Maailmapäästmise värk jääb järgmiseks korraks

MARIA MÖLDER

TMW konverentsi kavas oli tänavu tohutu hulk ülispetsiifilisi teemasid, uutele turgudele mineku konkreetseid soovitusi ja töötubasid, aga laiemalt kõnetavate uute ideede osa on mõnel varasemal korral olnud tugevam. Mõneti vaadati olnule tagasi: 15 aasta eest peeti 2009. aastal esimene, praegusega võrreldes üsna kammerlik TMW. Meenutati ka tähendusrikast 2014. aasta festivali, sest sel aastal loodi nii mõnedki praeguseks muusikaettevõtluses tähtsa koha leidnud koostöövõrgustikud, näiteks mitmekesist uut talenti toetavaid kontserdipaiku ühendav Live Europe ja võrdõiguslikkust edendav Keychange. Meie muusikaettevõtete esindusorganisatsioon Music Estonia asutati samuti 2014. aastal.

Nostalgia mõttes pidas TMW konverentsi avakõne president Toomas Hendrik Ilves (EV president Alar Karis austas oma kohalolekuga festivali avaõhtut). Oma ametiajal läks Ilves TMW väliskülalistele hinge kui päris inimesest riigijuht, kes väärtustab rokkmuusika sõnumit: ta rääkis lääne rahvale Pussy Rioti võitlusest sõnavabaduse eest Venemaal. Nüüdki pidas ta endistviisi muheda rokkstaariliku kergusega kohalolijatele loengu maailmapoliitikast: 2014. aastaga sai muu hulgas selgeks, et külma sõja järgne rahuaeg on läbi.

Kui see pole seni kohale jõudnud, siis Tampere-talo juht Paulina Ahokas pani tõenäoliselt kõik hetkeks mõtlema, kui tähtis on muusikasektor ja üldse kultuur inimeste mõttemaailma mõjutamisel ja muutuse esilekutsumisel. Kõige tähtsam üldse – üheski teises valdkonnas polevat inimeste mõtlemist võimalik nii efektiivselt mõjutada! Jah, kõigist uuringutest hoolimata ei ole kultuuri väärtust siiski rahaliselt siiamaani kuigi kõrgelt hinnatud ja valdavalt räägitakse ikka kultuurist kui kulust, mitte kui investeeringust. Põikan küll kõrvale, aga näiteks, kui TALO ütleb, et kultuuri­töötajate alampalk tuleks tõsta keskmise palga tasemele,* siis tundub see ootus millegipärast ebarealistlik, sest reaalpoliitikas on kultuur enamasti viimane, millele vahendeid eraldatakse. Praegusel kriisihetkel räägitakse vähemalt võimalusest, et niigi õhuke kultuurivaldkond jääb seekord kärbete alt välja … Nojaa, aplaus oli nii pärast Ilvese kui ka Ahokase kõnet vägev, kuid minu kõrvu sel konverentsil avaramat poliitikajuttu rohkem ei kostnud. Igaüks naasis oma asjade juurde ja eks see maailmapäästmise värk jää järgmiseks korraks (kui välja arvata rohepöörde ja võrdõiguslikkuse teemad).

Ühest küljest on muusikal võime maailma muuta ja suuri ideid rahvani viia, aga mitut TMW vestlust kuulates tekkis ka küsimus, kust võetakse edaspidi see uus publik, keda mõjutada. Kui noored käivad järjest vähem regulaarselt kontserdil ja ootavad suuri lava-show’sid, siis keda loodetakse mõjutada? Kas keskealisi või päris halli­päiseid, kelle suhtarv Euroopa rahvastikus järjest kasvab? Tulevikuvaateid on mitmesuguseid.

Publiku vähesusest ja live-muusika kuulamise harjumusest noorte seas sõltub ka kontserdipaikade püsimine. Tuleb rõõmustada, et noored tarbivad ka vähem alkoholi, kuid seetõttu on vaja luua kontserdipaikade uutmoodi ellujäämismudeleid (nende üle konverentsil ka arutleti), sest kui mitteakadeemilise muusika kontserdipaiku ei nähta ka edaspidi toetuse saajana, siis see sektor varsti hääbubki. See viib omakorda selleni, et kui eksperimenteerivamad asutused järjest kaovad, ei tule ka peavoolu piisavalt uusi ideid peale.

Majandusliku ellujäämise ja uute turgude haaramise kõrval räägiti sel korral ka sellest, kuidas hoolitsevad artistid ja korraldajad oma vaimse tervise eest. Kui mõelda, kui kaua on muusikaäri olnud stressipesa, mille puhul kedagi ei huvita, millise läbipõlemise hinnaga ja pidevas rattas olles publikut köitev tulemus saavutatakse, siis on tõesti aeg arutleda, kui sügavale auku peab astuma, et teha oma harjumustes ja ootustes (eeskätt iseendale) põhjalik inventuur.

* TALO: kultuuritöötajate alampalk peab tõusma 2036 eurole. – ERR 18. III 2024.