Keeleteadlaste tühi töö

AILI KÜNSTLER

Paistab, et EKI parem käsi ei tea, mis vasak teeb. Ühelt poolt on viimasel ajal kõvasti tööaega ja vaimujõudu raisatud (kuulu järgi suhtekorraldusfirma toel), et avalikkusele selgitada: ei seadus ega eesti keele arengukava murra leksikograafidest ÕSi-tegijate rõõmu vaid keele kirjeldamisega piirduda.¹

Lydia Risberg ja Margit Langemets on välja tulnud ka „teadusliku“ küsitluse tulemustega artiklis „Kas Sõnaveebi saab usaldada?“², kuigi ei küsijad ega küsitletud ole kas tahtmatult või tahtlikult aru saanud, millest üldse jutt. Kas küsiti õieti portaali Sõnaveeb või selle alla paigutatud EKI ühendsõnastiku kohta, millest arvati küsitluse ajal saavat trükituna „ÕS 2025“? Paljud jätsidki oma lapsukest kiitvate „teadlaste“ küsimustele vastamise pooleli.

Süüdistatud on alusetult õiguskantslerit keelekorraldusse sekkumises³, kuigi too on vaid juhtinud tähelepanu, et instituudi tegevus ei vasta seadusega ette nähtule. EKI mõttekaaslaste TÜ tänapäeva eesti keele professori Liina Lindströmi ja Pärtel Lippuse arvates „stigmatiseeritakse praeguses EKI ja ÕS-i kriitikas keeleteadust ja üldisemalt tõenduspõhist empiirilist teadust ..Keele­korraldus ei peaks lähtuma ka vaid üksikute huvirühmade, näiteks keeletoimetajate agendast, vaid arvestama eeskätt tavakasutaja vajadusi“⁴, eirates fakti, et keelekorralduse sisu on paika pandud riigikogus vastu võetud seadusega.

Lydia Risberg, EKI keelekorraldajana ÕSi tegija ja üks häälekamatest normingupõhise kirjakeele vajalikkuse eitajatest ja selle korraldamise seniste põhimõtete vastustajatest, kaitses TÜs äsja doktoritöö „Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele“, mida tutvustab ka ERRi portaalis⁵. Sealsest kokkuvõttest: „Kui 1920.–1930. aastatel normiti tähendusi, sest kohalike murrete asemele loodi ühiskeelt, siis tänapäevaks on ühiskeel ühtlustunud ja sellest on saanud paljude inimeste kodukeel. Tänapäevase põhimõtte järgi üldkeeles sõnatähendusi ei normita ja nende kohta ei anta kogu keeles kehtivaid soovitusi.“

Ühtlustunud ühiskeele olemasolu tõestavaid uuringuid Risberg aga ei maini, näiteks tema eelmisel suvel Sõnaveebi paigutatud selgitused on osutanud aga vaid ühtluse taandumisele. Inglise keele destabiliseerivat mõju EKI teadlased eitavad – sest pole seda uurinud!

Teiselt poolt on 13. maist olemas haridus- ja teadusminister Kristina Kallase käskkiri, kus öeldud: „Muudan haridus- ja teadusministri 17. veebruari 2023. a käskkirja nr 44 „Õigekeelsus­sõnaraamatu ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava kinnitamine“ lisa ja kehtestan selle uues sõnastuses (lisatud).“ Uus HTMi ja EKI kokku lepitud tegevuskava aga ütleb, et „Eesti õigekeelsussõna­raamat ÕS 2025 (edaspidi ÕS) ilmub paberil, veebis avaldatakse sellele vastav veebiversioon. Sisaldab kirjakeele sõnavaralisi norminguid ja soovitusi. Kirjakeele normi alus alates 01.01.2026.“

Ehk leiaks EKIs tehtava „teaduse“ rea pealt kärpekrokodillile miskit lõugade vahele?

1 Keelekorralduse kohta vt nt Peep Nemvalts, Süsteemitu keelekorraldus sünnitab sasipuntraid. –ERRi kultuuriportaal 13. V 2024.

2 Lydia Risberg, Margit Langemets, Kas Sõnaveebi saab usaldada? – ERRi kultuuriportaal 29. IV 2024.

3 Maarja Siiner, Keeleteadlane: eesti keele säilimist läbi aegade ei taga põhiseaduse preambula ja õiguskantsler. –Eesti Päevaleht 1. V 2024; Airika Harrik, Teadlane: emakeelest peaks tundma rõõmu, mitte elama eksimise hirmus. – ERRi kultuuriportaal 11. V 2024.

4 Pärtel Lippus, Liina Lindström, ÕS-ist ning teaduse demoniseerimisest. – ERRi arvamusportaal 23. IV 2024.

5 Airika Harrik, vt viide 3.