Silmad kinni jalgpalli-MMi vaadates

ANDRES MUST, jalgpallist kirjutaja

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Novembri alguses saatis rahvusvahelise jalgpalliliidu ehk FIFA president Gianni Infantino maailmameistrivõistlustel osalevatele alaliitudele kirja, kus ütleb, et Kataris toimuva turniiri ajal ei tohiks sellest saada ideoloogilise ja poliitilise arutelu võitlustandrit ning keskenduda tuleks sportlastele ja võistlusele. See üleskutse on äärmiselt tähelepanuväärne ning kinnitab mu meelest seda, et kui kõneleda Kataris peetava MMi puhul üksnes spordist ja võistlustest, tuleb seda pidada läbinisti amoraalseks tegevuseks. Kui lugeda üles kõnekamad probleemid, siis peab nimetama Katari poolt altkäemaksuga ära ostetud FIFA ametkonda, tuhandete surma põhjustanud MMi ehitustöid ning läänes kriitilisi küsimusi ärgitavat Katari ühiskonna­korraldust.

Infantino üleskutse on aga tähelepanuväärne just seepärast, et Kataris peetava MMiga seonduv spordiväline probleemistik on seniste turniiridega võrreldes vormilt mahukam ning sisult emotsionaalsem, kuid – ja see on peamine – teinud FIFAst aktiivse kaasvastutaja. Muidugi on ka varem kõneldud jalgpalli-MMi sobivusest riiki, kus neid parasjagu on peetud, kuid mõnel juhul pole FIFA olnud avaliku kriitika otsene objekt (Argentinas aastal 1978) ning mõnel juhul on FIFA-le suures plaanis ette heidetud vaid seda, et turniiri korraldajaks valiti riik, mille toimimisstruktuurid võimaldasid FIFA-l läbi suruda ideed, mis poleks mõnes demokraatlikumas riigis läbi läinud (Brasiilias 2014. ja Venemaal 2018. aastal).

Sel korral on aga FIFA vastutus turniiri korraldajamaaga seotum. Ma ei pea silmas FIFA ametnikele antud altkäemaksu ega ka seda, et valimiste järel on muudetud mängureegleid, vaid hoopis neid vaeseid inimesi, välistööjõu massi, kes Kataris sentide eest staadioneid ehitas ning tööandja ükskõiksuse tõttu selle käigus oma elu jättis. Siin ei saa enam süüdlasena vaadelda vaid korraldajamaad, osutada tolle tava­pärasele poliitikale või kultuurierinevusele, mida kõrvalseisjal muuta on keeruline, et mitte öelda võimatu. Praegusel juhul teeb FIFAst esmavastutaja asjaolu, et ta on kõikide nende tööde aktiivne algataja, otsene tellija, aga, mis veelgi olulisem, ka kasusaaja.

Nüüd soovib FIFA president, et jalgpallihuvilised turniiri ajal nende küsimustega oma pead ei vaevaks. Küllap annab talle lootust oma ettepaneku edusse uskuda veendumus, et kultuurilises ja keelelises sasipuntras loodud infomassist adekvaatse teabe ülesleidmine on ühtaegu väsitav ja aeganõudev ettevõtmine, seejuures veel ka ilma igasuguse garantiita. Ja eks paigutu presidendi lootusesse ka jalgpalli maailmameistrivõistluste sarm, mille kütkes on spordivaatamise kiusatusele lõppude lõpuks lihtne järele anda.

Olen maailmameistrivõistlusi kajastanud alates 2002. aastast ning eks ole minugi senised ülesanded nõudnud võistluste vaatamist. Sel korral ma aga mänge vaadata ei plaani. Kindlasti on institutsioone, kes tõlgendavad mu otsust veiderdava poosi või mitte kuhugi viiva protestina, kuid mulle on see ennekõike meetod. Pealegi järgin ma sõna-sõnalt seda, mida soovib FIFA president, üksnes vastupidi: ma vaatan MMi silmad kinni, ei sule silmi turniiriga seotud probleemide, vaid hoopis mängu ees.

Lõpetuseks ka üks küsimusepundar, millele tahan turniiri käigus vastuse saada. See tuleneb FIFA solidaarsus­printsiibist, mille järgi jagatakse MMist saadud tulu kõigi oma liikmete vahel. Oma osa saab ka Eesti jalgpalliliit. Ma tahan teada, kas püha­päeval algava turniiri probleemipesa valguses plaanib Eesti pool oma osa vastu võtta ning kuidas sel juhul oma otsust avalikkusele selgitatakse.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht