Tundeid tekitavad asjad

Triinu Triibmann: „Mulle on disainimise juures esmatähtis lugu. Kui mulle antakse ülesandeks teha lihtsalt üks lamp, siis seda ma ei oska.“

MERLE KARRO-KALBERG

Hiljuti kuulutati välja selle aasta disainiparemik. Seitsmendat korda toimuvale disainiauhindade konkursile laekus tänavu rekordiliselt 370 tööd, välja anti auhinnad 25 kategoorias. Muu hulgas pälvis elukeskkondliku toote kategoorias äramärkimise Triinu Triibmanni ja Diederik Kalesi välivalgusti Tammepuu.

Järgnevalt vestleme Un-Like’i bürood vedava Triinu Triibmanniga valgustite disainimisest põhjalikumalt.

Kuidas valgusti Tammepuu sündis?

Minu poole pöördus maatikuarhitekt Toomas Põld, kel oli parasjagu käsil juudi kalmistu projekt. Tal oli sinna vaja valgustit, mis oleks pilgupüüdja, disainielementi. Asusin judaismi kohta lugema, selgus, et tammepuid istutatakse kadunukeste mälestuseks. Lisaks rullub siin lahti ka mu enda pere lugu. Mu venna nimi on Tõru ning tema sünni tähistamiseks istutasime perega tammepuu. Kõik otsad jooksid kokku ühte kohta. See on Tammepuu lugu.

Väliruum on täis kataloogikaupu. Sa ujud mõnusasti vastuvoolu ja teed väikse tiraažiga projektipõhiseid väli- ja siseruumi disainielemente. Aega, materjali ja muud kulub selliste asjade väljatöötamise peale vist umbes sama palju kui kataloogi­valgusti tootmiseks.

Tammepuu ei ole ülesehituselt ja komponentidelt väga keeruline ese. Reflektor on läbi katsetatud tehnika: kui valgus suunata peegeldavale pinnale, jõuab see ruumi tagasi. Modelleerisime selle büroos läbi, et valguse peegeldumine lehtedelt oleks piisav. Töö ja katsetamine muidugi võtab aega, aga disainides kasutame büroos tihti tuntud ja sertifikaatidega valguskomponentide ettevõtete tooteid. Sellega saame anda ka oma toodetele vajalikud garantiid, olemas on varuosad, need on hõlpsalt välja vahetatavad jne. See teeb valgusti disainimise palju lihtsamaks.

Kui palju eridisaini tellitakse? Ilmselt on ka tellijal lihtne võtta kataloog ja sealt midagi välja valida selmet hakata mõtlema, katsetama, disainima täiesti nullist.

Vahepeal mõtlen küll, kas sellel kõigel on mõtet. Valgustite kriteeriumid on päris karmid: näiteks peavad olema sertifikaadid, mida tuleb pidevalt uuendada ja mis on nii kallid, et seda saavad endale lubada suured ettevõtted nagu Philips, Bega, We-ef jt. Nii tekivadki monopolid, turul on vaid mõned üksikud tegijad ja kataloogid. Eestis on seni arhitektide abiga ja meie teavitustöö tulemusel õnnestunud toota ka ilma neid sertifikaate omamata, sest kõigile muudele tehnilistele tingimustele meie disainid vastavad. Eestis siiski hinnatakse veel erilist ja kodumaist disaini. Üheülbastumine ei käi ainult tehniliste lahenduste turul, vaid puudutab ka valgustite korpuse värvi. Tallinna linn tellib näiteks ainult ühte halli tooni, kuid eriprojektides oleme õnneks saanud ka teisi toone kasutada.

Minu parimad sõbrad ja tellijad on arhitektid ja arendajad. Nad näevad väärtust algupärases disainis, mis pole tulnud kataloogist. Ka tehniliselt vastavad meie ateljee tooted kõigile standarditele. Kui vaadataks ainult hinnalipikut või tarneaja pikkust, siis poleks meil lootustki võistelda.

Ometi oled sa sellel turul kaua tegutsenud. Kõigepealt isa, disainer Margus Triibmanni asutatud ateljees Keha 3 ja nüüd vead ka enda Un-Like’i disainistuudiot. Mis on su edu saladus?

Õnneks eritellimusprojekte Eestis veel on.

Kasutan isa disainifilosoofiat, töötan tema pagasiga, kuid ma pole oma isa. See on ka põhjus, miks ma oma ettevõtte lõin. Keha 3 bürooga hoian alles isa loomingut, ta elab nii edasi. Mulle nii väga meeldis see, mida ta tegi ja minu kui tütre kohustus on seda tallel hoida. Kuid tunnen, et mul on ka endal maailmale midagi anda.

Mis on see isa filosoofia, mida järgid?

Ta ütles alati: „Eristu või sure.“ Tuleb leida oma nišš. Tuleb olla südamega asja juures, lihtsalt populaarsuse või raha pärast midagi teha pole mõtet.

Ma tahan, et inimene kõnnib tänaval ja näeb näiteks lampi, mis paneb ta korraks seisatama või mõtlema, mis selle valgusti taga veel on. Et disainitud asjades oleks sees mingi kiiks, et see tekitaks tundeid. Isale olid olulised inimestele ja ilmastikule vastupidavus, samal ajal disainis ta nii, et tema esemetes oleks ka vau!-efekt sees. Inimeste hallist argipäevast väljatoomise mõtet kannan ka endas.

Mõned asjad on nii lihtsad, nagu ka Tammepuu, aga õiges kohas on see justkui täpp i peal, ilma milleta oleks lahendus poolik. Ka mu isa disainis väga lihtsaid asju, aga ruumis need toimivad.

Sa oled isa asutatud ettevõtet kaua vedanud. Millal leidsid endas disai­neri?

Isa suri 2018. aastal. 2020 ja 2021 leidsin endas julguse. Nüüdseks olen jõudnud selleni, et tean, kuhu soovin liikuda. Ma pole veel seal, aga tean suunda.

Mulle meeldib koostöö eri kunstnikega, näiteks ehtedisainerite loomingust arendada suur lühter, koos nahakunstnikega töötada valgustite kallal. Väliruumi installatsioonid huvitavad mind. Ka materjalid. Ma ei tahagi nii väga jääda valgustidisaineriks, tahan minna kaugemale, aidata tootega ruumi disainida. Seda kõike ei saagi teha üksinda, ikka koostöös.

Millest sa valgustidisainerina ruumis ja valgusti juures põhiliseks pead?

Siinkohal võiks ehk selgeks rääkida mõned nüansid. Eestis on eraldi olemas valgustusdisainerid, kes on koondunud valgustusdisainerite assotsiatsiooni. Need disainerid on õppinud ülikoolis Saksamaal ja Taanis jm. Nad näevad valgust ruumis väga laialdaselt, mõtlevad sellele, kuidas valgus mõjub floorale, faunale ja inimeste heaolule ning viivad kliendid kokku valgustite tootjate ja disaineritega. Mina ei saa enda kohta valgustusdisainer öelda, olen toote­disainer, aga eesmärk on nendega koostööd teha.

Mulle on disainimise juures esmatähtis lugu: kuhu see ese läheb, miks seda sinna vaja on jne. Ma alustan loomist nendest küsimustest. Nii ma ei oska, kui mulle antakse lähteülesandeks teha lihtsalt üks lamp.

Kui palju materjalide taaskasutus, jätkusuutlikkus ja muud säärased teemad sind köidavad?

Need on väga olulised. Isa disainis palju plastist, nüüd mõtlen edasi, kas saaks kasutada näiteks taaskasutatud plasti. Plasti kasutamine on vastuoluline, kuid töötan sellel kallal, kuidas neid tooteid keskkonnasõbralikumaks edasi arendada. Uurin 3D-printimise võimalusi, katsetan, mida saaks valgustites kasutada. Mõtlen näiteks savi ja epovaigu peale.

Kui palju on siin Eestis tahtmist ja oskusi keskkonnasõbralike materjalidega katsetada ja neid edasi arendada?

Skandinaavia maades liigub teavet selle kohta rohkem, on ka enam katsetatud. Siin saab rohelisi teemasid arutada ka, aga tundub, et nende populaarsemaks muutumine võtab aega.

Praegu oled keskendunud valgustitele. Kui palju mõtled ka muudele väli- ja siseruumi elementidele? Pingid, lauad, prügikastid jne.

Mulle on võrdse tähtsusega nii väli- kui siseruum. Omajagu olen sahtlisse disaininud nii väli- kui siseruumi elemente. Tunnen, et praegu on huvitav aeg: mõtteid on, valmis Un-Like’i veebileht. Ootan põnevusega, mida tulevik toob.