Loodust tuleb taastama asuda ka linnas

MERLE KARRO-KALBERG

Hiljuti pälvis heakskiidu Euroopa Liidu looduse taastamise määrus. Sellega on üle Euroopa seatud eesmärgiks hakata taastama metsi, rohumaid, märgalasid, jõgesid, järvi. Ja mitte ainult maamaastikke. Selle otsuse mõju ulatub ka linna ning parandada ja üles ehitada tuleb ka linna ökosüsteeme. See tähendab linnade teistmoodi planeerimist kui seni ning roheluse ja looduse võtmist võrdsena majade, teede, tänavate, maa-aluste torude ja tänavate kõrval. See tähendab niitude rajamist, vähem niitmist, põõsaste istutamist, kodumaiste, seniajani osaliselt umbrohuks peetud liikide kasutamist linnahaljastuses jne. Tähelepanu nõuab iga lible ja leht, sest olemasoleva säilitamine ja hoidmine on lõpuks lihtsam ja odavam kui uue ökosüsteemi ülesehitamine. See tähendab iga uusarenduse juures olemasoleva haljastusega arvestamist ja säilitamist – ka siis, kui see on seni väärtusetuks peetud tühermaa. Samuti katuseaedade rajamist ja fassaadidel ronitaimede ulatuslikumat kasutamist.

Linnad hõivavad maakera pindalast vaid kolm kuni viis protsenti, kuid nende jalajälg on tohutu. Linnades kasutatakse ära 60–80 protsenti toodetavast energiast ning linnade tegevusest paiskub õhku 75 protsenti kogu süsiniku­heitmest. Säästlikum elu, linnade säästlikumaks kujundamine viib edasi parema tuleviku poole. Üks osa sellest suhtumisest on linnalooduse tõsiselt võtmine.

Linnaloodusele ja -rohelusele mõeldakse tavaliselt siis, kui majad, parklad ja tänavad on planeeritud ning paar põõsast-puud paigutatakse sinna, kuhu enam midagi muud paigutada ei osata. Selle tagajärjel on linnaloodus meie linnades suvaline, juhuslik ega täida neid ülesandeid, mida täita võiks, et saaksime elada tervislikumas, elamisväärsemas linnas.

Linnaloodus turgutab elanike füüsilist ja vaimset tervist: mida elurikkamad on linna rohealad, seda paremini toetavad need linlaste heaolu. Linnaloodus aitab alandada temperatuuri ja reguleerida mikrokliimat. Alles hiljuti Balti riikides tehtud uuringus tuuakse välja, et kuumalainete esinemissagedus on meil kahekordistunud. Kes vähegi on pidanud päikese köetud linnas liikuma, teab, et varjuda saab ikka puude-põõsaste läheduses. Juba niitmata muru vähendab pinnatemperatuuri mitme kraadi võrra. Rääkimata siis puudest-põõsastest, mida peaks istutama rohkem, ja niidualadest, mida tuleks rajada laialdasemalt.

Seni on linnahaljastuse kavandamise peamine alus olnud esteetika. Keskendutud on sellele, mis on üldsuse silmis ilus, mis kole. Paljuski juhindutakse harjumusest ja mõtteviisist, et alati on nii olnud. Kui mõelda kas või korraks teravale arutelule, mille on kaasa toonud linnades niitmise vähendamine, siis saab selgeks, kui sügavalt on meie kultuuriteadvusse juurdunud arusaam, et linnaloodus peab olema pügatud ja kontrollitud. Ega see meid mõnusama linnani vii. Ühekülgsed murualad tuleb ümber kujundada selliselt, et seal oleks nii suuri kui väiksemaid põõsaid, õitsvaid heintaimi.

Selleks et linna rohealadega aitaksime kaasa säästlikuma elukeskkonna loomisele, tuleb linnahaljastuse kavandamisel aluseks võtta tervikliku ökosüsteemi põhimõtted. Sidusast võrgustikust, kus pargid, skväärid, aiad, metsatukad, niidud, pargid, põõsastikud ja tänavaservad moodustavad katkematu rohelise laine, mida mööda liiguvad mitte ainult inimesed, vaid ka näiteks tolmeldajad, kelle olemasolu on vajalik kas või selleks, et meie toidulaual oleksid õunad, pirnid, ploomid jms. Vaja on haljastuse arengukavasid, kus kirjas linnalooduse seis, selle parendamise ja taastamise võimalused ning see­järel loomulikult ka investeeringud hal­jastusse.

Looduse taastamise määruses on kirjas, et tegutseda tuleb jõudu säästmata, selleks et linnade rohealad, eriti puudega kaetud alad, ei väheneks. Linnade rohealasid tuleb taastada ja nende hulka suurendada. Tööpõld on lai, sest asfaldi- ja pügatud muru väljad, mille arvelt linna rohestada, on määratu suured.