Oluline on idee

Uus Rakvere töö- ja tehnoloogiakeskus on väikese jalajälje, kuid suure mõjuga maamärk. See toob kokku kõik põhikooliõpilased ja avab linnaruumi, mis on olnud seni suletud.

ANGEELIKA PÄRNA

Rakvere töö- ja tehnoloogiakeskus. Arhitekt Joel Kopli, sisearhitekt Kristel Jakobson. Ehitaja Revin Grupp, tellija Rakvere linnavalitsus. Arhitektuurivõistlus peeti 2019. aastal, hoone avati 2022. aasta suvel.

Kunsttükk on teha nii, et ühes arhitektuuriobjektis jooksevad tervikuks kokku mitmed aspektid: idee ja funktsionaalsus, kandekonstruktsioon ja siseruumi atmosfäär. Ühtpidi see maja jutustab ja annab juhtlõngu, teistpidi on lakooniline ja konstruktiivselt funktsionaalne. Puitkonstruktsioon ja terasvõrk on justkui tiined vihjetest, mida sealt hoonest leida võib.

Niimoodi võiks alustada novelli ühest majast, mis sai alguse mõttest koondada kõigi Rakvere koolide töö- ja tehnoloogiatunnid ühte majja. Olenemata sellest, millises põhikoolis õpilane käib, kulub käeline haridus nüüdisaegses keskuses ära kõigile. Otsus toetus Rakvere põhikoolivõrgu ümbermõtestamisele, sammud selles suunas olid juba tehtud.

Rakvere-suuruses linnas on praegu kolm linna põhikooli, mille ühiskasutuses on nüüd väärika Alar Kotli projekteeritud koolihoone lähedal väga stiilne nn töpahoone. Nimelt oli sobilik paik selle hoone paigutamiseks just endise Rakvere gümnaasiumi (nüüdse Vabaduse kooli) õuealal.

Juba 1960. aastal ehitati sellesse paika samalaadse funktsiooniga hoone. Tööõpetusmaja valge silikaatkivist fassaad ning suured garaažid selle kõrval mõjusid autobaasina. Nõukogude mentaliteet ja õppemeetodid on ammu muutunud, tuli järele aidata ka keskkond. Pealegi oli see hoone amortiseerunud ning oleks vajanud väga põhjalikku uuendamist.

Lenda, aga kärbitud tiibadega

Kuna Rakvere linnavalitsus sai toetust riigi põhikoolivõrgu korrastamise rahastusmeetmest, siis oli väga oluline ruutmeetritest kinni pidada: niipalju kui lammutatud hoones oli, niipalju võis ka uuesti ehitada. Oli selge, et ega ruumiga priisata pole: nappis lao- ja panipaigapinda. Selle tarvis otsustati alles jätta üks garaaž kompleksi kõrval. Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb öelda, et tants käis ümber aurukatla: garaažid külgnesid soojasõlmega, mis oli toitnud kogu koolikompleksi. Seega oli lähteülesandes kirjas, et soojasõlm jääb alles, üks garaaž tuleb säilitada laopinnana ning see kõik tuleb liita üheks tervik­mahuks. Põnev, kas pole?!

Linnaarhitektina ei saanud ma arhitektidele just öelda, et lennaku nii kõrgelt, kui tahavad: ankrud olid juba tugevalt kinnitatud. Arhitektuurivõistluse lähteülesandega oli ette nähtud kaks metallitööklassi, mis on omavahel ühendatavad, ning kaks puidutööklassi samadel tingimustel. Lisaks suur õppeköök, kus saaks korraga tegutseda mitu meeskonda, ning universaalne õppeklass, kus läbi viia nii teooriaõpet kui ka õmblus- või robootikatunde. Hoones peab olema võimalik vormitunnetust õpetada (savi voolida), milleks tuleb vastavasse ruumi paigaldada keraamikaahi. Ülejäänud ruumid on mõeldud põhifunktsioone teenindama. Vaja on puidumasinate ruumi, laoruume, töökoja poole avatud õpetajate ruumi, tualettruume ning mõnusa diivaniga fuajeed. Kõik peab paiknema ühel korrusel ning olema ülimalt kompaktne ning logistiliselt haaratav.

Minu hirm oli suur, et äkki ükski arhitekt ei viitsi sellest võistlusest osa võtta, sest tegemist on väga väikese mahuga, maja on täis seadmeid ning seisab pealegi veel ühe kooli õue peal. Selgus aga, et arhitekte käivitasid hoopis teised aspektid ja ülesanne oli ahvatlev. Kindlasti mängis rolli ka suhestumine ja dialoog Alar Kotli koolimajaga. Siinkohal tuleb mainida, et esimese ja kõige kaalukama plusspunkti sai Kuu arhitekti võidutöö „Töö Koda“ selle eest, et paiga funktsionaalsust nähti laiemalt. Nüüdsest saavad jalakäijad hoone juurde nii põhja- kui ka lõunapoolsest küljest. Oluline on see seepärast, et lapsed tulevad uude keskusesse erinevatest koolidest ja sihtpunktidest. Linnulennult jääb kõige kaugema koolimajani, kust tullakse, kilomeeter maad.

Väiksed, aga olulised detailid

Projekteerimine sujus ladusalt tänu tööõpetusõpetajale Martin Kingule, kes jälgis valvsa silmaga, et seadmete paiknemine, funktsionaalsus, kasutajamugavus ning hoone loogika oleksid paigas. Tema andis sisendi, mille ümber hakati pesa punuma. Lisaks ratsionaalsele skeemile pakkus arhitekt Joel Kopli välja ka ideid, kuidas avada maja ning pakkuda lapsevanematele võimalus aimu saada tööst ning sellest, mida nende võsukesed selles majas meisterdavad. Nimelt on hoone kogu promenaadipoolne osa klaasist nagu üks suur näitusepind, kus on võimalik eksponeerida töid, mis õpilased on teinud. Samuti on võimalik ilusal kevadpäeval, kui temperatuur lubab, minna otse köögist välja ja nautida valmis kokatud hõrgutisi välis­õhus. Need kõik on väikesed, aga olulised detailid.

Suurem plaan oli luua keskkond, kus on mugav, valge ning hubane. Kaudne põhjakaare valgus peegeldub hoone valgeks peitsitud puitpindadelt. Need puitpinnad on aga nendesamade konstruktiivsete ristkihtpuitpaneelide siseküljed, mis hoiavad hoonet üleval ja moodustavad ühtlasi ka siseviimistluse. Hoone sisemus ei nõudnud seega eraldi lahendust – kaks ühes. Rääkimata sellest, kui mõnus on hingata ja olla puidust ruumis. Keskkonna jalajäljest ei hakka ma siinjuures üldse rääkimagi. See teema kipub Eestis ikka olema vaid teoreetiline ning jääma paberile. Piduriks on kindlasti ka maksumus, mis ei ole teiste ehitusmaterjalidega võrreldes kõige soodsam. Eks tegime ka meie Rakvere linnavalitsuses väikese mõttepausi, kui ehitushind välja rehkendati. Muidugi leidsid koos hoonega lahenduse ka promenaad, välisvalgustus ja -mööbel, mis hinda kergitasid. Unustada ei saa ka alles jäetud garaaži renoveerimist. Soovisime tõmmata talle selga uue palitu, aga töö käigus selgus, et hoone oli rajatud ilma vundamendita ning olukord polnud kiita. Seega – tahad parimat, säilitad mingi osa ajaloost, aga välja kukub nagu alati. Võtsime sellegi garaaži maani maha ning alustasime nullist. Kogu ehitusprotsess sattus sügavasse COVID-19 aega: tarned venisid, mehed olid kordamööda haiged ning kõik kokku oli suhteliselt prognoosimatu. Ka hinnad aina kerkisid.

Sellises olukorras ei vahetata hobuseid, vaid üritatakse ikka üheskoos võiduka lõpuni minna. Tuli anda lisaaega, tuli välja käia lisasummasid, aga hoone sai valmis ja arhitekti idee on ellu viidud. Kindlasti on seal elemente, mille üle oleks võinud enne arutada, kui need paika pandi, aga nii see kipub avaliku sektori korraldatud hankes olema: ehitaja pakub välja analoogse lahenduse või toote, mis pole nagu päris analoog. See kõik on aga tühine rahastaja arvamuse valguses, et poleks pidanud pikendama lepingut või oleks pidanud nõudma trahvi. Kontrollijad elaksid justkui mingis teises maailmas kui ülejäänud maailm. Rääkimata sellest, et linna panus oli selle keskuse ehitamise juures mitu korda suurem, kui meede nõudis.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Rakvere-suurune linn on astunud väga pika ja kindla sammu. Tööõpetusmaja valmimisel olid olulised kõik etapid. Alustada tuli otsusest, et lapsed hakkavad kokku käima ühte hoonesse, kus on korralikud töövahendid ning hea keskkond õppimiseks. Igale koolile eraldi sellise võimaluse loomine oleks olnud väga kulukas: vaja oleks olnud ruumi ja häid seadmeid. Teiseks saab õnnestumiseks pidada, et arhitektuurilahenduse leidmiseks korraldati võistlus. Avalikus sektoris ei ole see nii iseenesestmõistetav, sest raha napib alati ning seetõttu tahetakse ju igas etapis kokku hoida. Ikka veel ei osata hinnata arhitektuurikonkursi potentsiaali. Kolmandaks oli oluline otsus teha hoone ristkihtpuitpaneelidest, mis peegeldavad materjali, millega hoones töötatakse, rääkimata sellest, et keskkonna jalajälg on taastuvate materjalide puhul palju väiksem. Mina olen tänulik kõigile asjaosalistele tehtud otsuste ja lahenduste eest! Idee on põhiline!

Angeelika Pärna on Rakvere linna­arhitekt.