Kultuuri ohverdamine

KARIN PAULUS

Mesopotaamia ühest nn kuninganna ehk siis ülikutega seonduvast hauast leiti imeline härjapäine kuldlüüra. Koos sellega oli ohverdatud naisori, kelle käed olid asetatud lüürale. Võime öelda, et muusika oli aus, inimelu ilmselt mitte.

Praegu on riigis tähtis hea elu ehk siis heaolu, see, et puudust ei kannataks keegi. Hea võiks olla nii füüsilises kui ka vaimses plaanis, nagu teeb rõõmu näiteks Vana-Kalamaja tänav: kõigisse liikujatesse on selle planeerimisel suhtutud lugupidavalt ning lisaks on linlastel seal nüüd tasuta kasutada mänguväljak, raamatukogu, taskukohane muuseumikogemus. Tõsi, saab osta ka kallivõitu latet.

Järgmisel nädal uuritakse „Disainiöö“ festivalil taas – loomulikult toimub seegi Põhja-Tallinnas –, kuidas muuta elu etemaks, aga ikka kestlikult ja targalt. Väga kohaselt on XIX sajandi industrialiseerimisbuumi ajal Franz Krulli asutatud ja suureks masinatööstusettevõtteks kujunenud, aga siis uuele ajale jalgu jäänud kompleksis korraldatud üritusel „Disain 4.0. AI – kas tööstus või töötus?“ keskne teema tehisintellekti mõju disainisektorile.

Kui aga vaadata, kus soovitakse omavalitsustes kulusid kokku hoida, on see olnud pärast Eesti iseseisvuse taastamist ikka põhiliselt kultuur. Vahest võib öelda ausalt välja, et riiki ja paljusid omavalitsusi on juhitud ikka päris kehvasti? On ju rahvamajad ning raamatukogud ikka need, millele raha ei jätku, mida soovitakse sulgeda või ühendada või siis nende töötajaid koondada või neile uusi kohustusi kaela laduda. Muuseumide puhul on taktikaks valitud sihtasutuseks muutmine. Uue ministriga on taas kapist välja kraabitud mõte, et arhitektuurimuuseum, tarbekunsti- ja disainimuuseum, Palamuse Lutsu kihelkonnamuuseum ning ka Tartu kunstimuuseum ja Viljandi muuseum, mis on riigimuuseumid, peaksid edaspidi olema sihtasutused. Nupukalt võeti oluline teema jutuks augustis, et asjasse puutuvad persoonid ikka seenemetsast ega mereveest vägesid koondama ei jõuaks.

Suhtumine on selline, et kultuuriväärtuste hoidmise, tutvustamise, haridustöö ja uurimise asemel olgu fookuses ikka kasum. See tähendab paratamatut labasusesundi – pidada peoruumi. Tähelepanelik vaataja on märganud, et paljudes muuseumides ongi näitused kujundatud nii, et catering saaks lauad paika sättida. Ilmselt leitakse ministeeriumis, et kõiki valdkondi tuleb juhtida turumajanduse loogikast lähtudes. Muuseum on selles vaates elamuste ja suveniiride pood ning seminaride jaoks mõeldud rendipind.

Ent kultuur on ju see, mis meid mõtestab. Meie saatkondades, konsulaatides ja residentsides on näha, et sisearhitektid on rakendanud seda väga osavalt. Nii leiab esindustest parimat nüüdisaegset eesti disaini: varem näiteks Mangide tooteid, nüüd aga pigem Oot-Oodi pehmet mööblit. Singapuris jutustab innovaatilise metsarahva lugu Siim Karro (Myceen) seenematerjalist pink. Laialt kasutatakse vaipu – omaette klassist on ses vallas muidugi Peeter Kuutma. Olulised on maalid: nende seas on toredasti nii praeguste autorite kui ka pallaslaste tööd. Veelgi olulisem on, et eriti hõrgud on interjöörid ise, mis näitavad nii Brüsselis, Washingtonis kui ka Abu Dhabis, et meie ruumikultuur on maailmatasemel. Diplomaatilises plaanis veenavad need lahendused külalisi selles, et oleme põlised eurooplased, kellel on tihedad sidemed teiste kultuuridega, mida samuti tunneme ja millest lugu peame. Sellega demonstreerime, et me pole primitiivsed postsovetid, vaid edenenud maitsemeelega haritud rahvas.

Heade suhete tekkimiseks tuleb otsustavalt tegeleda usaldusväärse ja adekvaatse mulje loomisega. Äridiplomaatia vallas saab kasutegurit tõesti ka rahas mõõta. Kuid kas saab hinnasilti külge panna vabadusele, iseseisvusele või ka omakultuurile? Iga aasta riigieelarve tegemise aegu hakatakse jõukas väikeriigis pihta piinliku vaesusejutuga: ikka, et kaitseväe hangeteks jätkub, aga kultuurivallas saab kindlasti hakkama odavamalt või siis samade vahenditega kui seni. Näikse, et koonerdamine teeb õndsaks, või kui mitte seda, siis saab nii majanduse „korda“. Ometi on asi ikka pigem prioriteetides, küsimuses, kas kultuur on oluline või ei ole. Kui soovitakse oma riiki pidada, võiks selle taga olla ambitsioonikam idee kui relvaga ühe maakamara kaitsmine.