Maksudega keskkonna hoidmise poole

KERTU BIRGIT ANTON

Põlevkivituha ladustamise eest tuleb tasuda kümme korda vähem kui koduste olmejäätmete prügimäele viimise eest. Ainuüksi riigiettevõte Enefit Power tekitas eelmisel aastal üle 4 miljoni tonni põlevkivituhka. Pildil Püssi tuhamägi.

Tibukonn / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Praegu käib ühiskonnas valus vaidlus riigieelarves laiutavate aukude täitmise üle. Arutame, kas koguda mõni miljon eurot riigieelarvesse majutusasutustelt või meediaväljaannetelt. Aga miks ei räägi me maksudebatis sellest, kui odav on hävitada keskkonda?

Loodus on meie olemise ainus vältimatu tingimus, nagu ütleb Hasso Krull. Seda arvestades on looduse kahjustamine hämmastavalt odav. Eriti kummalisel kombel annab keskkonnatasude süsteem eelise nendele, kes keskkonda rohkem kasutavad. Näiteks maksavad maagaasi suurtarbijad gaasi eest madalamat aktsiisimäära kui tavalised tarbijad. Kestliku ühiskonna toimimiseks peaks olema vastupidi: üle looduse kandevõime elamine peaks olema väga kallis, looduse piiride sisse mahtumine aga jõukohane kõigile.

Inimkond on ajanud keskkonnakriisid nii tõsiseks, et peame iga ühiskonna muudatuse juures mõtlema, kas see toetab meie kestlikku elu. Nõnda ka maksude ja tasude puhul. Vabaturumajanduse usku rahvana ei tohi me oodata, et inimesed ja ettevõtted puhtsüdamlikust soovist ajendatuna ise keskkonnakriise pidurdavad, kui see ei anna selget rahalist kasu. Kui see nii toimiks, siis ei oleks maailm praegu keskkonnakriisides.

Keskkonnakriiside ohjeldamiseks tuleb keskkonnakahjulikke tegevusi senisest palju kõrgemini maksustada. See ei oleks sugugi imevits, vaid esimene samm ühiskonna kestma jäämise poole, ja seda saaks astuda suhteliselt kärmelt. Üks kõnekas näide on põlevkivituha ladustamine. Selle eest tuleb praegu tasuda kümme korda vähem kui koduste olmejäätmete prügimäele viimise eest. Ainuüksi riigiettevõte Enefit Power tekitas eelmisel aastal üle 4 miljoni tonni põlevkivituhka. Kui nad maksaksid iga tonni ladustamise eest 10 eurot rohkem kui praegu, lisanduks riigieelarvesse 40 miljonit eurot ehk sama palju, kui valitsus loodab koguda majutusettevõtete käibemaksu tõstmisega. Samal ajal jääks põlevkivituha ladustamine ikka üle kahe korra odavamaks olmejäätmetest. Kõrgem ladestustasu vähendaks põlevkivitoodete konkurentsivõimet, suunaks elanikkonda energiatarbimist vähendama ja kiirendaks üleminekut taastuvenergiale.

Seni oleme olnud keskkonnakahjuliku tegevuse maksustamisega nõus nii kaua, kuni see on võimaldanud keskkonna kahjustamist jätkata. Süsinikukvootidena tuntud süsteemi talume senikaua, kuni põlevkivist ikkagi elektrit toota saab. Kui hind tõuseb kõrgele, on poliitikud valmis kehtestama hinnalae mõnekümne euro juurde, et fossiilkütustest ikkagi särtsu kätte saaks. Nõnda oleme ära unustanud keskkonnatasude mõtte: kajastada toodete hinnas nende tegelikku kulu ja suunata inimesi keskkonda mitte kahjustama. Kui üks tonn süsihappegaasi toob kliimamuutuste süvendamisega ühiskonnale üle 100 euro kulu,¹ siis miks peaks ettevõte sellest kinni maksma ainult 25 eurot, nagu tegi mõne aasta eest ettepaneku Taavi Aas?²

Põlevkivitööstuse sulgemise puhul on aastakümneid räägitud, et ühiskond ei ole selleks valmis. Ühiskond ei saagi selleks kunagi lõplikult valmis olla, kuid fossiilkütused tuleb jätta maa sisse, et ühiskond üldse edasi kestaks. Kliimakriisiaegseks ellujäämisvõitluseks oleme veel vähem valmis.

Keskkonnakahjuliku tegevuse kõrgelt maksustamine ei ole asjaolu, mida Eesti peaks tegema maailmas ainsana. Ka kõik teised riigid asuvad planeedil Maa ja pingutavad rohkem või vähem selleks, et edasi kesta. Kellelgi pole luksust kasutada pikka aega rohkem ressursse, kui Maal on pakkuda. Seepärast peab iga riik, Eesti nende hulgas, võtma vastutuse, et oma riigis toimuv mahuks looduse kandevõime piiresse. Kui lubame suursaastajatel tegutseda, siis pole meil õigust sedasama teistele riikidele ette heita.

Vaatame otsa karmile tõsiasjale: praegune majandus ei ole jätkusuutlik. Meie ees seisab valik, kas hoida seda majandust veel mõnda aega elus ja kukkuda kokku koos ökosüsteemidega või hakata majandust põhjalikult ümber kujundama, et kestaksime ühiskonnana veel aastasadu. Keskkonnakahjuliku tegevuse kulukaks muutmine on esimene möödapääsmatu samm jätkusuutliku ühiskonna loomisel.

1 EIB Group Climate Bank Roadmap 2021–2025. European Investment Bank Group 2020.

2 Aas: kvoodi lagi võiks olla 25 euro juures. – ERR 15. IX 2021.