Mõõdukas pragmapoeet

Eik Hermann: „Filosoofia võiks arhitektuurile ja paljudele teistelegi erialadele olla küll tähtis, aga mitte valmis produktina, vaid poolvalmis kujul.“

KARIN BACHMANN

Kunstiakadeemia filosoofia ja praktikapõhise teooria lektor, ajakirja Ehituskunst peatoimetaja Eik Hermann pälvis kultuurkapitali arhitektuuri siht­kapitali tegevuspreemia arhitektuurimõtte edendamise ja vahendamise eest. Kuidas filosoofia ja arhitektuur üksteist aidata saavad, sellest räägib Hermann järgnevalt lähemalt.

Sa oled öelnud, et kui alguses oli ehk kellelgi lootus, et tood arhitektuuri rohkem filosoofiat, siis ise tunned, et pigem oled filosoofiasse toonud arhitektuuri.

Eks ma meelega liialdasin, kui nii ütlesin, provokatsiooni mõttes. Kohati minult tõesti oodatakse arhitektuuri- või ruumifilosoofiat. Ilmselt oodatakse seda ka mu doktoritöölt, mida ma parajasti lõpetan. Aga olen arhitektuuribüroodega võistlusi tehes tundnud, et mu senine, koolist kaasa antud tööriistakast aitab filosoofina õieti väga vähe. Olen kohe sellist abitust tundnud. Ja selle­pärast olen tasapisi nokitsenud uue mõistetööriistade komplekti kallal, mis tõepoolest ruumiloomet toetaks.

Filosoofia häda on, et see on suuresti üritanud rääkida seaduspäradest, mis on ruumist ja ajast sõltumatud. Selliselt see ei saa aidata arhitektuuri, mis ei ole kummastki neist sõltumatu. See ei saa aidata ka n-ö uue kliimarežiimiga toimetulemisel, sest ka see ei ole kummastki neist sõltumatu. Mulle hakkaski tunduma, et koostöö arhitektidega on salamisi õpetanud mind selliseid asju märkama, üldse õpetanud teistmoodi mõtlema. Aidanud näha nähtuste ruumilisust, meid ümbritsevat ja pidevalt liikuvat tausta, mis meid kaudselt ja sageli märkamatult mõjutab.

Seda tausta ilmselt teisiti hoomata ei saa, kui kaarte tehes. Filosoofia loob ka kaarte, näiteks selle kohta, kuhu me selles suures muutuste virvarris paigutume ja kuhu tahame end paigutada. Aga iga kaart moonutab. Samamoodi ka filosoofiline kaart. Lahendus ei saa olla ühes ideaalses kaardis, vaid kaartide vaheldamises, mis kõik tabavad heal juhul reaalsuse üksikuid aspekte.

Arhitektide juures ongi huvitav see, kuidas nad pidevalt žongleerivad erinevate mõõtkavadega kaartide vahel. See on aidanud mul märgata, et paljud teadmisedki kehtivad kindlas mõõtkavas ja ei pruugi teises kehtida. Nii et tõesti, sellised märkamised on mind põrandaaluselt mõjutanud ja saanud mu filosoofiliste tegemiste pärisosaks, ilma milleta ma enam ei oskagi mõtelda.

Kirjutamine. Mina olen nimetanud seda sõnadega projekteerimiseks. Kirjutan objektist artikli juba ette valmis. Sa ütlesid kuskil, et vahel oled mõne bürooga võistlust tehes kirjutanud esialgsete arutluste põhjal valmis mustandliku seletuskirja. See aitab kollektiivil ideesid edasi vormida ja hoiab nende mõtted sünkroonis. Teksti kaudu ideede edasiandmist õpetatakse koolis pigem vähe. Lugema peab küll palju, aga projektid on ennekõike visuaalsed.

See on tõsi. Sama lugu on ka praktikas. Kui mõelda sellele, millal arhitektuuriprojektide juurde seletuskirju kirjutatakse, siis enamasti liiga hilja, viimasel õhtul. Selliste kiirustades tehtud tekstide lugemist keegi ei naudi, sest need pole mõnuga kirjutatud. Seetõttu nad ka ei mõjuta midagi, kuigi võiks.

Eik Hermann on Eesti arhitektuurile nagu lotovõit. Ta nokitseb uue mõistetööriistade komplekti kallal, et ruumiloomele kaasa aidata. „Filosoofia häda on see, et see on suuresti üritanud rääkida seaduspäradest, mis on ruumist ja ajast sõltumatud. Sellisena see ei saa aidata arhitektuuri, mis ei ole kummastki neist sõltumatu,“ ütleb ta.

Piia Ruber

Neid hakatakse lugema siis, kui tekivad vaidlused, joonisest ei saada aru ja viimases hädas pöördutakse seletus­kirja juurde. Detailplaneerin­gute pu­hul ei tahetagi mõnikord analüüsi või kontsepti osa kehtestada, muidu saab see normeerimata jutt õigus­aktiks.

Eks sõnade ja teooria roll ruumiloomes ongi ebaselge. Vahel on teooriat peetud ikka ülitähtsaks. Just sellisel hetkel – ja tänu sellele – ma EKA arhitektuuriosakonda sattusingi. Just siis oli teooria, eriti just filosoofiline teooria, arhitektidele hästi oluline. Aga minu meelest on see suhe olnud üldiselt õnnetu. Enamasti võeti mõni valmis filosoofiline süsteem, mis oli tehtud hoopis teistsuguste probleemide lahendamiseks, ja üritati seda ruumikeelde tõlkida. Ühesõnaga, kasutati väga pinnapealselt.

Minu veendumus on, et filosoofia võiks arhitektuurile ja paljudele teistelegi erialadele olla küll tähtis, aga mitte valmis produktina, vaid poolvalmis kujul. Enamasti on mustandlikkust põlastatud, eriti kui see tähendab lihtsalt kiirustavat ja vigast teksti. Aga kiirustav ja vigane tekst pole õige mustand. Hästi tehtud mustandil on olulisi eeliseid, eriti kui töö on pooleli. Siis mõjub ju inspireerivalt pigem see, kui kujundid ja mõtted juba kuskilt kumavad, aga veel ei suru end peale. Mulle meeldibki aina enam selline tekst ja mõte, mida ei anna kehtestada, aga mis annab siiski jõudu ja liidab.

Üks võimalus seda teha on toimida raketisena. Kui vana struktuur enam ei toimi ja on vaja uut, siis enamasti ju uueni otse ei jõua. On vaja mingit vaheastet, raketise moodi ajutist struktuuri, mis aitab lõpliku struktuurini jõudmisel. Just see vahekonstruktsioon on minu meelest huvitav. Lõpuks ta eemaldatakse, paljud teda ei näegi ja siis saabki teha näo, et seda ei ole kunagi olnud ja pole vajagi. Aga raketis võib sageli olla otsustava tähtsusega.

Sellise raketisena on filosoofia alati olnud elavam, tähtsam ja mõjusam kui valmis nägemusena. Keegi ei taha, et talle ette öeldaks, mida ta mõtlema peab. Aga raketislikku mõtet saab igaüks edasi arendada ja sellele oma elus või loomingus ise mõtet juurde anda.

Hannah Arendtil on huvitav mõttekäik, miks on poliitiline filosoofia Euroopas alguses peale tuksis olnud. Tema meelest on häda olnud selles, et filosoofid on oma ettekujutuse tegelikkuse muutmisest võtnud käsitöölistelt. Arendti arvates on käsitöölistel alati kavand ees, mille nad siis reaalsusele peale suruvad. Käsitöölisest ta kahjuks aru ei saa: sellist kavandit neil kõigil küll ei ole. Aga filosoofias on tõesti arvatud, et on hea mõte välja mõelda mõni puhtandlik poliitiline kavand – näiteks ettekujutus ideaalsest riigist –, mille saaks elanikkonnale peale suruda. See on aga Arendti arvates retsept totalitaarse riigi sünniks.

Olen temaga nõus. See ei tähenda muidugi, et ei peakski kavandama. Aga seda tuleks teha mustandlikult. Minu meelest filosoofia ongi kõige võimsam siis, kui ta ei mõtle midagi ette valmis, vaid mõtleb kaasa, mõtleb vahele, võimestab ja valmistab, aga ei ütle ette.

Arhitektuuri ümber on väliruum. See võiks ka olla nagu poolik tekst. Poolik ruum, mis jätab võimaluse iseorganiseerumiseks. Seda muidugi kiputakse ehmunult pidama totaalseks korraldamatuseks. Aga pigem on see suundade andmine ja laskmine minna. Piiri tajumine, et mida lõpuks inimene tahab.

Maastikuarhitektina on sinul eelis, et sa oled harjunud mõtlema kasvuprotsessides. Taimede kasvatamine on pigem ju nende iseomase kasvuvõime soodustamine ja hell juhtimine. Võib-olla mõned teised ka kasvatavad asju, aga kasvatavad nii, et nad tahavad tulemuse kindlustada. See eeldab taimemürke ja väetisi, nii otseses kui ka kaudses mõttes, puhtandlikku kavandit, mida tuleb kõrvalekalleteta realiseerida. Mõni kasvatab isegi lapsi selliselt. Neile ilmneb ootamatult, et loodusel ja lastel on ka omad soovid ja plaanid. Pigem võikski õppida neid protsesse nügima ja suunama, jätma otsustus- ja valikuruumi, mis ühtlasi on ju otsustus- ja valikurõõm.

Doktoritöös räägid keskkondade asemel ümbruskondadest.

Jah, ühel hetkel tundus huvitav mõte teha selline poeetiline eristus. Kui sõna „keskkond“ täht-tähelt võtta, siis see on ju trobikond keskmeid või keskusi. Samas võtmes võiks sõnas „ümbruskond“ näha trobikonda ümbrusi. Miks on see eristus oluline? Jällegi ilmselt arhitektuuri mõjul märkasin ühel hetkel, et on kaks põhjalikult erinevat nähtuste tajumise režiimi: n-ö asjastav ja ruumistuv. Esimest olen nimetanud ka peopealseks. Musternäide: hoiad mõnda väikest asja või olendit enda peo peal, keerutad seda siia-sinna nagu arhitektid hoonemudelit arvutis. Kontroll on üleni sinu käes. Teisel juhul – seda olen nimetanud ka okeaaniliseks olukorraks – oled sa ise ümbritsetud. Siin jääb midagi alati selja taha, haaramatuks. Oma äärmuses tähendab see üldse täielikku kontrolli kaotamist. Mulle on hakanud tunduma, et kogu Euroopa filosoofia on üdini üles ehitatud asjakesksele tajurežiimile. Siin tekib jälle paralleel puhtanditega. Mõni pealesurutav puhtandlik kavand on ju ka kontrollivahend: ta taandab ümbruse asjaks või leiab sellest mingi keskme, mille abil Archimedese kombel kogu maakera paigast nihutada. Sama mõtteviis ilmneb sageli ka loodusest mõtlemisel: see on taandatud mõõdetavate asjade summaks. Kui tahta selle vastu protestida, siis saabki öelda, et maailm koosneb ennekõike ümbruskondadest. Ma räägin neist meelega mitmuses, valesti, et rõhutada selle elava ümbruse paljusid kihte ja taandamatust üheks kaardiks.

Häda on muidugi selles, et ümbrust kui ruumilist nähtust on raske hoomata ja eriti raske on seda teha planetaarses mõõtkavas. Seetõttu on sellest ka raske hoolida. Kunagi tegime koos arhitektide Mihkel Tüüri ja Rene Valneriga näituse nimega „Liginull“, mis uuris, kuidas peaks arhitektuuris kliima kuumendamisega päriselt tegelema. Alustasin sellega kaasnenud vestlusringe alati palvega paigutada kliima kuumendamine kümnepalliskaalale. Esimesel korral ütlesin, et kümme on tuumakatastroof ja üks on varbavalu. Siis juhtis arhitekt Raul Kalvo õigusega tähelepanu sellele, et see on halb vastandus: probleem on hoopis see, kuidas muuta kliima kuumendamine sama kehalähedaseks kui varbavalu, millest igaüks ju paratamatult hoolib.

Olen mõelnud nii, et globaalsed muutused on saanud alguse paljudest kohalikest paralleelsetest tegudest ja otsustest. Ka tagasi pööramine peaks toimuma samamoodi – kohalikult.

Ümbrused saavad olla igas mõõtkavas. Mingis mõttes on ka planeet üks kohalikkus. Paljud elavad just selles kohalikkuses ja oma vahetut ümbrust hoomavad vähem. Me ei saagi kõiki mõõtkavasid hoomata ja peame paratamatult valima. Planetaarne kohalikkus on selles mõttes küll vahetust ümbrusest erinev, et me ei taju oma mõju sellele. Kui kütid-korilased oma metsa tuksi keeravad, siis varsti tunnevad nad seda omal nahal. Planetaarse kohalikkuse puhul seda mõju ei hooma. Bruno Latour ongi küsinud, kuidas saaksime oma mõju planeedile muuta sama vahetult tajutavaks nagu seda on varbavalu. Ta väidab, et siin on oma roll kunstnikel ja loo­jutustajatel, kes oskavad tõlkida raskesti hoomatavaid nähtuseid tähenduslikuks inim­kogemuseks.

Muidu on mõjuahel nii pikk, et inimene ei oska midagi olukorra muutmiseks teha. Siin võiks pakkuda välja samme, mida igaüks teha saab. Selle asemel kiputakse ütlema, et üksikisikust ei sõltu midagi.

Ka mina olen vahel nii öelnud. Sest vahel minnakse siin teise äärmusse ja luuakse mulje, nagu piisakski üksikisikute panustest. Kui me „Liginulli“ näitust ette valmistades võrdlesime üksikisikute ja riigi süsinikujalajälgi, siis oli selge, et üksiksikud võivad ennast sodiks säästa, aga kui jätkatakse põlevkivienergiaga, mis on riigi otsus, siis on muutused üksnes kosmeetilised.

See ei tähenda, et üksikisiku tegudel ei oleks mõju. Muidu saaks ka rääkida, et väiksest Eestist ei sõltu midagi, väiksest Euroopast ei sõltu midagi, sest on Hiina jne. Muidugi sõltub. Kärdlas toimunud vestlusringis ütles Toomas Saal ilusasti, et iga oma teo mõju võiks kujutluses korrutada kaheksa miljardiga.

Seda kõike ongi raske hoomata: nii probleemi kui ka kogu mõjuahelat või võrgustikku. Veelgi raskem on siin hakata looma mustandlikku plaani või isegi raketist sellele. Praegu olemegi inimkonnana ülesande ees luua uus mustand. Sellises olukorras on riigil oma seniste protseduuridega raske toimetada, sest eeldatakse mõõdetavaid tulemusi, tahetakse aina kehtestada, garanteerida, kontrollida ja sertifitseerida. Aga kui tegelda selliste laiapõhjaliste nähtustega nagu kliima kuumendamine, siis tänaste tegude mõju võib avalduda alles mitmekümne aasta pärast. Siin ei saa olla mingit puhtandlikku terviklahendust, vaid rida võimalikke raketisi ja komplekt paljutõotavaid ideealgeid, mille abil ja kallal tuleb järk-järgult edasi töötada, ilma et soodne lõpptulemus oleks kaugeltki ette garanteeritud.

Kuidas käib mustandilik lähenemine kokku nõuetega teadustekstidele, mille kirjutamist oodatakse ka kunstiakadeemias?

Eriti ei käi kokku. Õieti, siin tuleks olla täpsem. Eks täppisteaduste tekstides on samuti mustandlikkust: seni, kuni mõni küsimus ei ole saanud (ajutiselt) rahuldavat vastust, on kõik tekstid mõeldud panusena jätkuvasse uurimisse. Aga isegi see ajutine panus on sageli sõnastatud kujule, mis muudab nähtused ruumist ja ajast sõltumatuks. Arhitekti (tegelikult ka tegevinseneri) projektid seevastu on paratamatult nendest sõltuvad. Eriti arhitekti puhul on kogu teadmine just selle sõltuvuse kohta. Kuigi paljud asjad arvutatakse siin insenere appi võttes ette ära, et õnnetusi vältida, ei ole lõpptulemus iial päris selline, nagu plaaniti, sest ümbruskonnad on selleks liiga keerulised ja mitmekesised.

Minu eelis võrreldes arhitektidega on, et mind õpetati humanitaarteaduste traditsioonis ja oskan üsna hästi selle traditsiooni teadustekste kirjutada. Suhe ümbruskondadesse on humanitaarteadustes tihti olemas, kuigi seda nimetatakse enamasti teisiti, näiteks kontekstiks või taustaks. Siiski, humanitaar ei pea, erinevalt arhitektist, ise midagi valmis tegema. Just selline valmistuslikkuse mõttes mustandlik seos ümbruskondadesse on see, mis mind aina enam huvitab ja millest tunnen teadmismaastikul puudust. Tahaksingi leiutada mõistestiku selle jaoks, et taolisest mustandlikkusest saaks argumenteeritult rääkida ja selle kasuks otsustada mõnikord, kui see tundub õige. Kõike ei ole võimalik ette arvutada. Et jõuda praeguses olukorras üldse kuhugi, peaks sündima palju vahemustandeid, raketislikumaid ja ka muidu otsingulisemaid tekste, üldse projekte, mis kukuvad mõtestatud viisil läbi. Ma oma ettekujutuses teengi uurimistööd selle nimel, et edaspidi saaks kirjutada palju mustandlikumaid töid.

Ma olen sellega seoses hõivanud enda tarvis ühe Arne Merilai sõna, nimelt pragmapoeetika. Temal tähendas see pragmaatika (st keelefilosoofia ühe haru) meetodite rakendamist poeetika peal. Mina tahaks sellest mõtelda hoopis teisiti: pragmapoeetika on selline tegevus, milles pragmaatilised kaalutlused on viljakas tasakaalus poeetilistega (või lausa nendest eraldamatud). Pragmaatika selles tähenduses viitab igasugusele pingekohtade lahendamisele, poeetika aga pingekohtade intrigeerivale võimendamisele. Pinge ei ole ju alati negatiivne: mängu võib ju ka määratleda kõige sellena, mis pakub pinget.

Mõned erialad on pigem ühe või teise pooluse poole kaldu. Aga arhitektuur ja veel terve rida muid erialasid vajavad head tasakaalu nende vahel. Niipea kui arhitektuuriprojekti puhul pragmaatika kannatab, algavad jamad. Aga jamad algavad ka siis, kui kannatab poeetika. Arhitektuur ongi pikka aega olnud skisofreenilises seisus, kus justkui peaks otsustama lõplikult ühe või teise kasuks. Pidevalt vaieldakse, kas teda peaks õpetama tehnikaülikoolis või kunstiakadeemias, ilma et endalt küsitaks, kas see pole ehk võltsvalik.

Kunagi oli meil selline partei nagu Mõõdukad, kahjuks enam ei ole. Mõõdukus võib tähendada tagasihoidlikkust, mis on meie ületarbivas ja -karjuvas maailmas samuti aina asjakohasemaks muutuv iseloomujoon. Aga see võiks viidata ka mõõdutundele. Ühelt poolt tähendab see oskust ära tunda seda, kui ollakse mingist olulisest piirist üle minemas. Teisalt on see oskus leida head mõõtu erinevate nähtuste ühendamisel. Pragmapoeetilised erialad, sealhulgas arhitektuur, ongi üdini sellise mõõdutundega seotud, alates juba otsusest, millal olla pragmaatilisem ja millal poeetilisem.

Taastamisökoloogia professor Aveliina Helm on rääkinud füüsikutest ja lüürikutest. Bioloogiat tulevad lisaks füüsikutele õppima ka need, kellel on loodusega armastussuhe, kes vaatlevad seda läbi lüürika. Reaalainete koorma all aga need lüürikud murduvad ja lähevad koolist ära. Nii vaadeldaksegi loodust pigem läbi füüsika, samas kui praegusel ajal on aina suurem tarvidus lüürikute järele. Selles võtmes võiks pragmapoeetika kõrval rääkida ka füsiolüürikast.

Tõepoolest, jällegi küsimus mõõdutundest. Mis puutub arhitektuuri, siis seda ei tehta ju pea kunagi üksi. Kui arhitektuur on pragmapoeetiline või füsiolüüriline või lürofüüsikaline, siis heas kollektiivis võivadki kokku saada ühelt poolt lüürikud ja füüsikud, nii et lürofüüsika sünnib koostöös, omavahelises mõõduotsimises. Need poolused ei pea olema ühes isikus koos. Siiski, mulle tundub, et minus on need poolused üsna eraldamatud. Näengi enda rolli just sellise puhastverd segaverelisena. See võimaldab mul teha nende pooluste vahel tõlketööd: sättida nii, et asjad oleks piisavalt poeetilised, et olla mõistetavad poeetikutele, ja piisavalt pragmaatilised, et olla mõistetavad pragmaatikutele. Ühtlasi unistan sellest, et Eestis oleks ka haridusmaastikul kasvukohti minusugustele puhastverd segaverelistele. Ühesõnaga, vaja oleks krantside kooli. Näiteks kunstiakadeemialgi on siiani see võimalus veel olemas, vaja ainult järje­kindlalt õiges suunas nügima hakata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht