Töötan kuskil

Mida rohkem tehakse tööd arvutis, seda keerulisemaks läheb linnas kodu ja töökoha funktsiooni määratlemine.

ÜLAR MARK

Kodukontor kõlab uue nähtusena, aga on tegelikult unustatud vana. Inimese loomulik eluviis on tähendanud töötamist elukoha lähedal. Töö ja kodu vahel pendeldamine on väga värske tegevus. Alles paarisaja aasta tagune tööstusrevolutsioon tekitas olukorra, kus tootmine ja elukoht asusid eri kohtades. Senimaani töötasid talupidajad ja käsitöölised seal, kus elasid – lihtne. Väljaspool kodu tegid tööd kaupmehed, millegipärast kutsuti neid proovireisijateks. Mäletan, kuidas lapsena imestasin, kui kuulsin vana­vana­emalt, et tema ei olnud 40. eluaastaks oma Lõuna-Eesti talust Tartussegi jõudnud. Selleks pidi olema tõeliselt mõjuv põhjus, et võtta tööhobune, rakendada ta vankri ette ja sõita kaks päeva sinna ja kaks päeva tagasi. Puhas aja ja ressursi raiskamine. Ei olnud mammal ju arvutit, et vankris loksudes ka pakilised tööasjad kenasti korda ajada.

Kui tööstusrevolutsioon tõi endaga kaasa töö ja elukoha lahknemise, siis sisepõlemismootori tulekuga moondusid linnad täielikult. Linnade planeerimine tähendas transpordivõrgustikku ja värvilisi laike kaardil: tööstuse hall, elu kollane, teede-tänavate must, äride punane, avalike hoonete sinine, rohealade roheline, hariduse ja kultuuri lilla või tumepunane. Tänaseks on pilt õige kirju, elu ja äri funktsiooni väljendamiseks kaardil otsitakse lahendusi triipudest ja punktiväljadest.

Kogu linnaruumi kaart on kärisenud viimase 20 aastaga. Täpset funktsiooni määrata on võimatu: tehas võib paikneda kortermaja keldris, bürood ja majutusasutused on sageli segamini korteritega. Linnade muutustele reageerimiseks on hoopis olulisem hoone laius ja kõrgus. Ideaalis ei tuleks hoonet lammutada, vaid ümberehitamisel peaks samasse karkassi sobituma nii parkla, kontor kui ka eluruum.

Mida rohkem tehakse tööd arvutis, seda keerulisemaks läheb linnas kodu ja töökoha funktsiooni määratlemine. Kontorites leiutatakse võimalusi kodu toomiseks tööruumidesse, kodus leiutame omakorda viise, kuidas töö tuua koju. Pärast suuremat viirusepuhangut on läbitud murdepunkt ettevõtete arusaamises füüsilise kontakti vajadusest. Nii nagu mina poleks kunagi osanud ette näha, et inimestel on klaasist telefonid, ei näinud ma ka ette seda, et saab pidada veebikoosolekuid. Filmid nagu „2001: kosmoseodüsseia“ olid lihtsalt ulme.

Rahvusvahelised ettevõtted vähendavad kontoriruume ja leiutavad viise, kuidas kodukontoris töötajad ei kaotaks tiimitunnet. Näiteks on kokku lepitud, et kõik võivad töötada mis tahes maailma otsas, aga igas kvartalis tuleb kümneks päevaks koguneda peakontori ruumidesse. See tähendab omakorda, et see kümme päeva koos veedetud aega on rohkem suvepäevade planeerimine kui tavaline kontoritöö.

Selliseks suhtluseks pole aga üldse vaja tavalisi kontoriruume, vaid seminari­keskkonda, mitte muidugi hotellide anonüümseid konverentsiruume, vaid põnevat keskkonda. Ikka igas kvartalis uues kohas, et pakkuda elamust. Nii on näiteks minu lemmikhotell CitizenM laienenud kiiresti kontseptsiooniga, kus toa laius on täpselt voodi pikkus ja tualett asub keset tuba klaasist silindris. Kokkuhoitud ruum kasutatakse ära õdusa fuajee ja nõupidamisruumide tarvis.

Kodukontoris tekivad huvitavad kõrvalnähud. Lõuna-Koreas räägiti tõsimeeli, et 30aastased kodus töötajad on ühiskonnast nii võõrandunud, et neil on probleeme poes müüja poole pöördumisega. Suhtlusraskuste ületamiseks on kokku pandud programmid, et oldaks võimelised rääkima – ja jätkuvalt kõnevõimelised. Õpetatakse uuesti inimestega suhtlema. Põnev!

Kodukontorite tekkimise laine puhul ei maksa ära unustada, et lapsed on 20. eluaastaks 13 aastat kodukontoris töötanud. See uudsus rabab ikka ainult täiskasvanuid.

Kodus töötajatel on lai valik asendeid, kuidas tööd teha: voodis, tugitoolis, köögis või laua taga, seistes ja istudes ja lamades, rippudes. Aina enam uuritakse, kuidas kodutöötajate tervise­probleeme ennetada. Kui töötada voodis, ühendab aju ka magamamineku töö küsimustega. Selle tulemusel võivad tekkida unehäired või rahutus. Inimene vajab keskendumiseks erinevaid ruume. Ideaalis tuleks eraldada puhkuse ja töö tegemisel ruumitaju kogemus. Just nimelt taju: füüsiline ruum võib olla ju sama. Muutusi saab esile kutsuda valguse, mööbli asetuse, vaatesuuna või sirmiga. Ehk isegi riietusega? Meelte kaudu saab ajule teada anda, millal puhkad ja millal töötad. Enim kõlanud soovitused kodus töötajatele on hoolitseda eraldi töönurga, ergonoomilise asendi, töögraafiku ja pauside eest.

Kortermaja arendajad soovivad tihti­peale teha väikeseid tube kodukontori või lastetoa jaoks. Aga ei saa, sest kui ruumi parameetrid pole õiged, ei saa müügikuulutuses neid eluruumina välja pakkuda. Inimesed aga jagavad müügihinna eluruumi ruutmeetritega ja võrdlevad, milline korter on odavaima ruutmeetri hinnaga.

Eluruumide käsitlemisel on vaja muutusi. Eestis kehtiv määrus „Elu­ruumile esitatavad nõuded“ sõnastab, et eluruum peab olema vähemalt kaheksa ruutmeetrit, minimaalselt 2,4 meetrit lai ja 2,5 meetrit kõrge. See on müümisel oluline näitaja. Kodukontori ruum ei peaks aga üldse nendele parameetritele vastama. Oluline on hoopis eraldatus ja taju: töötada saab vabalt ka neljaruutmeetrises kabinetis.

Videokoosoleku taustast ja läbiviimisest on saamas omaette koolitusharu. Tähtsam kui CV, sest inimeste töö­vestlusi tehakse samuti ekraani vahendusel. Kui kaugetel pimedatel aegadel arutati, kas peaks selga panema miniseeliku või pükskostüümi, siis nüüd ei pruugi töövestluse ajal allapoole vööd üldse mitte midagi seljas olla. Oluline on ekraan ja signaal, mille enda kohta edastame. Kas taustal on raamaturiiul, kunst või rohelus? Kui kunst, siis milline? Klassikaline või nüüdisaegne? Kas akt sobib koosoleku taustaks? Kas tekitame teistes ebamugavuse, kui viibime pidevalt eksootilises rannas või luksusjahil? Udused koosolekud autos, kõikuvad koosolekud kõndides või lärmakad koosolekud kohvikus. Milline neist on sobilik, kui ükski? Kuidas riietuda? Virtuaalsete taustade ja avataride valiku haldamiseks on tulevikus ilmselt üli­koolides eraldi osakonnad. Juba praegu saan töövestlusel kasutada pildi korrektoreid. Tulevikus vestlen tööandjaga otse ekraanil kõigis maailma keeltes. Võin valida, millises vanuses tahan ennast näidata. Oma keha vean ühest kohast teise ikka ainult siis, kui ise tahan, mitte tööandja pärast.