taas Nõukogude võim. Samal ajal olid valgevenelased omaenese maal tõrjutud. Tagatipuks toimus 1986. aastal Ukrainas, aga Valgevene piirile kriitiliselt lähedal Tšornobõli tuumakatastroof, mis mõjutas suurt osa riigi elanikkonnast. Sisuliselt ei ole neil läbi ajaloo olnud häid aegu ja see peegeldubki näiteks kunstis ja kirjanduses. Valgevenes on olnud tugev puitehitiste traditsioon, ent praeguseks on elumajad, kirikud, sünagoogid ja muud ajaloolised puithooned suures osas hävinud. Kuid puit on ikka veel valgevenelaste vereringes.

Paljusid valgevenelasi kabel tõepoolest liigutas. Paljud nägid pühakoja avamispäeval hoonet esimest korda ja paljud muutusid härdameelseks. Küsisin ühelt keskealiselt mehelt, mis teda pisarateni liigutab, ja mees tunnistas, et ei oska öelda: kabel on uus ja modernne, see isegi ei sarnane Valgevene traditsiooniliste kirikutega, aga mõjub sellegipoolest omaselt, meenutab lapsepõlves vanaema külakeses veedetud aega.

Valgevene kabeli projekt oli mulle väga oluline ja isiklik ning mul on hea meel, et kohalikud tunduvad olevat selle omaks võtnud ning see näib olevat Valgevene arhitektuuripärandi hulka arvatud.

See viib mõtted Maarjamäe memoriaalile Tallinnas. Mida sa sellest arvad?

Kommunismiohvrite memoriaal on tõeliselt muljetavaldav! See on liigutav ja väga hea disain. Kõik detailid on hoolikalt läbi mõeldud: mesilased, kuuliaugud … Memoriaal mõjub kui tardunud luule.

Tõsi, kommunismiohvrite memoriaali peetakse väga õnnestunud arhitektuuriks. Samal ajal on represseeritute kogukonna esindajad märkinud, et see ongi pigem hea disain kui toimiv mälestuskoht. Kas on üldse võimalik kavandada mälestuspaika, mis kõnetaks eri põlvkonnast ja soost inimesi? Kas on võimalik leida universaalset käivitajat? Või jäävad mõned taolised objektid paratamatult mõnele grupile jutuvestja rolli, tulevikupõlvkondadele illustratiivseks materjaliks?

Turistile nagu mina tundub loomulikult kõik teistmoodi ja kahtlemata toimib kommunismiohvrite memoriaali kõnekas disain mulle eelkõige jutuvestjana. Kohalikega on kindlasti teine lugu, sest mälestamine ja mäletamine on keerukad protsessid, mis ajas pidevalt teisenevad: asi pole ainult põlvkondade vahetumises, vaid ka üksikisiku emotsioonid muutuvad ja vahelduvad pidevalt. Mälupaiga projekteerimine ongi keeruline ülesanne, sest kavandatakse siiski olevikus ja paratamatult ei ole võimalik arvestada kõikide huvirühmade emotsionaalsete vajadustega. Pole võimalik luua alalist füüsilist konstruktsiooni, et teenida midagi, mis on juba olemuslikult muutuv.

Ka tulevikuga ei ole võimalik projekteerides tegelikult arvestada. Tehisintellekt juba osaleb meie elus, raske on ennustada, kuidas ja mille vahendusel hakkavad tulevikupõlvkonnad ümbritsevat reaalsust tunnetama. Võib-olla ei olegi neil vajadust füüsilise mälestusmärgi juurde tulla ja problemaatika, mida füüsilised objektid esindavad, jõuab nendeni teisel moel.

Luua tuleks tänapäeva ja arvestada eelkõige sihtrühmaga. Sest igale tulevikule järgneb uus tulevik ja ajalugu mõtestatakse pidevalt ümber. Iga põlvkond alustab monumentide ja mälupaikade pärast vaidlemist värskelt positsioonilt ja teisenenud tunnetega.

Mälupaigad ja monumendid on alati olnud vahend märksa laiemate teemade klaarimiseks. Need on nagu lakmuspaber: kui ühiskonnas toimuvad muutused, siis määritakse varasemad patud kõigepealt avalike monumentide kaela.

Avalike mälupaikade ja monumentide puhul on alati tegemist avaliku ruumi jutustava kureerimisega. Riigi tellitud monumendid toetavad alati seda narratiivi, mis tol ajal kehtib. Narratiiv aga muutub pidevalt ja teinekord üpris tihti. Seepärast avalikud monumendid pahatihti lõhestavad ühiskonda, selle asemel et ühendada. Avalikud monumendid ja mälupaigad on alati ühiskondlik manipulatsioon, näiteks Nõukogude Liit oli selles väga osav. Aga ühiskondlik manipulatsioon võib olla ka hea. Kui näiteks püstitada mälestusmärk kõikidele koduvägivalla all kannatanud naistele, siis on see hea manipulatsioon ja tööriist.

Kas halba ühiskondlikku manipulatsiooni saab muuta ka heaks – pöörata lammutamise asemel vägivaldset režiimi esindava monumendi tähendus ümber?

Kindlasti saab, aga see on keerukas ülesanne, mis vajab tundlikku suhtumist. Auschwitzi-Birkenau memoriaalmuuseum on ilmselt parim näide, mille puhul on koletuslik ajaloopaik kõrvaldamise asemel muudetud hariduslikuks memoriaaliks.

Monumentide ja mälupaikade suhtes ei pea alati olema kriitiline: neil on ka hariduslik pool, need võivad edasi anda häid väärtusi.

Näiteks usun tõeliselt planeeritavasse memoriaali „Kaja ajas“ („An Echo in Time“), mille peamine sõnum on, et kõiki inimesi tuleb kohelda inimestena.

Mis on selle memoriaali kontseptsioon?

See on esimese üleeuroopalise XX sajandi totalitarismiohvrite memoriaali kavand, millega võitsime 2018. aastal Euroopa Mälu ja Südametunnistuse Platvormi korraldatud ideekonkursi. Loodetavasti hakatakse memoriaali ka päriselt rajama, sel juhul saab selle asukohaks Jean Rey väljak Brüsselis.

Kavandamise faasis käisin aina Jean Rey väljakul, tammusin seal ja mõtlesin, kuidas sedavõrd nõudlikku ülesannet lahendada. Visandasin mitmeid eskiise, aga kõik need tulid pigem sellised, mis võinuksid esindada mida tahes. Lähteülesanne nõudis midagi muud, midagi täiesti teistsugust. Kord olin jälle väljakul mõtteid kogumas, kui nägin üht meest üle väljaku kõndimas – täiesti tavalist meest, portfell näpus. Korraga mõistsin, et selle ülesande puhul ei saa keskenduda arhitektuurišedöövri väljamõtlemisele. Disain ei ole siin kõige tähtsam, oluline on jääda arhitektina tagaplaanile ning kehastuda totalitarismiohvrite sõnumitoojaks. Nii sündiski idee koguda totalitarismiohvrite, surmamõistetute viimaseid kirju ning puistata need väljakule laiali nagu üksik mees, sõnumitooja, kelle portfellist pudeneb kõikjale kirju.

Uurisin kirjade kohta pool aastat, mu noored kolleegid püüdsid neid leida, ent tulutult. Viimaks oli meil jäänud vaid kuu, et oma kavand konkursile esitada, aga meie kasutuses oli vaid üks kiri, seegi kirjutusmasinal trükitud. Keegi soovitas, et võiksime kirju lihtsalt võltsida ja projektiga ikkagi edasi minna. Ent sedalaadi kirju, selliseid emotsioone ei ole võimalik võltsida. Kujutage surmamõistetud inimest kirjutamas oma emale vangikongist viimast kirja – seda ei suuda iial keegi võltsida. Otsustasin, et kui me projekti jaoks kirju ei saa, jääb plaan lihtsalt katki. Siiski saatsin viimase õlekõrrena paari kohta e-kirja ja nädalaga saime nõusoleku kasutada 2000 kirja. Nelja nädala pärast oli meil projektis kasutamiseks juba 40 000 kirja!

Memoriaal on tekitanud vastakaid arvamusi. Näiteks on kõlanud kriitika, et hukatute viimaste kirjade peal tallamine on ebaeetiline.

Eks kriitikat ole alati. Kirjade omanikud andsid oma nõusoleku kirju niiviisi tarvitada, pealegi kasutame kirjade väljakule kuvamiseks ülespildistusi, mitte ei võta kujutisi otse originaalidelt.

Selle memoriaali puhul ei ole tähtsaim füüsiline monument kui niisugune, vaid see memoriaal on metafoor, sõnum. Totalitaarsetes režiimides tunnistas üldsus õõvastavaid kuritegusid vaikides, inimeludest kõnniti toona üle nagu neist kirjadestki. Aga praegu me ei karda ajaloole otsa vaadata. See, et elame vabas ühiskonnas ja saame kartmatult toimetada pealpool neid kirju, on totalitarismiohvrite kingitus meile.

Minu valgevene sõber Mikałaj, kes on samuti nõukogude režiimi ajal elanud, on selle väga hästi kokku võtnud. Ta ütles, et tegemist on ikkagi mälestusmärgi, mitte kalmistuga. Kipume traagilisi ajaloosündmusi unustama ja kaugeks pidama, aga kui avastame need ühtäkki oma talla alt, suhestume nendega vahetumalt. Euroopa kirikute põrandates asetsevatel hauaplaatidel kõndimist ei pea keegi lugupidamatuks, olgugi et plaatide alla on maetud rüütlid, piiskopid ja koguni kuningad. Kirikus liikudes ei saa hauaplaatidele astumist vältida ja see on taotluslik: oma jalge alt ootamatult avastatud tõde torkab teravamalt kui kureeritud memoriaalalal.

Kõlanud on ka, et memoriaal keskendub ainult kommunismi- ja fašismiohvrite mälestusele, ent tähelepanuta on jäänud näiteks Franco režiimi ohvrid Hispaanias, Salazari-aegne Portugal jne.

Memoriaali „Kaja ajas“ eesmärk on tegelikult väga selge. Kuna tegemist on üleeuroopalise ja mitte ülemaailmse totalitarismiohvrite memoriaaliga, ei hõlma see näiteks režiimi Põhja-Koreas ega mujal Euroopast väljaspool. Teiseks on see XX sajandi totalitarismiohvritele pühendatud mälestusmärk ja totalitarismi mõiste on väga täpselt määratletud. Hannah Arendt on põhjalikult lahti kirjutanud, mis on totalitarism, mis on autokraatia jne. Franco režiim ei olnud totalitaristlik, vaid diktaatorlik. Lihtsalt ei teata, mida totalitarism endast täpselt kujutab, paljud ajaloolasedki pole kursis.

Ukrainas toimuv sõda on mitmel pool taas päevakorda toonud Nõukogude perioodi monumendid ja memoriaalid ning küsimuse, mida nendega teha. Ka Eestis. Mida arvad valusate monumentide ja sümbolite avalikust ruumist eemaldamisest?

Nõukogude monumendid ärritavad praegust põlvkonda, sest Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest on möödas väga vähe aega. Vaevalt et Nelsoni ausammas või kuninganna Victoria mälestusmärk Londonis tänapäeval kedagi isiklikult kõnetab. Ka eestlased vaatavad sajandite pärast nõukogude monumentidele hoopis teise pilguga. Aga praegu on see haav veel liialt värske, kollektiivsest traumast toibumine võtab paraku aega rohkem kui kolmkümmend aastat. Arvan, et inimestel endil on õigus otsustada, mida oma häirivate monumentidega teha. Ka nende eemaldamine võib olla õigustatud, iseasi kas otsus maha võtta on demokraatlik ja põhjendatud. Kultuuripärand on alati enamat kui ajaloo verstapost. Teinekord on monument kunstiliselt väga õnnestunud ning muutub ajaga eraldiseisvaks kunstiteoseks, teiseneb millekski muuks. Ja muidugi keskkonnaküsimused: igasugune lammutamine ja eemaldamine toodab süsihappegaasi ning juba sellepärast peaks millegi mahavõtmiseks olema paganama hea põhjus.

Kunagine Patarei vangla Põhja-Tallinnas kujundatakse lähiaastatel rahvusvaheliseks kommunismi­ohvrite mälestusmuuseumiks. Teisalt on see kurikuulus kinnipidamiskoht juba iseenesest mõjus monument, mille sünged hüljatud ruumid kõnelevad häälekalt kunagistest sündmustest. On kõlanud arvamusi, et tarvis polegi enamat, kui lihtsalt Patarei uksed inimestele lahti jätta. Kui palju peaks nii kõnekaid mälupaiku üldse kureerima? Millises ulatuses peaks arhitekt sekkuma?

Siin saab kindlasti mitmeti läheneda. Kui jätta uksed lihtsalt lahti, siis tekib küsimus, kas inimesed märkavad sisse minna ja mõtestatult ringi vaadata. Ka siin saab näiteks tuua Auschwitzi-Birkenau memoriaalmuuseumi. Üldiselt arvan, et seesuguse olulise projekti puhul on kõige tähtsam kavandamisprotsess: kuidas kaasatakse avalikkust, kuidas jõutakse lõpplahenduseni. Inimesed peaksid kindlasti saama kavandamise kulgu jälgida ja oma mõtteid avaldada. Ent lõpuks peaks ikkagi asjaga tegelevaid eksperte usaldama. Kui riigis ei valitse just diktatuur, mille puhul üks inimene määrab, milline disain sinna tuleb, pole eri arvamustest pääsu. Paraku ei saa iga inimese soove arvesse võtta. Projekteerimine on nagu koogi küpsetamine: kui igaüks tuleks oma ideede ja arusaamadega kondiitrile appi kooki tegema, on ju selge, et selle tagajärg saab olla vaid täielik kaos. Selleks ongi õppinud spetsialistid, keda tuleks usaldada. Kõik, mis avalikku ruumi luuakse, ei meeldi niikuinii kõigile.

1 2016. aastal valminud Turavi Kirilli ja kõikide valgevene rahva kaitsepühakute kirik Londonis on linna esimene puidust kirik pärast 1666. aastal toimunud Londoni suurt tulekahju.

2 Ingl: „To move others you have to move yourself first.“

3 Ingl priming, ee kasutatakse ka toortõlget ’kruntimine’.