Pärand klientidele

MERLE KARRO-KALBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Muinsuskaitseamet on taas saanud uue peadirektori. Pärast Siim Raie lahkumist ja Liisa Pakosta lühikest debüüti astub 1. märtsist pärandi hoidmise, edendamise ja muuseumidega tegeleva asutuse eesotsa Marilin Mihkelson, kes seni töötas maksu- ja tolliameti juriidilise osakonna juhatajana.

Mihkelsoni ametisse kinnitamise teatest jääb silma tema järgmine lause: „Pärandi hoidmine ja säilitamine meie kõigi hüvanguks nüüd ning tulevikus on kohustus, millesse ei saa kergekäeliselt suhtuda ega mööda vaadata. Usun, et parimat kliendikogemust pakub avatud ja lahendustele suunatud motiveeritud inimestega organisatsioon, neile teemadele soovin ka oma fookuse suunata.“

Selle postulaadi järgi on muinsuskaitseametist saamas klienditeenindusasutus. Selgusetuks jääb küll, kas kliendi all peetakse silmas pärandit, mille säilimise eest peab amet hoolt kandma, või hoopis pärandi omanikke ja kasutajaid. Selge on see, et ajalooga majad ja esemed säilivad seda paremini ja kauem, mida aktiivsemalt neid kasutatakse ning mida rohkem need omanikele korda lähevad, kuid pärandi omanike kliendiks nimetamisega distantseerib amet end ise valdkonnast, mis on sisukas, filosoofiline, kriitiline ja mitmekihiline.

Muinsuskaitseameti põhimääruses on ära toodud ameti tegevusvaldkond ja ülesanded. See loend koosneb 26 punktist ja puudutab nii muuseume, arheoloogiat, kultuuripärandit kui ka mälestisi. Pärandi omanike kohta on vaid üks punkt, kus sedastatakse, et ameti ülesanne on mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omanike või valdajate nõustamine mälestise või ehitise hooldamise, remondi, ehitamise, konserveerimise ja restaureerimise küsimustes, amet annab soovitusi ja juhendeid ning vajaduse korral väljastab hoolduskavasid.

Seega tekib küsimus, keda või mida uue peadirektori juhitavas ametis kliendina käsitlema hakatakse. Kui asutus räägib endast kui klienditeenindusasutusest, tasub olla ettevaatlik. Süvenemist ja läbimõtlemist pole siit enam mõtet loota. Peamine on klient rahulolevana hoida. Klient ja selle ümber koonduv maailm on kiretu ja tulemile orienteeritud, selle keskmes on kasum ja tarbimine.

Sõnaveeb annab kliendi tähenduseks ’kunde’, ’tarbija’. Klient tähendas Vana-Roomas sõltlast, patrooni kaitsealust. Väljend „klient on kuningas“ on tarbimiskeskse majandusmudeli hüüdlause, et hoida potentsiaalne tarbija lojaalne, luua pettekujutelm, et kes maksab, see tellib muusika. Klienti hoiab lõa otsas ja pidevalt huvitatuna hoopiski pidev soov tarbida aina rohkem ja rohkem, mitte anda hinnanguid, mitte olla skeptiline või talitseda oma ihasid.

Kliendikeskne käsitlus laienes ulatuslikult 1990. aastate lõpus, 2000. aastate alguses koos interneti plahvatusliku levikuga. Alguses hakati kliendisuhet äri alustalaks pidama suurtes ettevõtetes, sest neid mõjutas tihe konkurents kõige enam. Kliendikesksuse eesmärk oli luua selline suhe, et ühe kindla brändi toodete-teenuste kasutajad ikka ja jälle naaseks ega läheks konkurendi juurde. Milline asutus on muinsuskaitseameti, või ka mõne teise riigiasutuse, konkurent, et kardetakse nn kliendi mujale minekut?

Kliendist ja kliendikesksusest heietamist kuuleb igal pool. Haiglas ei räägita enam patsientidest, ikka klientidest. Ka hooldekodu elanikud on kliendid. Spordiklubi külastaja on treenerile klient. Pangas oleme kliendid, sotsiaalkindlustusametis võtavad kliendi klienditeenindussaalis vastu klienditeenindajad. See loetelu on pikk.

Kellegi kliendiks nimetamisel on kalk ja distantseeriv alatoon. See tähendab naeratust, mis näib küll lahke, kuid mille eesmärk on hoida klient rahulolev, mitte valmistada talle ebamugavust, nõuda kriitilist suhtumist või valmistada pettumust. See suhe toetub põhimõttele „kurgid sulle, raha mulle“. Sooja ja pühendunud suhet pole sellisest mõtteviisist põhjust otsida. Kas meile ikka on vaja ametit, kus oma valdusalasse selliselt suhtutakse? Soovin, et me ei oleks igal pool taandatud kliendiks, vaid et kodanikes nähtaks koostööpartnerit, patsienti, ajaloohuvilist, töövajajat, erivajadusega inimest. Tahan, et ametiasutustes oleks rohkem sisu, nüansse ja tähendusrikkust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht