Lömitav alateadvus

Kui eesti keele kaitseks pauk käis, oli kolmandik riigikogust põõsas.

KAAREL TARAND

Euroopa kultuuripealinnas Tartus sattusid kaks üldsusele vähe tuntud lindu, Porzana parva ja Porzana porzana ootamatult põlu alla, sest nende eestikeelses nimetuses sisaldub täheühend, mis võib Peipsi järve ääre vene vanausulised jõledate patumõteteni viia. Huigast endast, olgu ta täpik või väike, ei pruugi neil seal aimugi olla, aga kui uus lodi ristinimega Huik mööda juhtub sõitma, siis saab roppu nalja nabani. Sellest võimalusest ehmunud lodjamehed on nüüd lubanud Kaliningradist Vladivostokini halvasti kõlava nime välja vahetada.

Lodjaseltsi kapitulatsioon avab suure tööpõllu keele- ja kirjandusteadlastele, inspektoritele ning tsensoritele. Peab vaatama, et raudteekirjanduses ükski auruvedur enam ei huilgaks ja huiklevad seenelised metsas edaspidi moka maas hoiaksid, rääkimata siis integreerujatele soovituslikest ristsõnadest, kus enam ei tohiks olla kohta piiritsa ehk võrgunõela sünonüümil. Võõramaalaste pärisnimedegi tõlkimine tõusku taas ausse, ameerika filosoof olgu Pähklipuu Marta ja hollandi ajaloolane Majaste Juss, et poleks mingit rõvedust. Tallinkil pole enam mingit varianti ristida mõni uus laev Joobnud Matemaatikuks, sest mõni immigrant tuletab selle silpidest teadagi mida.

Tegu ei ole õnnetu ja nõmeda üksiksündmusega, vaid järjekordse eestluse nahka regulaarselt õitsetava katkumuhuga. Viirus on veres ja otsib väljapääsu igal võimalikul viisil. Väidetavalt Tartus tegutsevas haridus- ja teadusministeeriumis juhtus sel nädalal näiteks nii, et kui haridusleppe arutamise käigus peaaegu kokku lepitud rahastusmudelit läbi arvutama hakati, ilmnes, et suurimad võitjad rahas on omavalitsused, kus eestlaste osakaal rahvastikus väiksem (Narva, Kohtla-Järve, Tallinn). Pügada saaksid eestluse kantsid. Mis muu kui alateadvus juhtis kätt venekeelsete immigrantide kolooniatele järjekordset pehmemat patja alla lükkama. Neil on ju nii-nii raske, tõotatud impeerium ei taha ega suuda tagasi tulla. Õnneks taipas minister juba päev hiljem töö viltu kiskunud mudeliga päevakorrast maha võtta.

Rahva alateadvust uurivale psühhoanalüütikule on kõik selge: Vene-hirm ja Vene-iha, kes neid suudaks lahuta. Laulupeoteraapia annab kord mõne aasta tagant hetkeks hõlpu, siis aga pääseb lömitamistung jälle võimule. Kes meeldida tahab, peab roomama, teadis juba Sigmund Freudi kaasaegne hull Juhan Liiv. Ega Nõukogude okupatsiooni üle elanud laulupidugi lõpuni kaitstud ole. 1980. aasta laulupeo aegse rahvanalja järgi oli ju nii, et tarvitses vaid ühendkooril Ernesaksa-Koidula lauluga jõuda sõnadeni „sa siiski elad südames“, kui terve Lasnamäe tormas kohale lootuses, et müüakse defitsiitseid viinereid (sossiski). Eks just seetõttu tahtis kompartei ka isamaalaulu laulmist keelata, et see andis vene nõukogude töölis­peredele ekslikku toidulootust ja õõnestas nii arenenud sotsialismi kõikvõimsuse kuvandit, mitte sellepärast, et probleem oleks olnud eestlaste rahvusteadvuse ja eneseväärikuse turgutamises.

Lasnamäe venekeelsed elanikud vajavad Tallinna poliitilise võimu meelest erikohtlemist ja poputamist nüüdki, nagu on ilmnenud Eesti „teise linna, suurema kui Tartu“ linnaosavanema otsingutel. Koalitsioonikõnelustel langes roomaja roll seekord sotsiaaldemokraatidele. Selleks et halvasti lõimitud lasnamäelased hakkaksid mõistma Eesti Vabariigi paremust nende unistuste Putinimaa ees, peab sotside arvates neile asja seletama tingimata venekeelne ja vene nimega linnaosavanem. Esimene katse teatavasti luhtus, sest põhitunnustele vastanud Tatjana Lavrova kukkus mitteametlikus avalikus meelsustestis siiski läbi. Teisiti ei saanudki minna, sest kõhuli olles on nii inimese kui ka partei vaateväli ahtake. Nii kitsas, et nimetajatel jäi seekord isegi Narva eeskuju märkamata.

Piirilinnas võib ussitamist palju olla, aga linnapeaks võtsid nad eesti peremehe, kes teab, et armastus teenitakse välja korralikke keretäisi heldelt jagades. Seega oleks ka Tallinna sotsid pidanud linnaosavanemat otsides ennekõike vaatama endiste politseiülemate nimekirja, kus lai valik riigi teenekamaid lõimimisveterane. Viimase integratsiooniuuringu järgi olid venekeelsete kohanemisnäitajad suhteliselt paremad vanuserühmas 30–45. Vabalt tõlgendades võib selles tulemuses näha üht juurpõhjust. Nimelt oli neil unikaalne võimalus olla 2007. aasta aprillis osaline seni ainukordseks jäänud politsei korraldatud lõimumise õpitoas Tallinna sadama D-terminalis, kus eestlased olid püsivalt püsti ja teised pikalt pikali. Jäi eluks ajaks meelde.

Ajal, mil keeleteadlased, -toimetajad ja -õpetajad on vaielnud tükk aega tuliselt selle üle, kui vaba ja vallaline eesti keel üldse peaks olema, ning lapsevanemad muretsevad eesti keele kohanemisvõime pärast tekkivas ühtses eesti koolis, ei ole riigikeele elujõu ja eluruumi üldolukord õnneks päris tähelepanuta jäänud. On ammu teada fakt, et keeleseadus vajab täiendamist ja ajakohastamist, sest peab võimaldama mitte ainult umbkaitses istumist, vaid andma ka vahendid vastupealetungiks. Pealegi, nagu keeleamet aastaid on rääkinud, ei ole ka tõhusaks kaitsetööks piisavalt mürske.

Erakond Isamaa on olnud pikalt järjekindel eesti keele positsiooni parandamise eestvedaja ning märtsis esitati riigikogule järjekordne eelnõu keeleseaduse muutmiseks, et eesti keel lõpuks pääseks töökeelena sisse mõnesse kohalikku volikogusse, kus ta seni ukse taga oodanud. Läinud nädalal põhjendas eelnõu kaitsnud Tõnis Lukas kolleegidele põhjalikult ja veenvalt ära, miks seaduse muutmisega on kiire, kuid nagu parlamendis halvaks tavaks saanud, ei leia opositsiooni esitatu valitsuskoalitsiooni poolehoidu ja nii hääletati seegi eelnõu esimese lugemise lõpuks menetlusest välja 39 poolt- ja 15 vastuhäälega. On märkimisväärne, et hääletuspilt oli kirju, koguni 30 tööl viibinud saadikut jättis üldse hääletamata. Mis juhtus? Ei saanud aru või ei ole seisukohta?

Ametliku seletuse järgi, millega juba sajandivahetusest on opositsionääride algatusi kustutatud, olevat koalitsioonil seegi kord plaan tulla varsti ise välja keeleseaduse hoopis parema ja terviklikuma eelnõuga, kuid enne peab teadagi olukorda põhjalikult uurima ja analüüsima. Selle teine nimi on soovimatus otsustada ja tegutseda, sest mõlemad nõuavad meelekindlust ja tekitavad pealegi kulu.

Võimalik, et seekord laua alla läinud või kõrvale vaadanud riigikogu liikmed liiguvad elukaugelt ainult sellises ruumis, kus eesti keel täies ilus õitseb. Minul tuleb vähemasti korra nädalas ette olukordi olgu tänaval, kohvikus või ühissõidukis, kus pean innukalt täpikhuikade elu arutavatele venekeelsetele harrastusornitoloogidele märkuse tegema, et meie maal ei ole avalikus kohas vali ropendamine mis tahes, aga eriti vene keeles sallitud ega lubatud. Mõni võtab vaiksemaks, mõni ajab end hoopis kohevile ja kuulutab, et on ka siin sündinud, tal on põhiõigused ja teeb mis tahab. Neis olukordades märkan küll kaaseestlaste nõustuvaid ja tänulikke pilke, kuid mitte valmisolekut ennast kehtestada. Orjaküür on visa kaduma. Ja mul on veel vähem mõjutusvahendeid kui keeleametil.

Tõnis Lukasel on õigus: kiire on, sest millal veel, kui mitte nüüd? Kui eelnõu ongi juhtumisi ebatäiuslik (ka minu meelest on: sellega oleks võinud kaasneda riigikogu otsus kuulutada vene keel agressorkeeleks vähemasti sõja lõpuni ja see avalikust kasutusest ära koristada), siis riigikogu komisjoni töö ongi seda täiendada ja parandada. Kes sellest aru ei saa, ei peaks ehk riigikogus töötama, vaid proovima kätt umbkeelse taksojuhina pealinna öistel tänavatel. Saaks ehk tegelikkusest pildi ette ja roomavast asendist vähemasti istuvasse.