Kunst kui kättemaksuporno

SVETA GRIGORJEVA

Kujutage ette sellist vaatepilti: noor multitalent Gregor Kulla lamamas Kopli tänaval värskes õhus madala laua peal, mängimas oboed ja samal ajal teine multitalent Marta Vaarik tõmbamas Kulla pärakust välja sädelevat roosat linti, kuhu on kirjutatud jurist Robert Sarve saadetud nõudekiri. Linti, mis ära lõppeda ei tahagi … Seda kõike kannavad samal ajal liveʼis üle noored filmitalendid Raul ja Romet Esko kõigile neile, kes kohapeal seda hullust mingil põhjusel kaemas pole. Foto­reportaaži on tegemas vähemalt kolme väljaande piltnikud. Näib, et kunstnikud võtavad viimast vaatemänguühiskonna klikimajandusel töötavast loogikast – outsider-kunsti häbitu enese­promo töötab siin täistuuridel. Ning – mulle see meeldib! Vägagi. Sest tegemist on muuhulgas ka meedia nahaalsuse tagasikaaperdamise (õnnestunud) katsega.

Kunstnike Vaariku ja Kulla viimastel nädalatel tekitatud kõva meediatorm, mille käigus leidis nende väidetav polüamoorne aseksuaalne suhe kollases meedias justkui kinnitust, oli tegelikult loomingulise platvormi e^–lektron „Performatiivsete gestuuride“ sarja raames eelmisel nädalal etendunud performance’i reklaamistrateegia. Sest mille muuga saakski rahva eksperimentaalset kunsti vaatama või sellest rääkima, kui mitte vana hea haibiga elu24/Kroonika/Õhtulehe veergudel, eks? Tegelikult võibki öelda, et kõik see, mis eelnes ja järgnes Koplis toimuvale, meedias tekitatud furoor ja Anu Saagimi saates „Hommikusöök staariga“ osalemine etenduse järgselt, ongi duo tegelik kunstiprojekt, mitte niivõrd see, mis toimus kohapeal. Või isegi: nii meediamull kui performance on kunstiprojekti üks kontiinum, kus kõik osised on võrdselt olulised. Ilma üheta poleks teist.

Näiteks mõtestati toimuva käigus retrospektiivselt meedia käitumist Vaariku kujutamisel ajakirjanduses ning kui traumeeriv oli see tollase 15aastase näitleja jaoks, kes, olgem ausad, oli tol ajal laps. Sellest rakursist võibki performance’it vaadata kunagi meedia poolt ära kasutatud Vaariku kättemaksu­aktsioonina. Lisaks siis Kulla enese raamidesse mittemahtuva kunsti, välimuse ja isiksuseteemalised performatiivsed pihtimused, mis mõtestasid teatud kategooriatesse sobimatusest johtuva kriitika ja pideva ohuga elamisega silmitsi seismist.

Mina ei näe probleemi nn enese haipimises kollase meedia kaudu. Need, kellele kultuur on mingi kõrgem sfäär, kus on esile tõstetud vaid igavikulised väärtused, minuga vahest siinkohal ei nõustu. Aga kui mõelda, et kulturnike endi tähtsus on aja jooksul ühiskonna silmis devalveerunud ja marginaliseerunud, polegi nii halb mõte õppida sellistelt turundusgeeniustelt nagu Brigitte Susanne Hunt. Kuna meedia oma neoliberaalse klikimajandusega ei kao lähitulevikus nagunii kuhugi, võiks selle samahästi panna enda heaks hetkiti tööle. Sest millal viimati tegeles nii anonüümne kommentaatorite bande kui ühismeedia nii kirglikult polü­amooria ja aseksuaalsuse mõtestamisega? Las prevaleerib meedias pigem see kui Silvia Ilvese järjekordne suhte­staatus.

Ajakirjanik Hannes Rumm küsis mult eelmisel aastal Eesti Ekspressi intervjuu tarvis, et kui sada aastat tagasi olid eesti ajakirjanduses sädelevad seltskonnategelased Marie Under, Henrik Visnapuu ja Friedebert Tuglas, siis praegu on selle koha täitnud n-ö tühja sisu tootvad „staarid“. Ehk siis lisaks sellele, et Under ja Tuglas olid andekad kirjanikud, olid nad tänapäeva mõistes ka tõsiseltvõetavad meele­lahutustegelased. Iseenesest oleks tore näha kunstnike-kirjanike-teatraalide renessanssi ühiskondliku tähtsuse näitelaval: õppida oleks neilt vahest rohkem kui BSH lõpututest heteroseksuaalsetest paaritumis­rituaalidest ning content kvaliteetsem kui Zevakinil. Miks mitte korraldada üks vaatemänguühiskonna vääriline mega-show olulistel teemadel, nagu tegid seda Kulla ja Vaarik, kaaperdades klikimajandusel töötava ajakirjanduse kõrvaliste-imelike-marginaalsete teemade keskmesse tõstmiseks. Sestap, ära karda end müüa, kallis kultuurirahvas! Kui meie seda ei tee, teevad seda (sama edevad, aga) palju igavamad tegelinskid. Meedia ju tühja koha ei salli, miks mitte täita seda parema kui täiesti tühisega?