Viimsi kunstide maja praktiline kultuurikombinatsioon

Artiumi arhitektuur on kasinuse ajastule kohaselt ratsionaalne ja loogiline. Tehaselik ilme kinnitab, et kultuuri viljelemine ja industriaalne väljanägemine on harjumuspärane liit.

TRIIN OJARI

Viimsi Artium. Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, Mari-Liis Sõber, Ko Ai, Arseniy Kukuškin, Ivo-Martin Veelma ja Allan Pits (Kavakava arhitektuuri­büroo). Ehitas Nordlin Ehitus OÜ. Avati augustis 2022. Rahvus­vaheline arhitektuurivõistlus toimus 2018. aastal. Võidutöö „Robin“ autorid Siiri Vallner, Indrek Peil, Ko Ai, Kristel Niisuke.

Viimsi valla keskusesse Haabneemes on Lubja klindi ja Randvere tee vahelisele ribale uuel sajandil ridamisi hooneid tekkinud, ikka vastavalt vajadusele: kaubanduskeskus, lasteaed, keskkool, spordihoone koos staadioniga, lasteaed-algkool. Kõik need olid olemas ka endise eliitmajandi Kirovi kalurikolhoosi keskuses, mis moodustab tänapäevani Haabneeme ruumilise südame – paraku see enam ei tuksu. Omaaegne nelja meetri laiuste koridoride ja klaasfuajeega kontor ning vitraažidega kaubanduskeskus seisavad pooltühjalt, Leo Lapini kujundatud romantilist tehismaastikku „Punast Pompeid“ pole seal vahel enam ammu. Mahajäetud koolimaja esiküljel uhkeldanud talveaias ulub kuivanud eksootide vahel tuul. Nelja aasta eest lammutati Ado Eigi kavandatud, muinasjutulossi meenutanud lasteaed, kus esikolhoosi külastanud Mihhail Gorbatšov käis omal ajal laste päid silitamas.

See kõik ei toimu kauges maanurgas, kus rahvast ja rahast puudus, vaid Tallinna külje all 21 000 elanikuga jõukas vallas, mille ruumiline areng (loe: uute kaubanduskeskuste ehitus) on alevi südames laiutava eraomaniku huvipuuduse tõttu pressitud selle servadesse. Elamuehituse buumi tõttu pidevalt uusi koole ja lasteaedu vajaval vallal pole jäänud muud üle kui ehitada teisele poole teed uus ühiskondlik telg. See on õpikunäide erasurvele allutatud planeerimisest, kus avaliku võimu käed on jäänud kas liiga lühikeseks või on suikuva suburbia staatusega rahuldudes elukeskkonna ruumilisse kvaliteeti panustamine jäänud tähelepanuta. Kui omaaegsed rikkad kolhoosid trumpasid üksteist üle keskusehoonete ja spordisaalidega, „sest rahaga polnud suurt muud teha kui ehitada“¹ ning arhitektuuril oli nende meelest semantiline osa, siis uue aja tulles kadus nii raha kui maaomand, uus Haabneeme trumpab vaid kaupluste ja elamute rohkusega. Ometi on looduslikud kohaloome eeldused suurepärased: klint, meri, mõisapark.

Nõukogude ajal oli klint militaartsoon ja mere ääres laiutas kalatööstus, kuid loogilisi ühendusi mere, klindi looduskaitseala ja pargiga ei ole tänapäevani loodud.

Koolist kultuurimajaks

Haabneeme lähistel üleskasvanuna mäletan Lubja klinti kui metsikut kohta, kus kasvas tihe mets, mäe sees oli koobas ja rikkalikult kasvavat karulauku viisid mutikesed kevadel hommikuste bussidega linna turule. Muidugi oli poolsaar ka militariseeritud, kolhoosiasula ideaallinnaku kõrval klindil varjas ennast traataia taga teine, palju inetum maailm ning ümmargused sõjaväe kütusemahutid mäe all reas olid ühed selle märgid. Uus aeg on toonud siia terviserajad, suusamäe, vaatetrepi ja muu pehme infrastruktuuri, nagu ka mainitud ühiskondliku hoonerea, kõigil nägu Randvere tee poole.

2018. aastal korraldas vald arhitektuuri­konkursi rivi viimasele majale: sinna pidi tulema kõlava nimega Viimsi noorte talentide kool ehk maja seni sobilike ruumideta tegutsenud muusika- ja kunstikoolile, millega uue algatusena liideti teaduskool. Vallavanem Siim Kallase juhitud žürii otsustas esikoha anda Kavakava tööle. Mitte just kõige parema krundi põhitrumbiks on metsikuvõitu loodus ning nii tegid autorid selge liigutuse, keerasid maja küljega tee poole ja sidusid hoone tagakülje klindialuse maastikuga, nii erines kavandatav maja otsustavalt teistest naabritest. Kui ringja kujuga teise preemia vääriliseks valitud võistlustöö Molumbalt ja ruutjas kolmanda preemia lahendus Saltolt pakkisid saalid hoone keskele ja klassid koos ühisruumidega sinna ümber, siis Kavakava lahenduses on suur saal pikaks venitatud ristküliku servas, klassid on klassikaliselt kahel pool koridori ning risti läbi maja kulgev fuajee jätkub kummalgi pool maja jalgteena.

Artium ei ole kohe nõudlikuks kontserdimajaks projekteeritud, valla soovid paisusid kavandamise käigus ja võimalik, et sel juhul oleks ka teine krunt leitud. Algselt vaid lastemuusikakooli vajadusteks mõeldud saalist sai töö käigus rahvusvahelise kontserdipaiga ambitsiooniga kompleks, mille muudetava lahendusega saalides saab ka teatrit teha ja muid esinemisi korraldada. Sellisena on Artium valla märkimisväärseim investeering avalikku hoonesse ja seni kultuurinälga linnas kustutanud viimsilastel on nüüd võimalus oma rohelist jalajälge vähendada – piirduda lühema autosõiduga või tulla rattaga.

Suurt kultuuriobjekti on varemgi Haabneeme kavandatud: selle sajandi alguskümnendil ehitusbuumi ajal räägiti mere äärde ooperimaja ehitamisest, vaibunud pole idee nüüdki.² Artium on selle kõrval äärmiselt praktiline kultuurikombinatsioon, kus saalid on ristkasutuses ning kogu tegevuse konverentsist laste pillimänguni saab paigutada üksteist segamata päevaplaani. Ringrõduga 457 kohaga suure saali akustika timmis suurepäraseks Linda Madalik ja nüüd on meil Tallinnast lühikese autosõidu kaugusel juba kaks hea akustikaga saali: Arvo Pärdi keskuse oma Laulasmaal ning Artium Viimsis, viimasesse mahub vajaduse korral sümfooniaorkestergi esinema. Millal Tallinn järele jõuab?

Artiumi arhitektuurilahendus on koolimajalikult ratsionaalne ja loogiline, materjalimängu ja muusse tulevärki pole panustatud. Praeguse üleüldise kokkutõmbamise ja alalhoidlikkuse ajal on see igati adekvaatne lahendus. Linna poolt tulijale avanev umbes saja meetri pikkune peafassaad jätab domineerima madala horisontaalse mahu, millele roostekarva metallribid akende ees annavad tehaseliku ilme – kultuuri viljelemine ja industriaalne väljanägemine on harjumuspärane liit. Plaanilt ristkülikukujulise maja metsapoolne nurk on ära lõigatud ja teise korruse tasandil on külik kahe täisnurga all liituva galerii abil taas tervikuks joonistatud. Galeriide all vohab loodus, sooja suvega kõrgeks kasvanud tihe alustaimestik peegeldub vastu hoone ehk kõige edevamalt mõjuval peegelklaasist otsafassaadil. Otsustavalt maastikku lõikuvat tagakülge vaadates tõden, et tulevärk on, aga hübriidne ning pigem performatiivne kui visuaalne, seda võib kogeda maja ümber ja peal liikudes, aja jooksul metsistuvat piiri maja ja mittemaja vahel ette kujutades.

Loodus kui dominant

Hoone ühe arhitekti Siiri Vallneri sõnul on tal isegi hea meel, et lähteülesandes ei olnud kontserdimaja, vaid huvikool: „Muidu oleks see kohe paine peale pannud, et tuleb glamuursemat asja teha.“ Kavakava tugevuseks on alati olnud kontekstist maksimum võtta, luua kujund. Olgu see Narva kolledž oma tagurpidi barokkfassaadiga või kohe pärast Viimsit võidetud keskkonnamaja konkurss, kus Lennusadama kõrvale kavandati puidust kaarmaja. „Krundi põhiväärtus on loodus ja püüdsime maja võimalikult palju just klindi ja sealse taimestikuga siduda. Kõik uued koolihooned klindi all reas suhestuvad ainult autoteega. Tahtsime viimase majaga selle teiseks pöörata, muuta loodus dominandiks.“

Peasissepääs on maja kõrgest keskosast, kus asub fuajee pääsudega saalidesse, üleval on rippuv rõdu, ruumilistest kassettidest lagi, lai trepp viib koolitiiba, siit haarab silm kohviku ja garderoobi ning ühtlasi metsavaate läbi maja, kuhu avaneb vestibüüli klaasitud vastaskülg.

Umbes 400 lapsele mõeldud muusika-, kunsti- ja teaduskool on jagatud tiibade vahel, ent juba tellijale oli tähtis kunstide vahel sünergia loomine, eri koolides käivate laste kokkuviimine. Ehkki huvikooli osa koosneb nagu ikka klassidest, on arhitektid ühisruumid ajanud nii suureks kui võimalik, ühes neist on näiteks pikk köögilett, teises tumbadega lebola ning pääs katuseterrassile. Kõigi kolme kooli direktorid istuvad samal korrusel kõrvuti kabinettides. „Koolijuhid ilmselt alles hakkavad seda sünergia mõtet avastama,“ arvavad arhitektid. Nende soov oli kaotada tüüpiline koolitunne ja ruumihierarhia, sealhulgas tavapärane õpetaja positsioon klassiruumis – näiteks ei olnud ette nähtud õpetajalaudu. „Ehituse ajal need siiski sinna tekkisid, see ei peaks nii olema,“ arvab Vallner: „Meie mõte oli see, et kui laps läheb huvikooli, siis ta tahaks, et see oleks täiesti teistsugune kui tavakool. Samas ei tohiks see tunduda suvaline, vaid ikka oluline ruum. Võimalik, et kui oled paarkümmend aastat juba huvikooli õpetaja olnud, siis ei oska sa teistsuguses ruumis õieti käituda, pole lauda, mille taha varjuda.“ Olen Siiri Vallneriga mõttes nõus: Kirovi-ajal oli kunstikool keskkooli ruumides ning sinna minnes ei tajunud tõepoolest mingit erinevust.

Puit pehmendab üldilmet nii sees kui väljas, kõik interjöörid on viimistletud heleda vineeri või puiduga, muusikaruumides, sh suures saalis, on läbivalt kasutatud tamme. Fuajeest ei puudu taimed, trepi alla on peidetud salaurkad ning aja möödudes annavad praegu ülimalt neutraalse ilmega ruumides tooni hoopis noorte talentide värvikad käed ja teod. Loodetavasti hakkab edaspidi koolipere, mitte anonüümne haldusfirma, hoolitsema ka suure katuseaia peenrakastide ja kasvuhoone eest – linnaaiandusest on saanud kogukonnaliikumise lemmikatribuut, aeglast ja hoolivat elustiili sümboliseeriv nn pehme ruum.

Asukoha eripärast tõukuvad lisandused väliruumile on Nõukogude armeele kuulunud sõõrjatesse kütusemahutitesse loodud galeriid – üks korralik ja katusega, teine lahtine ja vabaõhuline. Algselt tähetornina plaanitud kunstigalerii musta värvi ülakorruse lagi ongi kuplikujuline, alumises helevalges saalis tõmbab tähelepanu lae puidust tugikonstruktsioon. Olemasoleva ja uue kontrast loob efektse ruumi ning mõlema tünni ümbersünd on õnnestunud. Samasugust Nõukogude mahuti­arhitektuuri taaskasutust võib näha ka mujal, näiteks Viinistul ja Lasva veetornis. Kuna mahuteid on klindi all ridamisi veelgi, annan kiusatusele järele ja poen hoiatussildi alt ka järgmisse, mis on endiselt looduse meelevallas ja kus jalgealusest niiskest paksust rohelisest vaibast kõrguvad taeva poole puud. Mõtlen endamisi siia tulevast kinni müüritud salametsast … Tünnide juurest alla asula keskusele vaadates tajun ruumi poliitilisust: minu ees laiub lähiajaloo ruumiideoloogiat illustreeriv kasumikiirendi, kinnisvaraärimeeste planeeritud ruum; needsamad tünnid aga ei teeni kedagi ega midagi, nad on kõigile avatud metsapaviljonid vabalt valitava otstarbega. Asukoht majade taga peidus muudab nad justkui isiklikuks sündmusruumiks, kuhu jõudmiseks tuleb veidi vaeva näha.

Lahkudes näen kooli kõrval võsas turritamas traati ja betoonist aiaposti, mis kunagi kogu seda ala teest eraldas. Mulle kui kunagisele kohalikule on see tähenduslik. Miski pole kunagi päriselt kadunud, eri aegade ruumilised jäljed on siinsamas alles, lohakalt pilla-palla, aga üks ei varjuta siiski teist. Loodan, et omavalitsuse soov siinset ruumilist keskkonda mõtestatumalt edasi arendada ei kustu.

1 Kirovi kolhoosi arhitekti Rein Hansbergi kommentaar. Vt Triin Ojari, Viimsi keskuse muutumised ajas. – Maja 2002, nr 4, lk 50.

2 Veel eelmise aasta Viimsi valla kaasava eelarve rahvahääletusel oli ühe ideena kirjas ooperimaja ehitus Miiduranna sadamasse. – Viimsi Teataja 22. X 2021.