Suvatsen omada, riik maksku!

Võitlus energiatõhususe direktiiviga on tõstnud rohepöördevastase blufi uuele tasemele.

KAAREL TARAND

Emakeelepäev möödus tänavu kuidagi eriti helgelt. Mitte ainult ilma, vaid just tooni poolest. Kui tavaliselt, isegi normina raamivad tähtsamad peo­kõnelejad iga riikliku tähtpäeva asjakohase tõsiduse, mure ja pühalikkuse nootidega, siis emakeelepäev on end sellest taagast vabaks võidelnud. Kõike, mis ette võeti, tehti lustiga, veendumuses, et eesti keele tervis on üle aegade parim. Keel on identiteedi peajuur ja töövahend, ent selle kõrval ka tore mänguasi mitte ainult keeleteadlastele ja kirjanikele, vaid rahvahulkadele – mille muuga seletada Vikerraadios juba 16 korda toimunud emakeelepäeva etteütluse aina kasvavat populaarsust. Tänavu võttis vaevaks õigekirjamängus osaleda üle 10 000 inimese, protsent rahvastikust või kahe mandaadi jagu riigikogus.

Kui miski emakeelepäeval pisut tasakaalust välja kaldub, siis ehk see, et keele kõige peenem avaldumisvorm kirjandus kipub grammatilise külje varju jääma, olgugi et päeva pühak Kristjan Jaak Peterson oli pigem poeet, mitte keeleteadlane. Kuid sellelegi pisipuudusele on tänavuse seisuga lahendus leitud eesti kirjanduse päeva panekuga riiklike tähtpäevade kalendrisse. Emakeelepäeva tähistamise arengulugu kinnitab, et paarikümne aastaga on võimalik pisikesest seemnest priske vili kasvatada. Tundub mõistlik, kui tasapisi koliksid aasta tähtsamad kirjandussündmused, sealhulgas auhindade üleandmine, emakeelepäevalt oma päevale 30. jaanuaril. Tõmbaks rahva ja riigi pidutsemiskuu kenasti käima ning peegeldaks ka asjade õiget järjekorda. Eesti kirjandus on ju vähemasti poole vanem kui Eesti riik.

Kui pidupäev läbi, läheb keel paraku käiku jälle oma tavalises rollis. Eesti keele andis Vanaisa oma väljavalitud rahvale ju eeskätt selleks, et saaks tõsta hädakisa. Ma ei pea siin silmas võimu- ega kunstikriitikuid, kes asja pärast õiendavad, osutavad saamatusele, puudujääkidele, aga pakuvad ka lahendusi. Tobe on, kui hädaldavad need, kes on volitatud lahendusi pakkuma ja otsuseid langetama. Juba on loodud hädafoon koalitsioonikõnelustelegi. Peamine valla lastud sõnum läbirääkimistelt on, et raha ei ole, mis tõlkes tähendab, et „me ei kavatse teile, kallis auditoorium, muud teha kui ainult kurja, teid pitsitada ja närvutada, sest ainus õige patrioot on piinlev patrioot“. Oldagu õnnelikud, et kurja teevad omad, sest see on „suures pildis“ ehk üldise hüve nimel vajalik ja vältimatu.

Meie väikest vabaduse oaasi piirab mitte enam ainult traditsioonilisest idast, vaid igast küljest hoopis võimsam, globaalne kurjus. Keelt nad meilt kätte ei saanud, aga nüüd tahavad nad võtta kodud. Kavalusega, nagu Euroopa Liidul kombeks, pajatades mesijuttu, et soojapidavad, renoveeritud majad on elamiseks paremad kui hästi tuult läbi laskvad võrgukuurid. Seegi on iidse algusega lugu: juba mõisakorra ajal, kui pääsu polnud, ehitasid pärisorised talupojad peksuhirmus oma taresse korstnaga ahju, kuid toppisid lõõri kohe, kui mõisa­valitseja selja pööras, õlgi ja sammalt täis, et soojus tarest välja ei pääseks.

Maja on katki, sest sakslane ei maksa.

 Piia Ruber

Euroopa Parlamendilt toetava arvamuse saanud energiatõhususe direktiiv on alles kavand, mille alusel alustavad riigid läbirääkimisi, kuid juba on Eesti esindajate enamus Euroopa parlamendis selle suhtes eitava seisukoha võtnud ning asunud oma evangeeliumi meedias levitama. Erukindral Riho Terras näiteks on seisukohal, et majaomanikele hoonete energiasäästlikuks renoveerimise kohustuse panemine on otse põhi­seadusevastane. Tema loogika järgi peab riik mingit kohustust kehtestades täies mahus tagama ka finantseerimise. Aga kust riik selle raha saab, kui mitte maksudena kodanike käest? Seega tekiks olukord, kus majaomanikud, kes on ise oma hooned korda teinud, peaksid osalema ka laisemate, vaesemate või muidu õnnetute majaomanike eluasemete renoveerimisel. Mille poolest selline lahendus küll õiglane oleks? Õige on küll see, et põhiseadus sätestab õiguse omandit vabalt vallata ja käsutada, kuid seal ei ole kehtestatud omamis­kohustust. 30 aastat pärast suurt omandi­reformi, mille käigus tehti enamik Eesti inimesi varatust nõukogude riigi­sõltlasest eluaseme omanikuks, võib toonase poliitika ka valeks kuulutada. Eesti muutus sellega vähemasti põhjapoolses Euroopas ebatüüpiliseks maaks, kus omavalitsused ei ole eluasemeturul tegijad, munitsipaalomandis elamute üüriturg on välja arenemata ning arvestatav hulk omanikke on omandi otsas õnnetud nagu kunagi briti lordid, kes ei jaksanud enam oma losse ülal pidada, kuid käest ära ka ei raatsinud anda.

Mõistagi ei arva Euroopa säästu­kavadele vastu seisvad Eesti poliitikud ise ka, et Eesti elanikud peaksid oma kodud-majad korda tegema oma maksuraha eest. Ei, üha sügavamalt juurdub poliitikutes veendumus, et Euroopa Liit on võõras välissundija, muusika tellija, kes selle eest ka maksma peab. Tähendab, me oleme nõus vastu võtma majade soojustuse, renoveeritud küttesüsteemi, pakettaknad ja koguni päikesepaneelid, kui arve läheb sakslastele, prantslastele, rootslastele ja teistele ELi netomaksjatele.

Kui hakkaks õige paanika külvamise asemel kogu rehkendusega otsast peale. Nagu riigikontroll on märkinud, ei ole Eesti riigivõimul selget ülevaadet elamufondi seisundist ning seetõttu ei saa ka kuidagi välja arvutada renoveerimisprogrammi maksumust. Info puudumine ei ole paraku takistanud meediakäibesse hoolimatult eksitavate arvude pildumist. Näiteks Delfi teema­kohases artiklis oli kirjas, et „Eesti omanike keskliidu andmetel on Eestis 700 000 kortermaja ja eramut, neist D-klassi tasemele tuleks renoveerida 350 000“. Õnneks oli alles äsja rahva ja eluruumide loendus, mille käigus selgus, et Eestis on tavaeluruumidega hooneid kõigest 242 284, nende seas ühe­korterilisi ja eramuid 206 529 ja vähemalt kolmekorterilisi 26 318. Kuidas kavatseb keskliit renoveerida 100 000 maja, mida veel olemaski ei ole? Kui debati käivitajad eksivad hoonete lugemisel suurusjärguga, siis miks peaks arvama, et raha lugedes sama ei ole juhtunud?

Ka 15 000 kortermaja peale kuluvad miljardid võivad tunduda kohutava summana. Et hirm ei võidutseks, oleks pidanud alustama teisest otsast. Näiteks nii (arvud umbkaudsed): Lasnamäe korter­elamu iga leibkonna küttekulu aastas on 2000 eurot, renoveeritud majas oleks summa poole väiksem. Kui majas on sada korterit ja renoveerimine maksaks miljon eurot (nagu on pakkunud korteriühistute liidu juht Andres Jaadla), tuleks investeering korteri kohta 10 000 eurot, mis on intresse arvestamata sama summa, mis küttearvetelt renoveeritud majas kümne aastaga säästetakse. Kui kauba peale saadakse veel ka päikese­paneelidest tasuta elektrit, on ka intresside tasumiseks raha olemas. Seega, milles probleem? Motivatsiooni ei olevat, teab Riho Terras, kelle tõlgenduses on motivatsiooni sisu see, et ei maksa mitte omanik ise, vaid keegi teine.

Kes küll röövis elanikelt selle motivatsiooni, mis 1990ndate tippvaesuse ajal tõukas tuhandeid ja tuhandeid oma eluruumides nn euroremonti tegema, laotama kipsi ja laminaati, plaatima sanitaarsõlmi ning paigaldama pakett­aknaid? Eluasemelaenu tagasihoidlik intress oli toona 12% aastas, aga vaid üksikud jäid sellega hätta. Praeguseks õitsele löönud ülalpeetavuse mentaliteedi juures peab aga imestama, et enne valimisi ei tulnud ükski partei välja mõttega kehtestada majaomanikele üldine ja kõiki kulusid, sealhulgas amortisatsiooni­kulusid kattev omaniku­toetus. Kas ei peaks nüüd kuskile piiri tõmbama? Kas keegi võtaks kaitsta ka põhiseaduses sätestamata õiguse ise toime tulla ja ise vastutada?