Järgnevas loos võib olla ärritavaid kaadreid

LEA LARIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

See lause – „järgnevas loos võib olla ärritavaid kaadreid“ kõlas ERRi eetris, kus tutvustati Sandra Jõgeva dokumentaalfilmi Mare Trallast. Mare Tralla on ikooniline feministlik kunstlik, üks neist, kes 1990. aastatel oli kindlasti laiemalt tuntud kui vaid kitsalt kunstisfääris. Jõgeva filmi ajendiks sai 2019. aastal Pärnus toimunud Mare Tralla performance, mille käigus Tralla protestiks selle vastu, kuidas näitusel „Naine ja Naine“ Marko Mäetamm maalidel naisi on kujutanud, paljalt näitusele sisenes. Tralla arvates olid maalid seksistlikud ja vastuseks kõndis ta näitusel alasti ringi, kattes taiesed palaktitega „Aga ta naeratab alati ei ole vabandus seksismile“, „Aga ta töötab koos naistega ei ole vabandus seksismile“ jne, ühesõnaga, Tralla sõnum oli, et „mittemingisugune „aga“ ei ole vabandus seksismile“.

Performance’i videot vaadates jääb sellest mulje kui äärmiselt rahumeelsest aktsioonist. Ei toimu midagi vägivaldset, lihtsalt üks naine kõnnib rahulikult näitusekambris ja katab teosed kinni. Miks hoiatab rahvusringhääling, et tegu võib olla ärritava vaatepildiga?

Kas põhjuseks saab olla pelgalt alastus? See oleks äärmiselt kummaline, arvestades, kui tihti kunstis juba antiikajas alates alastust on kujutatud. Keda see võiks solvata, ehmatada või šokeerida? Ei ole märganud, et kunstimuuseumide uksel oleks hoiatused, et ees võib oodata ärritav vaatepilt või et Mare Mikofi Viru keskuse nurgal asuva skulptuuri „Hämarik“ juures passiks kombluspolitsei, et möödujaid ärritava vaatepildi eest hoiatada. Kunstisfäärist väljudes on alastust avalikus ruumis oi, kui palju. Kogu reklaamitööstus on üles ehitatud (võimalikult) palja naisekeha ekspluateerimisele ja ühiskond näikse seda normina aktsepteerivat, kuigi erinevalt telesaatest, mille sulgemine on ometi ühe näpuliigutuse kaugusel (kui keegi püüab tõesti pääseda Tralla nägemisest), siis avalikus tänavaruumis seksistlikult kujutatud naisekeha eest pääsu ei ole ja silmi sulgeda ka ei saa.

Aga. Siin on üks aga. Reklaamitööstus pelgalt peegeldab ühiskonna seksismi, kõik need ebaloomulikud fotošopitud kehad vastavad mingile kujutluslikule normile, nähtamatule neoliberalistlikule „ilustandardile“. Nii et igal juhul on tegu topeltmoraaliga. Pole ka märganud, et näiteks jalgpalliülekande ajal, mil kaadrisse võib sattuda sadade kaupa raevust leemendavaid keskealisi mehi, kes särgid seljast rebivad, oma vormitu ihu paljastavad ja lisaks veel ka ropendavad, kuidagi vaatepilti udustada püütaks.

Või miks ei või ärritavate kaadrite hoiatusega varustada kõiki neid äärmiselt „olulisi“ tõsiseid saated, kus ekraanile ilmub jälle viis keskealist meest, kes tähtsusest puhevil olles omavahel igavalt targutavad. Hoolimata sellest, kui palju on kõlanud üleskutseid muuta saated sooliselt tasakaalustatumaks.

Teisalt jäi hiljuti kõrva arglik noodike, et üle 50aastane naine on meie ühiskonnas, eriti aga tööturul, nähtamatu. Jah, muidugi, naine ja naise töö ongi nähtamatud, ei võeta ju ühegi riigi SKTs arvesse kogu seda tööd, mille teevad privaatsfääris koduseinte vahel ära naised.

Nii et ilmselt oleme teel puritaanlikumasse komberuumi jõudnud punkti, kus keskealine naine on nähtamatu, ja kui ta enese nähtavaks teeb, siis see igal juhul ärritab.

Aga … mittemingisugune „aga“ ei ole vabandus seksismile.

 

Muuseas, keegi valvas kodanik kaebas 2019. aastal politseisse ja palus uurida, ega Tralla ole sooritanud ennast avalikus kohas väikeste laste ees paljastades kuritegu. Kriminaalasja ei alustatud, kuna prokuratuuri hinnangul ei kujuta laste nähes alasti ringi liikumine endast kuritegu.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht