Toetav ruumikunst

Arhitektide uurimisrühm 1 + X katsetab, kuidas siduda põhust ehitamise traditsioon moodsate tehases tootmise võimalustega.

MERLE KARRO-KALBERG

Arhitektuuris otsitakse praegu viise, kuidas ehitussektorit tugevdada ja heitmete hulka vähendada. Üks võimalus on taas au sisse tõsta traditsioonilised ehitusvõtted. Näiteks põhust ehitamine. Selge on see, et käsitsi ja põlve otsas ehitamine on aeganõudev. Ehitustööstuses ei anna see märkimisväärset säästu. Kuidas aga siduda traditsioonid ja moodsad tehases tootmise võimalused? Seda uurib kunstiakadeemia rüppe loodud uurimisrühm 1 + X. Rühma kuuluvad arhitektid Triinu Amboja, Aneth Traumann, Roosmarii Kukk, Valerii Krinberg, Liispet Viira ja inseneriharidusega Rasmus Meema.

Töötatakse välja mustermaja ehitussüsteemi. See tähendab põhupaneelidest tehases toodetavaid mooduleid, mida saab paindlikult kokku panna eri tüüpi hooneteks. Tehases tootmine hoiab ehituskulud madalamal, põhu laialdane kasutamine vähendab kõvasti ehitamise CO₂ jalajälge. Süsteemi on katsetatud Ukraina peremajade tüüp­lahenduse arhitektuurivõistlusel. Tallinna Euroopa rohelise pealinna programmis korraldatud võistlusel „Rohejälg“ tunnustati uurimisrühma ideed „Kama“ III preemiaga.

Uurimisrühma nimi 1 + X tähistab valemit, mille järgi ruumi luuakse. 1 tähistab valmis n-ö tarka moodulit, mis on hoone süda, kus asuvad tehnosüsteemid. Selle ümber saab välja töötatud elementidest luua määramata hulga ruumikombinatsioone, mida tähistab antud valemis X. Hoone projekteerimise süsteem on alati sama, kuid tulemusi lugematu hulk.

Suve hakul sai 1 + X uurimisrühm majandus-​ ja kommunikatsiooniministeeriumi, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) ja Kredexi ühiselt välja antava insenerivaldkonna arendusprojekti toetuse. Kuhu selle toel soovitakse välja jõuda, räägivad lähemalt uurimisrühma liikmed Roosmarii Kukk ja Aneth Traumann.

Uurimisrühm 1 + X on värske ettevõtmine. Ühismeediast leian eelmise aasta novembris tehtud foto, kus rõõmustate 48 tundi kestva intensiivse koosloomise maratoni (Garage48 makeathron) võidu üle. Sellele järgnes Negavati konkursist osavõtmine. Olete alustanud justkui iduettevõtte tasandil. Kuidas te uurimisrühmana kokku saite?

Roosmarii Kukk: Uurimisrühm sündis kunstiakadeemias. Arhitektuuritudengitele korraldati kursus, kus räägiti mustersüsteemide projekteerimisest. Aine läbimiseks osalesime Garage48 makeathronil „Puidu tulevik“. Seal liitus meiega TTÜ inseneritudeng Rasmus Meema, kes toetas meid insenertehniliselt. Seal arendasime välja põhupaneelide mustersüsteemi 1 + X. Suve hakul alustasime EASi toetusel teadus-arendusprojektiga, mille najal saame 15 kuud mustersüsteemiga edasi tegeleda.

Millega te täpsemalt tegelete? Uurimisrühma veebisaidil on kirjas märksõnad „ökoloogiline ehitus“, „innovatsioon“ ja „jätkusuutlikkus“.

Aneth Traumann: Töötame välja mustersüsteemi, mis põhineb põhu kui ehitusmaterjali kasutamisel. Mustersüsteemi väljatöötamine on alus masstootmisele, mis omakorda lihtsustab ehitamist ja vähendab jääkide tekkimist. Põhk on hea looduslik materjal, mis toetab ja hoiab tervist palju paremini kui praegu laialdaselt kasutusel olevad keemiliselt töödeldud materjalid.

Tegutseme kolmes suunas. Esiteks loome modulaarse säästliku ehitusviisi. Vajalikud elemendid toodetakse tehases ette. Loodame lõpuks välja töötada platvormi, mis aitab soovijatel ise hõlpsalt hoone projekti koostada ja vajalikud ruumid komplekteerida. Selleks tuleb kombineerida nüüdisaegseid ja traditsioonilisi ehitusvõtteid. Teiseks peame ümber mõtestama ka praeguse eluruumide vajadused, küsima, milliseid ruume meil üldse vaja on, kui suured need peaksid olema, kuidas elukeskkond toetab tervist ning säästab looduskeskkonda. Kolmandaks eeldab eelmainitud lahenduste väljatöötamine ka teistmoodi projekteerimist. Kui tavapäraselt täidab iga valdkonna esindaja projektis oma väikese töölõigu, siis selleks et jõuaksime tehases toodetavate põhumoodulitest majadeni, peavad kõik tegutsema koos. Insenerid ja arhitektid istuvad koos laua taga, sest looduslikest materjalidest ehitamine pole standardne, aja jooksul on kaduma läinud teadmised, kuidas põhku ehitusmaterjalina kasutada.

Kuhu te arendusprotsessis jõudnud olete? Milliseid lahendusi olete juba katsetanud?

Kukk: Töötame paralleelselt kolme lahendusega ja katsetame, kuidas neid mustersüsteemi paigutada. Üks lahendus on moodulipõhine, mis tähendab, et elemendid toodetakse suuresti tehases valmis. Teine on põhupaneelidega lahendus. Kolmas on kõige traditsioonilisem: ehitamiseks kasutatakse põhupakke. Ehitusviiside paremaks mõistmiseks oleme käinud ka koolitustel, kus räägitakse ja näidatakse, kuidas praegu põhust ehitatakse.

Kui palju on Eestis selliseid tehaseid, kus tahetakse põhust moodulite tootmine ette võtta?

Kukk: Puitpaneelide tootjaid on juba praegu omajagu, Eesti on selles valdkonnas eksportiv riik. Põhuehitus on veel alles lapsekingades. Oleme rääkinud mitme tootjaga, kes on teemast huvitatud, kuid arhitektidena huvitab meid rohkem see, millist ruumi mustersüsteemis luua saab.

Traumann: Turul tegutsevad väikesed ettevõtted, kes pakuvad põhumaja ehitamise teenust nagu rätsepaülikonnana õmblemist. Põhust ehitamine ei ole enam laialt levinud, seega ei saa me väita, et nõudlust on palju, ometi näeme, et huvi kasvab. Meie eesmärk on teadmisi levitada ja põhuehitust lihtsustada, et luua kliendibaas tulevastele põhupaneelide tootjatele.

Lubate uurimisrühma veebisaidil leida innovaatilisi viise põhu kasutamiseks ehitusel. Milles see innovatsioon seisneb?

Traumann: Ei saa öelda, et põhust ehitamine oleks innovaatiline ja uuenduslik. See on täiesti traditsiooniline, põhust on ehitatud aastasadu. Püüame ehitusse tagasi tuua seda, mis kunagi toimis. Ehitusvõtted on läinud nii keeruliseks, kasutatakse elemente, mis mõjutavad inimeste tervist. Innovatsioon seisneb praegusel juhul ehk selles, et naaseme lihtsama ehitamise poole. Innovatsioon on ka see, kui ehitame keskkonnateadlikumalt, maakera, mida meil on ainult üks, koormamata.

Mil määral saaks teie süsteemi kasutada ka avalike hoonete projekteerimisel ja ehitamisel?

Kukk: Olemegi alustanud natuke kaugemalt, mitte eramutest. Juba Garage48 makeathronil töötasime välja Ukraina SOS lasteküla tüüphoone. Selle ruumilahendus on pisut teistsugune kui tavaeramul. Põhupaneelide ja mustersüsteemi suur eelis on ehitamise aeg. Ehitusplatsil saab hoone kiiresti ja hõlpsa vaevaga püsti panna. Kõige tõhusamaks osutub selline ehitusviis kriiside ajal, mil on vaja kiiresti reageerida ja ehitada.

Traumann: Ainult eramajadele keskendumine ei anna lühikese ajaga seda säästu ja efekti, mida soovime. Niisiis, pole meil muud võimalust kui ehitada põhust ka avalikke hooneid.

Millised on peale teadlikkuse vähesuse takistused, mis seavad praegu põhuehitusele piirid? Te olete välja toonud näiteks tuleohutuse teema.

Traumann: Siin tuleb peatuda Eestis kehtivatel regulatsioonidel. Kitsaskohad on samad mis puidust ehitamisel. Miks pole meil võimalik ehitada puidust kortermaja? Meil kehtivad tuleohutus­nõuded ei luba seda. Me ei näe seda siiski kui takistust, pigem kui võimalust, mida tuleb uurida. Ökoloogilise ehituse valdkonnas on väga palju uurimata, küsimata, läbi kirjutamata.

Kukk: Eestis kehtivad tuleohutuse nõuded, mis ei võta arvesse põhust ehitamist, see teema on meil reguleerimata.

Milliste riikide poole tuleks ökoloogilise ehitamises osas eeskuju otsimisel vaadata?

Kukk: Prantsusmaa, Saksamaa, Austria. Prantsusmaal asub Euroopa vanim põhumaja. Põhu kasutamise võimalusi on väga palju.

Traumann: Seal on puit ja põhk palju tavalisemad ehitusmaterjalid kui meil. Alati küsitakse, kas betooni asemel oleks võimalik ehitada taastuvatest materjalidest. On ka ettevõtjaid, kes põhku tööstuslikus koguses toodavad.

Kuivõrd jagub meil põhuehituseks põhku? Tihti kipub olema nii, et kui mõni asi on pikalt olnud varjusurmas, siis puuduvad ka võrgustikud ja tarneahelad.

Traumann: Kõik oleneb ilmast. Sel aastal ei olnud hea põhuaasta, oli väga märg ja see avaldus kohe ka põhu kättesaadavuses. Kui see kõrvale jätta, siis on olemas võimalus öelda põllumeestele, kui palju ja mis suuruses põhupakke soovitakse. See muidugi eeldab aasta jagu ette planeerimist. Kõik on väga personaalne. Me ei pea küll alustama nullist, kuid üks osa meie tööst on ka võrgustike loomine ja tugevdamine.

Kukk: Mõistlik on see, et ehituseks vajamineva põhu saab planeeritava hoone vahetust ümbrusest. Pole ju mõtet põhku mitmesaja kilomeetri kauguselt vedada.

On arhitekte, kes ütlevad, et arhitektuuri olemus on ruumikunst, kõik muud teemad – ökoloogiline ehitus, energiamärgis, materjalide ringlus jms – ei muuda midagi. Kuivõrd tegelete arhitektuuri kui ruumikunstiga?

Traumann: Seda arhitektuuri, mida need arhitektid, kes nii ütlevad, silmas peavad, ehitatakse oma nime kirja saamiseks, monumendi püstitamiseks. Meie lähtekoht on siiski keskkond ja inimeste vajadused ning sellest tulenevalt tahame luua toetavat ehituskunsti. Me oleme arhitektid ja loomulikult on ruumikunst oluline, kuid see pole ainuke, mis määrab. Peame mõtlema, palju meil ruumi vaja on, kui palju on jagatavat ruumi ja milleks seda kasutatakse. Ökoloogilise ehitusega saab inimesed kokku tuua, luua kogukondi.

Keskkonnasäästlikul ehitamisel on omad konksud. Näiteks tehnoloogilise poole peal. Oleme põhjalikult uurinud võimalusi toota elektrit taastuvatest allikatest ja puhastada hoones kasutamiseks vihmavett. Me pole sinisilmsed ning mõistame, et neid süsteeme on mõistlik välja ehitada ja kasutada suuremal mõõtkaval, sest väiksemates projektides ei tasu need keerulised tehnoloogiad üldjuhul ära.

Suve hakul saadud uurimistoetusega võite tegutseda 15 kuud. Kuhu te selle ajaga jõuda soovite?

Kukk: Suvel uurisime, mis selles vallas siinmail üldse toimub, mis on tehtud, millised on kitsaskohad, kuhu edasi liikuda. Septembris alustasime eskiiside visandamisega. Nagu eelnevalt mainitud, on neid praegu töös kolm. 15 kuu pärast tahame jõuda eelprojekti staadiumisse. Kas kõigi kolme lahendusega, ainult ühe või mõne kombineeritud variandiga, seda ei oska praegu ennustada.

Traumann: Septembrist märtsini arutame intensiivselt lahendusi koos inseneride ja teiste spetsialistidega. Suvel plaanime linnaruumi luua installatsiooni, millega toome põhust ehitamise teema avalikkuse ette. Mis installatsioon see olema saab, selgub peagi edasise uurimistöö käigus.