Bella jäävuse seadus

VALLE-STEN MAISTE

Kui küsida, mis on kultuuris praegu kuum ja elus oluline, on selge, et mis iganes. Tambet Kaugema küll hoiatas, et suveteatris on „võimalus koperdada kehva lavastuse otsa kahetsusväärselt suur“. Delfi aga on suvespektaaklite reportaažide tarvis rakendanud lisajõude. Ja ehkki „Norman ja Siivutud mõtted“ pole esile kutsunud Taylor Swifti ümber tekkinud pöörist, kus „pileteid ei väljastata enam järjekorra, vaid fännide psüühikasse arme jätva õudusunenäolise loterii alusel“, tõdevad meiegi lustimänedžmendid, et ära tarbitakse kõik. Nagu eraelulise ainese pinnalt nentis kogenud näitlejanna Merca: „Eesti mees on ikka kohal nagu sitt bumerang“.

Jäävaid väärtusi janunedes ei jää sõelale palju, ent esile tõuseb siiski Merca kunagine lavapartner Igor Maasik aka Bella. Äsja ilmutati vinüülil juba neljas Bella album. Üleilmselt seksikat Misha Panfilovit Bella väärikaimate helikandjate arvukuse osas ilmselt ei püüa. Kuid näiteks Anne Veski jõudis sama tulemuseni vaid sovetimasinavärgi ja vene keele toel ning „ainult eesti ja inglise keeles ning ainult südamest laulvad kultusbändid“* nagu Karavan ei ole küündinud saavutuseni isegi mitmeks pooldudes.

Vinüülide kõrval on Bella pärandit monumentaliseerimas viimse õhtu ja ruutmeetrini välja müüdud mälestusmuusikal rahvusteatris. Sellist au ei ole osutatud Smeljanskile ega Vlassovile, Jaak Joalale ega Gunnar Grapsile, kelle tegemised talletas teatrilukku eraalgatuslik avangardtrupp kodumaa äärealadel. Ühiskonna ja vaimu arengudünaamikat mõista soovijail on aeg küsida, mis on viinud olukorrani, et Eesti Draamateatri auväärne publik tungleb vaatama lavastust figuurist, kes oma austajaskonna poole pöördus sõnadega: „Hea kuulaja, mul on sulle suveniir välja pakkuda – T-särk nikkuvate rottidega“?

Ülearune on Bellaga seoses rääkida mingist tabude paljastamisest, piiride ületamisest. Transgressiivsust, kunsti kunsti pärast või progressiivsust identi­teediküsimustes meie omapärane keemiainsener vaatamata oma kleitidele, naiselikele häälitsustele ning Amanda Leari lembusele ei pakkunud. Absurdne on selle provintsikabaree puhul kõnelda seksist ja selle sümbolist (andku armas Heli Vahing siinkohal andeks). Laval ebalevas käpuli­asendis alasti paariliste (neiu Eva kõrval meenub siin ka „teine Arnold“) ümber kohmakalt võõrsõnadega žongleerinud Bella tõi meelde pigem Sylvia Plathi, kes kirjutas, et meil kõigil on krohvi ja läike all oma puujalg, papist tuss või klaassilm.

Bella karneval oli algusest peale („Miks ükski daam ei istu mu Fiatti?“) ja küpsena aina enam valu ja läbi­kukkumisi mitte kinni katta püüdev freakshow, sellisena täielik vastand ümbritsevale ähkivale edukultusele. 1990. aastail algas võltshelmeste ja paukherneste ajastu ühes uut tüüpi heroilisuse ja pihtimuslikkusega. Tähelepanu tõmbas isikute võitlus meeleolu kõikumiste, kehakaalu, ninakuju ja tagumiku diameetriga. Bella jorsijoodli fenomen peitus oskuses seda piinlikkust, edu­kultust, tähelepanusõltuvust, tühisõnalisust, aga ka meesšovinistlikku jobusust filtriteta äärmuseni pongestada.

Bella otsustas häbeneda veel kordades vähem kui need kummalise kodukooli ja iseäraliku üldharidusega õnnelikud esiletõusjad, edu ja meelerahu coach’id, kelle toitumis-, kaaludünaamika- või suhtekliima auditite tulemused ei ole olnud head, ent huvitavad seda enam detailselt ja kõiki. Bella triumfeeris sel skeenel totaalselt, vähimagi säästva või peitva varjuta, tunnetades täiuslikult ajastu iseloomu: avalikkuse ees ollakse nagu koduses klosetis, lastes väljakippuval lihtsalt tulla …

Olen tänulik Bellale, et ta oli meiega meie fenomenaalsel ajal, Eesti Draamateatrile ja Aarne Valmisele, et nad on vääristanud Bella mälestust. Valmisele oleks ka palve vinüülide kõrval Bella lansseeritud rottidega T-särk tootmisse tuua. Kuidas teisiti rõivastuda kohvilauas, kus skrollime, kas mõni suunamudija ei ole oma suhtemurenemise või pepulaienemise protokolli jälle portaalipidajale saatnud?

* Kate Connoly, We sing for our freedom … – Guardian, 8. VII.