Riknenud kaup poliitikaturul

Pettumuse ennetamiseks oleks abi tihedamast filtrist ja psühholoogilistest eksperimentidest.

KAAREL TARAND

Ühelegi kõnepidajale, kes soovib ettekande järel oma kuulajatega ka sisulist diskussiooni, ei tule kasuks, kui ta alustab oma juttu saalis viibijate manitsemise või solvamisega. Herilastel on oma koht ja ülesanne looduse mitmekesisuses, kuid mis mõtet on neid pesa asjatu sorkimisega vihale ajada? Sama käib õpetajate kohta, kellel võib klassis olla nii vikse kui ka käitumishäiretega lapsi. Kui eesmärk on, et tunni lõpuks oleksid kõik vastavalt võimetele omandanud mõne uue teadmise või oskuse, ei aita mõne rübliku sissejuhatav mõnitamine või paikapanemine selle saavutamisele sugugi kaasa, sest tekitab ägeda protesti sihtmärgis, kes oleks võib-olla sel päeval olnud juhtumisi rahulik ja koostöö­valmis .

Just selle reha otsa – ja täiesti tarbetult – astus teisipäeval peaminister Kaja Kallas, kui asus riigikogu istungi­saalis pidama korralist ettekannet riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ täitmisest. Peaminister kehastus näidiseksemplariks, kelle varal pidi pimegi nägema, kui kaugel ollakse Eestis strateegias sõnastatud peaeesmärgist, et „Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed“. Arukaks on seejuures peetud inimest, kes „hindab teadmisi, hoiab ennast, teisi ja (elu)keskkonda ning suhtub toetavalt kõikidesse ühiskonnarühmadesse. Ta on teadmistehimuline, loov ja ette­võtlik, tahab õppida ning on valmis töö olemuse muutumiseks“.

Üks ühiskonnarühm saalis ja sedakaudu ka nad sinna tööle suunanud kümned tuhanded valijad said aga toetava suhtumise asemel peaministrilt kuulda, et on räuskav, mööblit lõhkuv ja korralikumaid kolleege vägivallaga ähvardav pätibande. Väga konstruktiivne lähenemine! „Olid ajad!“ õhkas peaminister, kuid sai saalist vastuseks kuulda vaid: „Lõpeta ära!“ Tõesti, Eesti parlamendis on olnud igasuguseid aegu ja globaalses võrdluses on Eesti seadusandlik kogu üks rahumeelsemaid ka oma praeguses ärritunud olekus. Ja alati on aeg, mil ühiskonnas leidub manitsusi väärivat hälbekäitumist, aga ülem­manitseja roll on põhiseaduse järgi presidendi, mitte peaministri käes. Toomas Hendrik Ilves tavatses presidendina ühiskonnale ja selle juhtidele ikka meelde tuletada Marcus Aureliuse igihaljast mõttetera, et parim kättemaks nurjatutele on mitte muutuda nende­sarnaseks. Kuid vana roomlase tarkuse raamat on peaministril küllap öökapi taha kukkunud, mistõttu jäi nüüd ainuõige käitumisretsept kasutamata.

Heast käitumisest rääkides on peaminister tihti meresõidust kujundeid laenanud. Seal on omal kohal majakad ja kompassid, mis aitavad kaptenil laeva õigel kursil hoida, kuid paistab, et abi­vahendid töötavad ainult rahvusvahelisel ulgumerel seilates. Kodumaal ei mõju peaminister oma kahe mastiga kaljases enam sugugi kaptenina, vaid hoopis heeringana, kes laeva põhja auku närib ja uputab nii ka oma tööd hästi tundvad ilmsüüta tüürimehe ja pootsmani. Kuid ta ei ole seal ainus ning et püügikvooti ei ole kodanikele jagatud, kasvab kalaparv jõudsasti. See on kirju seltskond, kus soolaga maiustajate kõrval õitseb nii kohvi-, bensiini- kui ka õllerüüpajate elu ning „kuluhüvitisest“ on saanud ropp sõna.

Üksikjuhtumid on värvikad, aga kuskil peab olema ka juurpõhjus, mille tõttu kodanikele valimistel korraliku sekka ikka ja jälle rohkesti riknenud või defektiga tooteid pakutakse ja müüakse. Läbi tarbijakaitse prisma olukorda hinnates paistab keskse probleemina kvaliteedikontrolli puudumine. Tegu ei ole mingi uudisnähtusega ega millegagi, mis oli enne olemas, aga on nüüd kaotsi läinud. Esindusdemokraatia isikkooseisu moodustumine on olnud piisava eelkontrollita kogu iseseisvusaja vältel.

Kvaliteedikontroll kuulub tavalistes turusuhetes alati tootja ja kaupmehe vastutusalasse ja ostjal on hulk õigusi, mille alusel saab ta nõuda katkiseks osutunud toote asendamist või raha tagastamist. Seadus ja terve riigiamet kaitseb suhte nõrgemat poolt, tarbijat. Mõnes hädaolukorras saab tootja oma veast ise aru, valib majanduslikult kahest halvast väiksema ning kõrvaldab terve toote­seeria kasutuselt, nagu on üldteada auto- ja telefonitööstuse näitel.

Avaliku võimu teostamise esinduskogude puhul see mehhanism ei kehti. Valimised on salajased ning valijad eksinud saadikuid tagasi kutsuda ei saa, sest ei ole viisi, kuidas tõestada, kes kellele oma hääle andis. See on ka ainuõige kord, sest valija tahe on heitlik ning võimalus iga päev, mitte kord nelja aasta tagant oma eelistust muuta külvaks ainult kaost.

On veel ridamisi seisusliku korra ajast pärit mõeldavaid piiranguid, mille taaskasutusse võtmise üle pole mõtet fantaseeridagi. Valimistel päriliku, varandusliku või haridusliku künnise seadmine ei lahendaks ühtki kvaliteedi­probleemi, sest siniveri, rahahunnik ega doktorikraad ei ütle inimese kõlbeliste omaduste kohta suurt midagi. Aadlik, miljonär ja teadlane võivad osutuda lurjuseks sama tõenäoliselt nagu pärisorjade järeltulijast vaene ning vähese kooliharidusega kodanik tervemõistuslikuks, arutlemis- ja otsustusvõimeliseks ning õigel kohal paikneva südamega inimeseks.

Mida teha, kui esindusdemokraatiat kujundavate seaduste muutmine saadikute kvaliteedi parandamise seisu­kohast tulemust ei annaks? Päris tühjad parema soovijate pihud siiski ei ole. Saadiku­kandidaatide tootjad erakondade kujul on ju olemas, kuid nad ei kasuta kõiki lihtsaid võimalusi valimisnimekirja pürgijate eelhindamiseks. See tegemata­jätmine on nüüdseks igale erakonnale mingil moel kätte maksnud. Igas riigi­kogu koosseisus on leidunud poole sõidu peal maailmavaate ja erakonna vahetajaid, kes tööandjat naeruvääristades riigikogu saalis aknaaluseks kolivad ja seal veel kaeblevad, et on mingist võõrandamatust õigusest ilma jäetud, nagu tankimiskuningas Kalle Grünthali värskel näitel teada. Erakond aga laiutab käsi ja ütleb, et ei saa erakonnast ja fraktsioonist riigikogus lahkunud ning seega valijaid halastamatult petnud saadikut kuidagi töölt minema saata.

Tegu on aina korduva situatsiooniga, mistõttu erakonnad ei tohiks tulevikku rajada lootusele, et äkki enam ei juhtu, vaid peaksid end parema filtri toel häda vastu kindlustama. Politoloogide ja psühholoogide nõu kasutades oleks üsna lihtne välja töötada küsimustikud või testid, mis paneksid valimisnimekirja pürgijad oletuslikesse olukordadesse, kus nad peaksid tegema valiku: varastan, ei varasta, unustan, ei unusta, joon, ei joo, ahnitsen, ei ahnitse. Vähemasti riigiasutustes on ju laialt kasutusel samalaadsed küberturvalisuse testid, mille tulemuste järgi hindavad pädevad ametnikud võimalikke ohte asutusele või tervele e-riigile. Oma sisereeglite kehtestamine on iga erakonna oma asi ning ükski seadus ei keela valimisnimekirja koostada isikute kõlbelise kindluse indeksi, mitte parteiliste teenete alusel. Valijagi saaks nii hea juhtniidi, keda erakond ise tugevaks peab ja kellel on veel arenemisruumi.

See üksi ei taga veel midagi, sest ilma mõjuva sanktsioonita eksimuse eest jäävad värskelt hüpanud, näiteks Tõnis Mölder ja Jaanus Karilaid, ikka valmistuma uueks hüppeks, kui aga tuule suund juhtub jälle muutuma. Sest saadik on ju nii vaba ning võib tuju järgi vahetada mitte ainult maailmavaadet ja erakonda, vaid trügida nii vägisi esindama ka neid, kes seda valimiskasti juures sugugi ei ole soovinud.

Ei oleks midagi seadusevastast ka selles, kui erakond ja kandideerivad isikud sõlmiksid vabal tahtel (nimekirja pääsemise eeltingimusena) kirjaliku lepingu, kus oleks sätestatud teatud käitumise puhul, olgu see kriminaalne või lihtsalt moraalitu, valitavalt ametikohalt taandumise kohustus, mis oleks lisaks varalise tagatisega. Rikud lepingut, jääd majast/autost partei kasuks ilma. Ah et siis enam keegi ei kandideerikski? Proovimata seda teada ei saa.