Kuldne plaat

ANARI KOPPEL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui astronaudid kosmosest esimest korda pilgu Maale heidavad, siis valdavad neid enamasti erakordselt tugevad tunded. Korraga näevad nad väikest armsat planeeti, mis hõljub keset kõledat kosmilist vaikust ja tühjust. Nad kogevad midagi väga inimlikku, suurt ja senitundmatut. Pärast seda ei saa ju enam olla samasugune nagu varem? Midagi on teistmoodi. Kas astronaudid näevad Maale vaadates ikka tõelisust või kogevad tärganud tunnetes midagi sügavat iseenda kohta?

Ameerika astronaudi Nicole Stotti sõnul võib ju algul endale ette kujutada, milline vaade Maale võiks paista, kuid kui Maad esimest korda kosmosest nähakse, on see ikkagi varasemast kujutlusest palju ilusam. Selle üleva tunde miniversiooni võib ehk kogeda Tallinna lennujaamast õhku tõustes.

Ent pole vaja sõita kosmosesse, et kogeda midagi raputavat ja silmi avavat, mis kujundab teadlikkust iseendast ja maailmast. COVID-19 pandeemia on õpetanud, kui täielikult sõltub inimkond üksteisest ja loodusest. Armumised, sõprussuhted, saavutused, läbikukkumised, sünnid ja surmad võivad ju samuti mõjuda inimesele kosmiliselt võimsalt.

1977. aastal saatsid ameeriklased kosmosesondid Voyager 1 ja Voyager 2 kosmose ja planeetide kohta andmeid koguma. Huvitaval kombel lisasid nad sondidele 12tollise (30,5 cm) kullatud vasest plaadi, kus on inimkonnalt sõnum, et intelligentsed Maa-välised tsivilisatsioonid saaksid meie kodu­planeedist teada. Plaadi ümbriselt leiavad tulnukad illustreeritud juhise, kuidas seda mängida. Helisalvestised ja kujutised elu kohta Maal valis välja Cornelli ülikooli professori dr Carl Sagani juhitud komitee. Plaadil olevad 55 keeles tervitused algavad akadi ehk muistse sumeri keelega ja lõpevad Hiina wu dialektiga. Kui tulnukate tsivilisatsioon Voyagerid üles leiab, saavad nad nautida ka 115 pilti, loodushelisid, nt vaalade laulu, tuult, äikest ja ookeanilaineid, 90 minutit muusikat Mozartist ja Bachist Peruu pulmalaulude ja Chuck Berry lugudeni, samuti infot Maa looduse, teaduse ja inimkultuuri mitmekesisuse kohta. Mida tulnukad sellest kõigest arvavad, ei saa me tõenäoliselt veel niipea teada.

Voyager 1 ja Voyager 2 on lennanud kosmoses kauem kui ükski teine inimese ehitatud kosmosetehnika ning need saadavad siiani Maale teadusandmeid väljaspool meie päikesesüsteemi asuva tähtedevahelise ruumi kohta. Seega on kuldse plaadi saatmine kosmosesse väga ambitsioonikas ettevõtmine.

Miks nähakse nii palju vaeva, et võimalikke tulnukaid Maale meelitada? Esialgu võib see paista teadlaste liialemineku ja edevusena, sest miks peaksime oma armsale planeedile igatsema kahtlaste kavatsustega tulnukaid. Veidi järele mõeldes jõuab kohale, et inimese loomus on nii uudishimulik, et kuldse plaadi idee oleks varem või hiljem järele proovitud. Inimkond on uudishimu ja teadmisjanu või isegi meeleheite tõttu otsustanud riskida ja eeldab, et võimalik tulnukate tsivilisatsioon on heatahtlik.

Võib võtta 40 000 aastat, enne kui kuldne plaat avastatakse, sest täpselt nii kaua läheb aega, kuni see jõuab lähima tähe Gliese 445ni. Millises seisus on siis planeet Maa ja kas inimkond ja muu elusloodus on veel Maal alles? Kas tuleviku inimesed ikka ootavad pikisilmi tulnukaid nagu Noa laeva?

Ootavad või ei oota – sel pole siis enam tähtsust. Et kogeda suuri tundeid ja inimesena areneda, on vaja julgust proovida midagi uut. Julgust võtta vastu mõni suurem või väiksem otsus ja hakata tegutsema. Julgust unistada ja tegutseda näiteks kosmosesse lendamise nimel. Julgust öelda kellelegi, et ta on sulle tähtis, lõpetada mõni toksiline suhe või lootusetu ettevõtmine. Julgust alustada nullist või lausa miinusest.

Inimene otsib pidevalt uusi avastusi. Seda uudishimu ei saa inimkonnale pahaks panna, sest me ei oska teisiti kui ronida kõrgete mägede otsa, avastada ookeanipõhja ja elektrit, ehitada püramiide, sildu ja ettevõtteid. Võita suurelt ja vahel ka kaotada – veelgi suuremalt.

Olukord, kus avaneb millelegi täiuslik kõikehõlmav vaade, ei tähenda kunagi, et näed kõike. Midagi on alati varjul. Mõnikord tuleb lihtsalt kannatlikult oodata. Kui vaja, kas või 40 000 aastat. Peaasi, et oled astunud esimese sammu. Peaasi, et liigud oma eesmärgi poole, ükskõik millise kiirusega.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht