Töökoht linnaruumis

Esialgne koroonast tagant tõugatud kaugtöövaimustus on nüüdseks mõõdukalt taandunud. Kõiki inimesi, kel seesugune võimalus on, ei pea sundima kodukontorisse.

Mona Lassmann, Tauri Tuvikene

Arutelu teemal, kas kaugtöö jääb või kaob, näib tõstatuvat iga kord, kui mõni suurem ettevõte, näiteks hiljuti Bolt, võtab selle kohta seisukoha. Kokku­leppele selle poleemilise töövormi saatuse osas aga ei jõuta, sest kõik taandub lõpuks konkreetsele tööandjale ning töötajale: mängu tulevad poolte isiku­omadused, veendumused ning oma­vaheline usaldus ja suhtlus.

Igal juhul on kaug- ja hübriidtöö osa nii praegu kui ka tulevikus sedavõrd kaalukas, et selle mõju pole põhjust alahinnata. Eesti Panga 2021. aasta tööturu ülevaade kinnitab, et kaugtöö osakaal Eestis tõusis 2020. aasta jooksul 24 protsendini, ületades sellega Euroopa keskmise. Samuti on suurem osa Eesti elanikest elu jooksul vähemalt korra kaugtööd teinud. Ka Gallupi 2023. aasta uuringu kohaselt on hübriidtöö (osa ajast kontoris, osa kodus) töötajate hulgas kõige eelistatum töövorm ning pole samuti pikas perspektiivis kuhugi kadumas.

Kaugtöö hoogustumise tõttu COVID-19 leviku esimestel aastatel (lisatõuke andis ka sidevahendite areng) arvati optimistlikult, et lõpeb pendelrände tõttu õhku paiskuvatest heitgaasidest tulenev saastamine, kaovad liiklusummikud ning jääb ära tohutu ajakulu, mida nõuab töö ja kodu vahet sõitmine. Praegu võib siiski endiselt olla tunnistajaks, et iga päev vuravad keskuste ja linnaserva vahel autod ning kuhugi pole kadunud ei ummikud ega liiklusmüra. Seega on kaugtöötajaid keskkonna mõjutamiseks siiski liiga vähe. Inimeste igapäevase pendeldamise tingivad mitmed tegurid.

Nagu on siinses rubriigis kirjeldanud Kaarel Tarand, seisneb kodu­kontori unelm mõningate variatsioonidega selles, et kaugtöötaja saaks astuda koduuksest otse murule, ümberringi oleks puhas loodus, porgandipeenar ja lilleaed, aiamaa, kus lapsed turvaliselt mürgeldada saavad, ja nõnda edasi. Kuna keset pealinna jääb tihti elupinnal sellistest hüvedest vajaka, peaks puudujäägi kompenseerima linnaruum.

Siinkohal tuleb mängu ka piirkonna eripära. Lasnamäe kaugtöötajal, kes elab pisikeses korteris, on vaja näiteks sportimisvõimalusi, milleks võiks sobida mõni lähikonna kena roheline puhkeala. Viimsi aedlinna piirkonnas võib kaugtöötaja küll nautida rohelust, ent tunda puudust mõnest ühis­kontorist, kus saaks ilma koduste segajateta tööle keskenduda või koosolekut pidada. Nii või teisiti tekib vajadus oma isiklikku eluruumi selle piiratuse tõttu linnaruumi laiendada. Pendelränne võib küll ära jääda, kuid kaug- ja hübriidtöötaja kodu­ümbruse avaliku ruumi üheülbalisuse tõttu tuleb tal muude igapäevaste vajaduste (poeskäik, hobid jne) tarbeks ikkagi pikem teekond ette võtta.

Ka teenused tuleks detsentraliseerida ja koondada need just heade ühendusvõimalustega keskustesse. Kui linna eri piirkondadesse uued tõmbekeskused luua, poleks inimestel teenuste kehva kättesaadavuse pärast enam vaja autot kasutada, nagu see on seni olnud. Nõmme, Mustamäe või Lasnamäe keskus annaks kaug- ja hübriidtöötajale ka võimaluse kodust välja saada.

Väikesed sammudki võivad anda efekti. Kui 25% töötajatest teeks nädalas vaid ühe kodukontoripäeva, väheneks aastane pendelrände tulemusel tekkinud CO² koguhulk 5% võrra. Kui kasvab nii toimivate inimeste arv või saab rohkem päevi sel moel töötada, võib oodata ka CO² vähenemist, kui ainult ülejäänud käigud autokasutust ei eelda.

Kaug- ja hübriidtöös nähakse ka võimalust haavatavate gruppide tööturule juurdepääsu parandada, suurendada nende iseseisvust ja tagada hakkamasaamine, teha nende elu säärase töö­vormiga lihtsamaks. Mündi teine pool on aga sotsiaalne isoleeritus. See on probleem nii kaugtöötajatele kui ka eakatele, tervise­murega inimestele või väikelastega koju jäänud vanematele. Kui kodust välja ei saa, jääb ära ka töökaaslastega loodav side. Jällegi lahendaks olukorra läbimõeldud linnaplaneerimine, tagades võimaluse töötada või vaba aega veeta peale kodu ka kohvikus, raamatu­kogus või muudes avalikes asutustes. Ka ühiskontorid aitavad kaasa töötavate inimeste suhtlusele ja uute tutvuste tekkimisele, kui iga päev kontoris ei käida. Seesugused nõrgad sotsiaalsed sidemed, kui lähtuda sotsioloog Robert Putnami ja teiste kogukonnasidemete uurijate käsitlustest, on äärmiselt olulised edukuse ja ühiskonnas toimetuleku vaatepunktist. Samuti on leevendavat potentsiaali koosviibimist ja suhtlemist soodustaval avalikul ruumil, kus võiks teha ka (tasuta) ühis- ja kultuuriüritusi. Linnaruumi elavdamine ja tihendamine loob võimalusi sotsiaalselt sidusama kogukonna tekkeks, väikeäride õitseng turgutab aga majandust.

Selge see, et esialgne kaugtöö­vaimustus, mida tõukas tagant koroonaaegne sundus, on mõõdukalt taandunud ja kõiki inimesi, kel see võimalus on, ei pea siiski sundima kodukontorisse. Mõne ettevõtte poliitikale vaatamata pole kaug- ja hübriidtöö siiski ühe töövormina kuskile kadunud ning just hübriidtööd peetakse sageli parimaks töövormiks. Mõistlike linnaplaneerimise strateegiate kombineerimisel võiks sellest saada üks astmelaudu kaasavama ning terviklikuma linnaruumi kujundamisel.

Mitmed kaugtöötajate vajadused kattuvad strateegias „Tallinn 2035“ mainituga ning on selge, et kaug- ja hübriidtöötajaid toetava linnaplaneerimise korral ei jää kellelgi hüvesid vähemaks, vaid sidusast ja sõbralikust linnaruumist võidavad nii need, kes tööl kohal käivad, kui ka need, kel seda vajadust (või kohati ehk võimalustki) ei ole.

Lisalugemist:

Anna Aidla, Helen Poltimäe, Kärt Rõigas, Eneli Kindsiko ja Els Maria Metsmaa, Physical and social isolation in various places of work. – Journal of Corporate Real Estate 2023, 25(4).

Arengustrateegia „Tallinn 2035“

Lisa Büttner ja Anna Breitkreuz, Arbeiten nach Corona. AMS Forschungsnetzwerk 2020.

Kats Kivistik, Mart Veliste, Kristiina Toomik, Kirill Jurkov ja Maria Khrapunenko. Välisriikide kaugtööpraktika ja selle Eestis rakendamise analüüs. Balti Uuringute Instituut 2022.

Nadežda Krasilnikova, Re-thinking the role of municipalities in mobility transitions. – Cities 2024, 145.

Rait Piir, Eksperdid: kaugtöö taandub, kuid kontori roll on jäädavalt muutunud. – ERR 1. XI 2024.

Kadri Sildmets, Kaugtööst on saamas minevik? – Ärileht 17. X 2024.

Kaarel Tarand, Ideoloogia teeb voodist töökoha. – Sirp 15. III 2024.

Matthew Zenkteler, Sebastien Darchen, Iderlina Mateo-Babiano ja Bernard Baffour. Home-based work in cities. – Futures 2022, 135.

Ben Wigert, Jim Harter, ja Sangeeta Agrawal. The Future of the Office Has Arrived. – Gallup 9. X 2023.