Tavatu katusealune

Meie hinge vaevas, kas Kadrioru elanikud võtavad paiga omaks. Nägime selgelt, et meie unistus oli olnud ka paljude teiste unistus.

MAARJA VAINO

Lugemispaviljon „Valge leht“. Arhitektid Jaan Tiidemann ja Jarmo Vaik. Konstruktor Viljar Sepp. Ehitajad Margo Lill, Kalev Kaal, Mihkel Kivi, Holger Kangro ja Allan Gruno. Idee algataja Tallinna kirjanduskeskus. Tellija Tallinna kesklinna valitsus. Avati 2020. aastal.

2017. aasta augustis seisime Kairi Tilgaga Koidula ja Faehlmanni tänava ristmikku ühendavas metsatukas ja mõtlesime, kuidas kasutada see metsistunud ala ära peagi saabuval esimesel Kirjandus­tänava festivalil. Toona tõmbasime puude vahele traadid ning riputasime sinna leedtäpikestega valgustatud raamatud, et muidu õnnetuna mõjuv festivalitänava algusots oleks kirjanduslikum ja veetlevam.

Õhtusel ajal oligi valgustäppidega raamatupadrik omajagu lummav ning inimesed astusid hea meelega kõnniteelt metsatukka, et vaadata, miks raamatud seal jaaniusside kombel helendavad. Kuna selle katsetuse vastuvõtt oli innustav, hakkasime uurima, kas sellest siinsete elanike hulgas pisut asotsiaalse kuulsusega nurgast ei võiks saada väike köitev kirjanduspark. Mõte sai idanema pandud ja mõnda aega ta lihtsalt idaneski. Kuidagi ei tekkinud selget visiooni, mis seal siis täpsemalt olla võiks. Kas looduslikus keskkonnas mõned pingid ja väikesed raamatu­kapid? Või ehk kirjandusteostest inspireeritud looduslikud elemendid, nagu Kalevipoja „heidetud“ kivi, millel istudes lugeda vms? Ükski mõte ei tundunud see päris õige ega hästi teostatav. Nii liikus esialgu asi edasi ainult niipalju, et haljasalal kasvavad puud vaadati üle ning võeti maha mõned ohtlikuks muutunud isendid. Õnneks jäi paras hulk puid ka alles, nii et kirjanduspargi mõte võis edasi idaneda.

2019. aastal võttis toonane Tallinna kesklinna vanem Vladimir Svet meie sõnal lõpuks sabast ning tekkis mõte sisustada raamatupark lugemispaviljoniga, millega koos saaks korrastada ka haljasala piirdeaia ning luua Koidula ja Faehlmanni tänavat jalakäijate jaoks ühendav otsetee läbi pargi. Jätkuvalt oli eesmärgiks, et väljanägemiselt poleks tegemist tavalise puhkeala, vaid raamatute ja kirjandusega seotud paigaga. See sisend sai antud arhitektidele ja nii sündiski Jaan Tiidemanni ning Jarmo Vaigu projekt „Valge leht“. Meile mõte meeldis, sest valge leht on ühtaegu inspireeriv ja painav igale kirjanikule, seega igati kirjanduslik sümbol. Samuti tähistab see millegi uue algust: ikka ja jälle alustab keegi oma elus uut lehekülge. Nii sai ka Kadriorus alustada puhtalt lehelt ühe uut tüüpi nähtusega meie avalikus ruumis, milleks oli väliraamaturiiul katusealuse, mugavate toolide ning pidulikkust lisavate klaasist seintega.

Hirmud ja rõõmud

Lugemispaviljon avati pidulikult 2020. aasta Kirjandustänava festivalil. Sellega koos korrastati piirdeaed, haljastati ala ning materjalina kasutati ära eelmise aasta Raekoja platsil olnud jõulukuusk, mille tüvest saeti teeraja lauad ja lugemispaviljonialune terrass.

Millised olid meie peamised hirmud uue lugemisnurgaga seoses? Esimene oli seotud raamatutega. Kas need peavad aasta ringi õues meie kliimas vastu? Kindlasti ei soovinud me, et avalikku ruumi hakkavad kaunistama niiskusest krussi tõmbunud kaantega ja peaaegu et silmanähtavalt lõdisevad raamatud. Õnneks osutus see mure asjatuks, kuna avatud paviljonist käib piisavalt tuul läbi ning liigset niiskust raamatute vahele ei tekigi. Muidugi tuleb käia regulaarselt olukorda kontrollimas ja niiskemal ajal mõned õrnemad köited siiski tuppa varjule viia, kuid üldiselt näivad ka siinsed raamatud olevat kohanenud sellega, et meil on pidevalt halb suusailm.

Teine mure oli turvalisus. Lugemispaviljoni probleem on veel praegugi seik, et see ei ole pimedal ajal valgustatud. Asi ootab Faehlmanni tänavavalgustuse projekti taga ning asendusena on pimedamal ajal paviljoni valgustanud valgusketid kas puude ümber või lugemispaviljoni küljes.

Kas sellest aga piisab, et ära hoida paviljoni klaasile sodimist, sinna prügi tassi­mist või seal olengute korraldamist – võib-olla isegi paviljoni magamis­kohana kasutamist vms? Siiani tuleb selles osas olla tänulik. Üksikutel kordadel on tulnud ära korjata mõned õllepurgid, üldiselt on koht jäänud rahulike ja intelligentsete inimeste pärusmaaks.

Kolmas küsimus, mis meie hinge vaevas, oli see, kas Kadrioru elanikud paiga omaks võtavad. Olime küll hoiuraamatukoguga kokku leppinud, et saame tuua sealt paviljoni lugemis­kraami, kuid olulisem oli meie silmis muu. Lootus, et avalikest raamaturiiulitest saab kohalike jaoks loomulik raamatuvahetuspaik: tood kodust selle, mida ise enam ei plaani lugeda, ja võtad kaasa midagi, mis kohapeal lapates huvi hakkas pakkuma. Kui nägime, millise innuga inimesed lugemispaviljonis käivad, eriti vanemad ja vanavanemad oma lastega, läksime kohe väga rõõmsaks. Selgus, et meie unistus oli olnud ka paljude teiste unistus. Eriti tore oli üks vanaema, keda kohtasin kord lugemispaviljonis olukorda üle vaadates. Ta ütles, et käib oma lapselapsega tihti Kadriorus jalutamas ja esimese asjana tahab laps tulla alati siia raamatuid vaatama. Tegi südame soojaks küll! See oligi ju meie mõte: tuua inimesi raamatute ja lugemise juurde, hoida kirjandus silma all ning luua võimalus kas või hetkeks astuda kiirustavast argipäevast välja, et natuke raamatutega koos mediteerida. Ning tõepoolest, seda võimalust kasutatakse. Kuna minu töökoht on kohe lugemispaviljonist üle tee, siis näen seal toimuvat peaaegu iga päev. Ning harva on hetki, mil paviljon on tühi. Sagedamini tuleb ette, et peame raamaturiiuleid täiendama uute teostega, sest lugemishimulised toredad inimesed on raamatud oma koju kaasa viinud.

Muidugi toob tihe kasutus kaasa omad mured. Istumiseks mõeldud ribidega toolid ei pea sageli koormusele vastu, ribid purunevad ja uusi peab tükk aega ootama, kuna need tuleb tellida. Näib siiski, et kui mõnda aega ongi pisut ebamugavam istuda, ei vähenda see paviljoni kasutamist kuigivõrd.

Ühtlasi avastasime kiiresti, et lugemis­paviljonist on saanud armastatud paik intervjuude ja fotosessioonide tarvis. Meile teadaolevalt on seal peetud ka üks pulmadega seotud piknik ning teisi toredaid kohtumisi. Kahtlemata annab selleks innustust paviljoni esteetiline ja kutsuv disain, mis muudab olemise seal ühtaegu hubaseks ja kergeks. Suured puud loovad eraldatuse tunde, ent klaasseinad võimaldavad ümbritsevaga pidevalt kontaktis olla. Suvisel ja soojal ajal käivad inimesed seal lihtsalt istumas, sest see on mõnus paik. Midagi enamat ühelt avaliku ruumi objektilt oleks ju patt soovidagi.

Kirjandustänav

Meie plaanid aga ei piirdu ainult lugemisnurgaga. Loodame, et sellest saab üks oluline maamärk meie kavandataval kirjandustänaval, mis saab alguse Koidula tänava ja Faehlmanni tänava ristmikust ning kus asub ka lugemispaviljon. Kirjandustänav jätkab mõtet, mida alustasime lugemisnurgaga: tuua tänavaruumi kirjandusega seotud elemente ja teadmisi, hoida raamatuid silme all ning tuua tekstikatketega tänaval liikuja ellu uusi mõtteid ja loodetavasti vahel ka muige suule. Kas mõne aasta pärast on põhjust siinsamas Sirbi veergudel kirjutada ka värskelt valminud kirjandustänavast, selgub edaspidi. Seniks rõõmustame selle üle, et linnaruum on igal juhul saanud lugemispaviljoni, ühe kultuurikihistust lisava objekti tõttu intelligentsemaks, kodusemaks ja ilusamaks.